Herta Laipaik
Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) – eesti kirjanik.
Tema loomingus annavad tooni folkhorror’i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas,
aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.
Katkendid mälestusteraamatust Tuulekellad, Orion 2000, lk 19 – 23; 79 – 82.
Triinu pealekäimisel läksime esmalt Niguliste tänavasse. Ta ütles ennast üksi pelgavat. Linnas valitseski veel imelik tõmbetuul, kuum ja kurku põletav. Nagu kurja hingeõhk, mis ihkab uusi põlenguid. Harju tänav oli suitsev varemeteväli. Niguliste kirik põles. Vaikse tulega, nagu oleks leekidel häbi pühakojale otsa teha. Lisan siinkohas juurde, et Niguliste põles päevi. Tulel nagu ei saanud hävitamisest lõõg täis. Või nagu võitleks pühade seinte vahel elu ise hävinguga. See oli valutegevalt kummaline hõõguv tuli, oli tunne, nagu tunneksid kivist seinad valu. Lõpuks põles ta seest tühjaks. Targad ja ettevaatlikud inimesed olid kuulsa altarimaali ju aegsasti varjule toimetanud. Kusta-tohtri maja seisis püsti ja ta ise tuli meile vastu, magamata, tööriietes, valmis tõrjuma tule sattumist kodule. Ta oli rõõmus meid nähes. Tema käest saime teada, et Keskhaiglale kukkus pomm või kaks. Ka Diakonissidel olevat mingi purustus. Ent „Estoniat” meil enam ei ole. Ka Töölisteatriga olevat midagi lahti.
Mina pakitsesin Diakonisside haigla juurde minna. Triinu oli teist meelt. Ta pidas lesepõlve. Punased küüditasid neljakümne esimese aasta juunis ta tütre ning väimehe. Vana naine otsis tröösti nii kirikust kui „Estonia” väärttükke vaadates. Temale oli teater omamoodi pühakoda ja selle varemete poole teda tõmbaski. Kusta pealekäimisel olin nõus Triinuga „Estonia” juures ringi ära tegema.
Me järgnev käik viis läbi rusude, veel tulekoldeid täis tänavate „Estonia” juurde. Teater oli maadligi põlenud, tuttavad seinad tundusid tontlikult tühjadena ja tekitasid ängi. Kiivrites pritsimehed otsisid rusude alla jäänud inimesi. Kustutada enam suurt midagi ei olnud ja ega seda saanudki, sest linna veevärk sai kohe pommitamise alguses tabamuse. Rahvast tuli ja läks. Käidi kui palverännakul. Tol korral seal „Estonia” varemete juures surid sõnad. Või õieti neil ei olnud jõudu sündidagi. Seisti kalli kalmu juures. Aga sõnatu vaikus kisendab omal moel. On jäänud meelde, et keegi oli asetanud varisenud kividele õitsva alpikanni. Kirka jumalalille keset hävingut. Otsekui ilmutuse enda. Kas tõi kauni häitsme matuselille tähenduses rõõmu tundev salakommunist? Või rääkis lill fööniksina tuhast tõusvast uuest „Estoniast”?
Mina tõttasin pooljooksu Diakonisside haigla poole. Läbi veel põleva, kuuma õhkuva linna. Jalgsi minnes tundus teekond rängalt pikana. Olin higine, väsinud ja pahur, kui jõudsin pärale. Suur, pommitabamusest laastatud park tõstis hirmu kurku. Kolmekorruseline peahoone oli saanud täistabamuse, paistis läbi; katus rippus õhus, aknaraamid maas, klaasid purud. Pilk nägi kohe ka tuhakspõlenud surnukambrit. Kirik seisis küll püsti, ainult katus oli räsitud. Küsisin ühelt haigla inimeselt dr. Rumma järele. Olevatki kirikus. Sisse astudes jäi pilt meeltesse. Põrandale oli ritta asetatud paarkümmend poolpõlenud laipa. Endel tegi ruumi umbes kümneaastase poisikese söestunud surnukehale. Lapse põlenud näost vaatas vastu silmapaar ja nende pilgus ei olnud pelgu. Hallid lahtised silmad otsekui imestasid, kuidas see kõik võis juhtuda. Mulle anti kittel, põetajarätt üle mütsi ja nii ma sel päeval elavate ja surnutega tegutsesin. Tajusin, et Endel oli minuga rahul. Kliiniku kaks võlvitud keldrit, mida katakombideks kutsuti, olid lamavaid haigeid täis. Osa lebas kanderaamidel, mõned pinkidel. Kõikidele tassisime peale tekke, sest temperatuur püsis nullilähedane. Nägin ka Oskar Kallast. Ta lebas liikumatult ühes nurgas akna ligidal. Lumelörtsi oli tuisanud katkisest keldriurkast sisse, talle pähe. Soniva haige juures istus Aino Kallas lastega. Olime Diakonissides poole ööni. Pikapeale taganes isegi väsimus. Siis viis puugaasil töötav kliiniku auto meid koju.
*
Nüüd mälestusi paberile pannes näen ennast nädal hiljem seismas Kusta Rumma arstikabineti akna all. Otse vastu Niguliste kirikut. Pühakoda hõõgus veel. Siis ma juba teadsin, et vend jõudis tervena koju. Ja kodus teati ka siinseid uudiseid. Neil päevil Kusta Rumma kolis. Rahumäe villasse. Olime abiks. Hoolikalt sissepakitud hinnalised maalid said uue peavarju. Tohtri neljas keeles teaduslik raamatukogu toodi ühes riiulitega. Doktor oli praktiseerinud nii Breslaus kui Pariisis ja kaasa toonud nii klassikat kui meditsiinikirjandust. Vene kirjandus võttis riiulitäie ruumi. Lisaks kaunilt välja antud inglise teosed. Raamat kui ilu ja kui põhjatu vara. Kaunist teost pihku võttes tekib õnnis tunne.
Toon järelkajasid pommitusööle kõigepealt ajalehest „Eesti Sõna”. Leht kirjutab 300 lennuki terrorirünnakust Tallinnale. Alla tulistati 21 lennukit. Elanikkond kandis kaotusi. Hävis teater „Estonia” ja Niguliste kirik. Ka Vaekoda. Raekoda sai pihta. Enamlane ei valluta, ta hävitab, leiab ajaleht. Muu hulgas on tõdemus, et Eesti on Euroopa eelpost. „Estonia” kohta leitakse, et see oli Eesti rahvusliku vabaduse ja kultuuripüüdluste mälestussammas. „Punane tabas südamesse,” kirjutab 16. märtsi „Eesti Sõna ”.
Pärast märtsipommitamist kirjutab Marta Sillaots „Ajakirjas Naisele” tähendusrikka pealkirjaga juhtartiklis „Meie elame siiski”: „Meeleheit oleks rahvuslik kuritegu. Nüüd, mil eestlastel pole enam minevikku, olevikku ega tulevikku, tuleb kõigest üle olla, sest olgugi majandus halvatud, inimesed koduta ja kunst peavarjuta, on minevikukultuur ikkagi olemas. „Estonia” põles, aga „Kratt” jäi.”
9. märtsi pommitamise kaja avaldub veel ajakirja viimses numbris Sillaotsa kirjutises „Võtmed tuhas”: „Hoole ja armastusega loodud kodudest on jäänud kujutletavad piirjooned – ei seinu, lage, põrandat. Kõik hävis hoobilt. Võtmed lebavad tuhas.” Ent Sillaotsa järgi on võtmed kodu puutumatuse sümbol. Teda lohutab kuuldud ütlus: „Mis kord on saadud, seda võib saada uuesti.”
Lootus andiski jõudu järgmisteks päevadeks ja pikaks nõukogude okupatsiooni ajaks. Suurem jagu rahvast seisis aastaid lukus. Elati igapäevast elu.
Ja ometi lugesin neid mälestusi kirjutades ajakirjast „Looming” (nr. 9, 1998) Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma artiklit „Kuldsed kuuekümnendad – kuldsed või vasksed” ning sealt Viivi Luige hinnangut – „Kuuekümnendatel aastatel kodunes nõukogude võim lõpuks ka Eestis.”
Kirjutan oma nägemuse. Maailmavallutamise plaane hauduv, kuid alaliselt tühja kõhuga „nõukogude võim” kodunes eesti lihapottide juures imekähku. Ja tõi kodunema ka ligi pool miljonit seltsimeest. Üleüldine kodunemine oli nii suur ja sügav, et kui mul kaheksakümnendate algul kord trollibuss nina alt minema sõitis ja ma ühelt ootajalt sõiduki numbrit küsisin, vaatas ta mulle kui kuu pealt kukkunule otsa ja vastas: „Govorite po-tšelovetšeski.” (Rääkige inimese keeles.) Kuidas siis kodunes mitte-inimkeelne, rohukõrrest madalamaks alandatud eestlane nõukogude võimu all? Ja kas on kodumõistet üldse võimalik võõrvõimuga siduda? Samas, tõsi on seegi, et osa läks ajavooluga karjääri nimel kaasa, sest valgust tunneli lõpul ei paistnud; ent nemad ei teinud oma sugurahvale kahju. Nii Saksa kui Vene okupatsiooni ajal teenis võõrast võimu sulase rollis inimesi, kes oma piskut võimalust kasutades püüdsid päästa, mis päästa annab. Enamik neist oli headuse või valguse poolel. Neid hoidis püsti ja iseloomustas kahe sõja vahelise aja märk – Vabadussõja vaim. Vabadussõja lahinguis, eriti Võnnu heitluses Landeswehriga, me puhastasime orja vere ja ajasime selja sirgeks. Esimest korda ajaloos suutis üks väike Euroopa rahvas venelased sõjaga oma maalt välja lüüa. Mu isa rääkis mulle tihti toonasest võidust sakslaste üle. Sõdurid nutsid heameelest. Mäletan, kord olime kahekesi paadisõidul, kui taas tuli suurest võidust juttu. Oli soe suvepäev, pääsulinnud lendlesid kõrgel me peade kohal. Seal, lapsemeeles veel, hakkasin ma Vabadussõja vaimu ühendama pääsukeste pilvede poole ulatuva lennulustiga. Teen seda südames siiamaani.
Aga nii, nagu iga rahva hulgas, oli ka meie seas reetureid, kes peale ligimeste otsese hävitamise püüdsid oma rahvale võõrast keelt ja kultuuri peale sundida. Nad olid pimeduseteenrid. Lausvenestamine on ka üks punaste häbiplekkidest. Nendetaolised müüsid, kui tarvis, lihase isa ja ema maha. Ei tunnistanud nad siis ega ka nüüd süütult hukatute haudu oma kätetööks. Ei Eestimaal ega ka lugematuid kalme Sarmaatsia lagendikel. Nõukogude võimu teenides tegid nad kurja igale eestlasele.
/…/
Uuesti lugesin valusaid ridu. 28. septembril 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Eesti alla vastastikuse „abistamise” lepingule. 18. oktoobril alustasid Nõukogude Liidu väed sisenemist Eesti territooriumile. Kaks päeva hiljem, 20. oktoobril, palus Johan Laidoner president Konstantin Pätsil vabastada end sõjavägede ülemjuhataja kohalt. Taotlus jäi rahuldamata.
Ja siis – 1939. a. Eesti ajalehtede suured toretsevad pealkirjad. „Sõjavägede ülemjuhataja sõidab külaskäigule Moskvasse” (Päevaleht, 4. detsember 1939). „Kindral Laidoner sõitis Moskvasse. Küllasõit toimub N. Vene valitsuse poolt varem esitatud kutse põhjal ” (samas, 6. dets. 1939). „Vastuvõtt Eesti sõjavägede ülemjuhataja auks Kremlis”(Uus Eesti, 2. detsembril 1939). Ei jäeta märkimata Moskva vaksalis üles rivistatud aukompaniid, lehvivaid lippe ja tervitusmarssi. Järgneb vastuvõtt marssal Kliment Vorošilovi juures. Lisaks käik Stalini-nimelisse autotehasesse, kus on tegevuses 1200 inseneri ja 40 000 töölist. Sellessamas artiklis tuuakse ära teade, et Molotov on Eesti saatkonnas vastuvõtul. Kõik see toimub ajal, kui käis Soome Talvesõda ja Eesti territooriumil asuvatest lennuväebaasidest tõusid punalendurid pommitama Soome linnu.
Mida külalistele näidati?
Külaliste hulka kuulus peale kindral Laidoneri Eesti Kindralstaabi 2. osakonna ülem kolonel Villem Saarsen, kindrali adjutant August Jaakson ja pressiesindajana ajakirjanik Voldemar Kures.
Ja näidati Leningradis Ermitaažis seitsme luku taga seisvat sküütide kullakambrit. Lisaks – Iisaku katedraali. Moskvas külastati mitut puhku Suurt Teatrit. Kuulati oopereid „Jevgeni Onegin” ja „Vaikne Don”.
Ei ole raske arvata, mida tundsid Eesti ohvitserid „Vaikse Doni” ühte stseeni vaadates, kus laval valgekaartlastest ohvitseridel pagunid maha kisti ja nad tapmiseks seina äärde seati. Saalis tõusis ovatsioon ja plaksutati kiitvalt käsi. Mass ihkas verd.
Lõpuks visiit Stalini enda juurde. Kremlis vaatas delegatsioon Stalini osavõtul filme „Tšapajev”, „Traktorist” ja „Kui homme on sõda”. Ja veel näitas impeeriumi peremees küllusliku peolaua juures temale nii isepäise musta huumoriga, mida ta arvab rahvast ja selle esindajaist, kes ilma ühegi pauguta oma isamaa võõra võimu kätte andsid. Loovutasid, käed rüpes.
Nimelt tõstis diktaator pokaali mitte lauas istuvate kutsutud külaliste auks – vaid Soome rahva terviseks, kes samal ajal rindel elu ja surma peale võitles. Irvitus oli saatanale endale omane. Olevat olnud arvamus, et kindral Laidoner kunagi sellest alandusest üle ei saanud.
Mul on elus olnud päevi, kus tahaks aja kulgemise peatada või vähemalt maha võtta. Tuhande üheksasaja neljakümne neljanda aasta augusti teine pool jättis siiani tajutava jälje. Hirm pagenemise ees. Hirm rindel oleva mehe pärast. Hirm idukese saatuse pärast, kes mu üsas kasvas. Ema käest tuli kiri kirja peale. Sisu oli ainumas – ära jäta kodu, võõral leival on nutumaik küljes. Loetu käristas mind ikka ja uuesti seesmiselt kaheks. Kojujäämise hind oli ränk. Kas Siberi leival ei ole nutumaiku küljes? Ema ei kirjutanud otse, ent andis mõista, et „Teenijatüdruk Kärt” kaevab mulle auku, õieti hauda. Ema vastuseis, kui mitte öelda hirm, jõudis mu ligi. Kõneles see juba mu mineku ees kõikumalöömisest? Või hirmust, mida ma tundsin idast ähvardava võõra kultuuri ees? Selle tagamaid ma ei osanud siis lõpuni seletada. Ju oli vist saatuse poolt nii seatud, et viiskümmend kuus aastat hiljem ilmus eesti keelde tõlgituna Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Ja maailmakorra ümberkujunemine. Saab teosest XXI sajandi omamoodi piibel? Või üks võimalikest tulevikuennustustest? Luterliku tsivilisatsiooni, mida autor käsitleb kui euroopalikku (The West and the Rest) ja mis sündis valgustusaja Inglis- ja Prantsusmaal ning sai Lääne-Euroopa tsivilisatsiooniks, vastandiks jääb kurjuse tähenduslisaga „barbaarsus”. Teisisõnu, Rudyard Kiplingi sõnadega öelduna:
Oh, East is East and West is West
and never the twain shall meet.
Seesama luterlik elik Lääne-Euroopa tsivilisatsioon lõpeb või lõppes aastasadu Narva piiril. Sealt edasi algas (vene) ortodoksne impeerium, Huntington loetleb veel hiina, jaapani, hindu, muhamedi, ladinaameerika ja aafrika tsivilisatsioone. Muidugi, igale teooriale võib vastu vaielda, absoluuti ei ole. Ent siiski. Narva piiri kasuks räägib omamoodi ka ajalugu. Ikka tuleb meeles pidada, et keskaja valumeistrid valasid Liivimaa kirikukelladesse palve: Issand, kaitse meid katku ja peninukkide eest. Vagajutud kõnelesid idast tulevatest hirmudest. Neid ridu kirjutades olen raamatu läbi lugenud ja taas mõttega minevikus kõndinud. Nüüd mu meelest omamoodi apostlite seisu tõusnud eesti soost meeste üle, kelle mõte samasse küündis. Minu elu suured laternad, kust valgus veel praegugi mu arusaamadesse ulatub. Võõras mullas puhkajad Jüri Uluots ja Edgar Kant.
Tolsamal saatuslikul 1944. a. Kirjutas Jüri Uluots artikli „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Kui riigimees, jurist ja õigusloolane ei võinud ta jätta rõhutamata, et Vene tung Eesti ruumi on aastast 1060 kuni tänaseni põhjustanud 40 sõda. „Isiku sulatamine kollektiivsusesse, kollektiivne tegutsemine, riigivõimu käsitsemine vägivallana ja seaduste vägivaldne andmine ja rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja püsivad, osutusid eesti eksperimentides võõraiks ja kogu rahvast surmavalt häirivaks ja ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918-1920, Teine maailmasõda 1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates.)”
Eelolev tsitaat on võetud ajakirjast „Akadeemia” nr. 7 1990. a., J. Uluotsa „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Üks asi oli lugeda neid ridu nüüd, teine kuulda ta elavat sõna. Uluotsa väited, et kui tulevikus tahetakse mõlema rahva elu säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks mõlema huvides ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma radikaalsest erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu teineteisest eemal hoida. See oli Jüri Uluotsa poliitiline testament, mida ma temale mõeldes alati meelde tuletasin. Aastad ning aastakümned möödusid võõra võimu all. Nüüd on peaaegu unustusehõlma vajunud see eesti suurmees, altarikõneks kutsutud pöördumist oma rahva poole ja ta ajaloolist hoiatust ei tuleta keegi meelde.
…Kordan uuesti, et tahtnuks aega seisma panna. Augusti lõpp rääkis rasketest lahingutest Kagu-Eestis. 20. augustil oli tule all Valga-Võru raudtee. Ja veel kord ei saa jätta rõhutamata prof. J. Uluotsa viimast kõnet, pöördumist huku lävel seisva rahva poole. Mõte ulatub üle aegade. „Meil tuleb võidelda Ida vastu, oleme osa Läänest. Veel täpsemalt. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda.” Nii kõlas surmast märgitud mehe hääl 19. augustil eetris.
Looming:
Jutustused
«Teenijatüdruk Kärt» (1944)
«Hõbetähega taigas» (1958)
«Professor Lillepooli kroonika» (1982) (ulmejutt lastele)
«Tuulekellad» (2000) (mälestused; inglise keeles 2006: Wind Chimes)
Kogumikud
«Üksik paat Jenisseil» (1966)
«Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus» (1977)
«Maarjakask» (1983)
«Kurjasadu» (1987)
«Pipratoosi tondid» (1990)
Romaanid
«Hallid luiged» (1986)
«Hauakaevaja lood» (1991)
«Vagajutt vaskraamatust» (1991)
«Angara ääres. Anno 1950» (1992)
«Pelg» (1993)
«Koerakoonlane» (1993)
«Pärlid surevad pikkamisi» (1993)
«Ilutüdruku lilled» (1994)
«Musta opaali rada» (1996)
«Oma koja narr» (1998)
«Ood litrilisele õhtukleidile» (1999)
Lühijutud
«Hull Riismantel» (Jutuleht, nr. 35, 27 august 1940)
«Varemed»
«Kõrgem tsunft»
«Sinililled»
«Armukadedus» (Eesti Sõna, nr. 108, 11 mai 1944)
«Tema hing»
«Mogri Märdi viirastusi» (Sirp ja Vasar, nr. 36, 4 september 1959)
«Onu Ljonja» (Sirp ja Vasar, nr. 1, 4 jaanuar 1963)
«Kalmetimäe tamm» (Saadetud Pioneeri jutuvõistlusele 1968, märgitud ära paremate tööde hulgas)
«Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav» (Täheke, nr. 8, 1968)
«Põtrade rohupudel» (Täheke, nr. 11, 1969)
«Parisnikust pastor» (ER kuuldemäng, 1971)
«Lauri kõrvad» (Täheke, nr. 2, 1986)
Juhan Voolaid
Juhan Voolaid (1971) – Eesti kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige, 2021. aasta jaanuarist Tartu linnakirjanik.
Katkend: Tartu 1971 – 1983. Jõmpsika mälestused, Kuuloom OÜ 2020.
Lk 209 – 216.
„Viitsid,” lausus ta, „käime kiirelt minu pool ära, mul jäid tennised koju.”
Raivo oli sportlik pruunide silmadega poiss, kellega meid hiljem sidus ühine korvpallisaatus. Kaudselt oli Raivo põhjustanud käesoleva mälestusteraamatu ühe ajajoone sattumise aastale 1983, sest just tema kutsus mind kolmandas klassis korvpallitrenni, just korvpalli tõttu vahetasin ma 1983. aastal kooli ja just koolivahetus on raamatu ajajooneks. Pärast viiendat klassi kutsuti mind ja Raivot 1. keskkooli spordiklassi, seejärel kuulusime aastatid koos Eesti korvpalli noortekoondisse ja sõitsime aina Tallinna vahet. Juba varastest klassidest alates olime Raivoga kooli spordipäevadel kõvad konkurendid, figureerides eri kergejõustikualade esikolmikutes – mõnel alal trehvasin mina nõks parem olema, mõnel tema; füüsilistelt võimetelt olime üsna võrdsed, samuti pikkuse poolest. Omaealiste Tartu korvpalivõistkonnas anti parima mängija eriauhind tavaliselt kas mulle või Raivole ja nii ikka edasi. Kõik need spordiasjad juhtusid hiljem, tookord oli Raivo kuulus esmajoones selle poolest, et oli auto alla jäänud. Mis asjaoludel ja kuidas täpselt, ma ei teadnud, aga selline asi äratas aukartust.
Niisiis kutsus Raivo mind endaga kaasa tenniste järele.
„Ma elan lähedal,” ütles ta. „Siinsamas Võru maantee surnuaia juures. Kümne minutiga oleme tagasi.”
Kuna ma ei teadnud, kus asub Võru maantee surnuaed, siis olin nõus. Lippasime kohe minema ega jõudnud kümne minutiga Raivo juurdegi, rääkimata siis õigel ajal tagasiolekust, kuigi jooksime suure osa teest. Kui me jälle kooli juurde saime, valitses pahaendeline vaikus. Hall mürakas koolimaja, mis vahetundide aegu ikka nii soe ja sõbralik näis, oli ühtäkki kalk ja inimvaenulik ning me saime aimu, kui ebameeldiv on olla sellest majast väljas, mille sees sa peaksid olema. Õues ei liikunud kedagi, akendest paistsid laste koolivormid ja korrapäraselt üksteise taga paiknevad peanupud. Kuna sisseminek seostus liiga suurte riskidega, otsustasime end tunni lõpuni hoovis varjata, lootes, et õpetaja ei pane meie puudumist tähele. See plaan võis õnnestuda, järgmisel vahetunnil oleksime sulandunud teiste laste hulka ja kõik, vahejuhtum oleks unustatud ning me oleks sõprade ees veel kanged poisid olnud. Koolimaja taga asfaltkorviplatsi servas oli mingi veider mulkudega betoonküna, mille otstarbest ei olnud mul aimu. Läksime ja kükitasime selle taha, hingeldasime ja kuulasime, kuidas süda rinnus taob. Ning siis kiikas üle betoonküna mingi vanema klassi poiss.
„Tulge kaasa!” käsutas ta ükskõikselt.
Oli raske aru saada, mis toimub ja mis pagana suur poiss see oli, kes meid kaasa viis. Ometi vantsisime sõnakuulelikult tema järel koolimajja ja ronisime treppidest üles uue maja teisele korrusele. Suus poiss juhatas meid ühte klassiruumi, kus käis parajasti 11. klassi matemaatikatund, mida andis kooli direktor Kerstna.
„Ma nägin teid aknast,” ütles direktor. „Seiske seal seina ääres tunni lõpuni, siis räägime.”
See oli karm pooltund, mille me suurte õpilaste silme all kraanikausi kõrval seistes veetsime. Esialgu valdas mind hirm, kuid kuna direktor andis tundi rahulikult edasi ja suured õpilased kaotasid ka minutite kulus meie vastu huvi, siis läks see tasapisi üle ja ma märkasin palju huvitavat. Näiteks hämmastas mind, et direktorisuurused õpilased kuuletusid direktorile sama alandlikult nagu meie, väikesed. Kui üks direktorist pikem pois õpetajalaua ette astus, imestasin, kui pisike ja vaat et naeruväärnegi tema käes olev päevik tundus. Kuna minu päevik ranitsas oli täpselt samasugune, tekkis mõte, et päeviku suurus sõltus kuidagi päeviku omaniku suurusest. See oli imelik. Tund lõppes, suured õpilased lahkusid, me rääkisime oma kurva loo ära, saime noomida ning päevikutesse kirjutati märkused. Õnneks polnud märkustes midagi hullu, kui sa nendega ära harjusid.
Kord matemaatikatunnis lahendati tahvlil ülipikka tehet, klassis oli vaikne, ajud ragisesid, õpetaja kriit klõpsus.
„Nii, Valev,” ütles õpetaja Jaan. „Mis vastus on?”
Valev oli õbluke heledapäine poiss, üks klassi lühemaid. Ta ajas ennast aegamisi püsti ja lausus: „Üks.”
„Ei,” ütles õpetaja, läks tahvli juurde, toksis näpuga siin ja seal vastu numbririda ning seletas kõik üle. „Nii,” pöördus ta Valevi poole. „Mis vastus on?”
Valev toetas ühe käe lauale, mõtles, uuris oma vihikut ja ohkas. „Üks,” ütles ta uuesti, kuigi vaiksemalt kui enne. Klass oli väga tasaseks jäänud, sest kõigile tundus, et õpetajat vaevavad mingid pinged. Kas oli selles süüdi Valev, meie eelnev kisa, pikk tehe tahvlil või miski muu, polnud selge, igal juhul muutus õpetaja olek kuidagi kangeks ja ta hingas raskelt.
Seletades lahenduskäigu veelkord üle, liikus õpetaja pika tehte ees aeglaselt edasi, kopsis jälle kriidise sõrmega olulisemate numbrite peale, osutas sulgudele ja korrutusmärgile. Lõpetanud selgitused, pöördus ta klassi poole, tema pilk peatus Valevil.
„Nii, Valev, mis vastus on?”
Valev tõesti pingutas, mõtles minut aega, silmitses juuksetuka alt tahvlit ja keeras vihikus lehte. Lõpuks sosistas ta: „Üks.”
Nüüd juhtus midagi väga imelikku. Õpetaja Jaan läks näost punaseks, hüüdis „Kurat küll!”, virutas kriidi vastu tahvlit ja istus siis raskelt hingeldades oma laua taha maha. Klassis oli haudvaikne, Valev seisis oma pingi kõrval, näost valge, keegi teine ei liigutanud. Õpetaja pööras oma pilgu aknast välja ja silmitses õues kasvavate puude raagus võrasid. Paar minutit hiljem, kuuldes klassis mingeid hääli, vaatas ta väsinult meie poole ja ütles: „Null. Vastus on null.” Kui tund lõppes ja õpetaja lahkus, läksin ja vaatasin lähedalt väikest valget püramiidi, mis tahvli rohelisel pinnal kõvasti kinni istus. See oli kõik, mis õpetaja Jaani kriidist järele oli jäänud.
Üldiselt läks mul varastes klassides kenasti ja mu pilt oli mingil perioodil isegi väikese maja jalutamise ruumis autahvlil. Ent siis algas kooliaja kõige laastavam draama, mis avaldas otsest mõju hinnetele. Lühinägelikkus. Esialgu ei saanud ma aru, millega tegu on, lihtsalt asjad ei olnud enam selged kui pildid. Hõõrusin ja pilgutasin silmi, et pilk teravaks muutuks, kuid asi ei paranenud. Lühinägelikkust ma esialgu ei kahtlustanud, sest ei uskunud, et nii hull tõbi võiks mind rünnata. Kui inimest tabas näiteks lampjalgsus, siis teavitati teda sellest arstikabineti vaikuses, anti soovitused ja saadeti koju. Inimene elas rahulikult edasi, veeretas talla all palli ja tõstis varvaste abil maast pliiatseid üles. Kui inimest tabas aga lühinägelikkus, käituti teisiti. Sel juhul pandi asi koheselt kella külge ja üldsust teavitati puudusest inimese näkku pandud prillide abil.
Ma pidasin oma lühinägelikkuse ilmnemist kohutavaks õnnetuseks. Kui isa oleks valmis käe maha raiuma, et Võssotski surnust üles äratada, siis mina oleksin kaalunud näiteks väikesest sõrmest loobumist, et nägemine tagasi saada. Ilusaid prille polnud olemas, lastele sobilikke ammugi mitte. Prillid olid kõik paksude tumedate raamidega ja muutsid nende kandjat tundmatuseni. Ma olin kümne eluaasta vältel oma näoga aga ära harjunud ja teade selle äramuutmise kavatsusest tundus jõhker. Samuti ei kandnud ükski mu sõber prille ning ma olin ühtäkki kehvem kui teised, olin must lammas. Jah, isal olid prillid, aga isa oli täiskasvanu ja polnud karta, et keegi teda tänaval prilliks hüüaks.
Kuna kogu lugu oli väga hull, püüdsin prillide saamist vältida ja põgeneda nende eest nagu põgenes metsik hobune oma saduldajate eest. Nii sai minust ümbrust uduselt nägev laps ja hiljem nooruk. Asi läks tasapisi aina halvemaks, kuid õppisin oma needusega elama ega teinud asja avalikuks. Kuidas ma korralistest arstikontrollidest puhtalt läbi tulin, ei mäleta, aga prillide kandmist mult ei nõutud. Algas ajutine hirmu ja suure häbi kartuse periood, pelgasin millegi mittenägemisega vahele jääda ja oma lühinägelikkuse ilmsikstulekut. Vaatamata sellele, et istusin üsna klassi ees, ei näinud ma enam tahvlile ning sel ajal, kui teistele hinnalisi õpetusi jagati, ei jagatud mulle midagi – aga vastust nõuti kõigi käest võrdselt. Püüdsin kasutada knihve, mis aitaksid paremini näha. Näiteks avastasin ükskord, et läbi joonlaua sees oleva pisikese ümara augu näeb veidi paremini, kui niisama; miks, ei tea, ilmselt mingil optilisel põhjusel. Niisiis võtsin joonlaua ja vaatasin läbi augukese tahvlile, püüdes kattevarjuna jätta muljet, et ma vigurdan. Asi õnnestus ning õpetaja lausus: „Juhan, ära vigurda!”
Kuna tahvel jäi nägemisulatusest välja, siis pidin nüüd kõik kuulmise järgi kirja saama, aga see oli võimatu, sest tihti ei öelnud õpetaja midagi ja klõbistas niisama kriidiga. Kogu üritus jäi minu eest saladusse. Püüdsin pinginaabri vihikust maha kirjutada, kuid seegi tegevus muutus aastatega aina raskemaks, sest tähed sõbra paberilgi muutusid uduseks. Mu õppeedukus langes ja teadmiste laev eemaldus kai äärest ilma minuta pardal – kuid mu hirmus saladus ei olnud enam paljastatav. Kui esialgu oleks lühinägelikkuse ilmsikstulek olnud kurb paratamatus, oleksin saanud prillid, veidi tusatsenud ja elu oleks edasi läinud, siis aastatega saladuse lumepall kasvas ja jäätus ära. Ma õppisin elama ilma kaugeid asju nägemata, vältisin eemalt lähenevate inimeste vaatamist ja nii edasi. Ma ootasin mingit imet ja see juhtuski, kuid kahjuks liiga hilja. Kontaktläätsed jõudsin Eestisse alles siis, kui ma juba suur poiss olin, millalgi kaheksakümnendate lõpus. Ajaga muutusid õppeained ebameeldivaks vastavalt raskustele, mida mingis tunnis taluma pidin. Nii kujuneski mu lemmiktunniks kehaline kasvatus ning võimlast sai ainuke paik, kus ma tõesti õnnelik olin, sest seal puudus neetud tahvel, mida ma ei näinud. Kummalisel kombel ei seganud kehv nägemine palliga korvi tabamast ning minust kujunes väga hea viskaja. Suurt korvilauda ma nägin ja rõngas paiknes alati omal kohal.
Ma ei vihanud otseselt ühtegi õppeainet, aga kui algasid vene keele tunnid, siis need mulle küll ei meeldinud. Suutsin selles keeles küll üht-teist rääkida, kuid vene keeles kirjutamise saladus jäi minu jaoks alatiseks lukku. Kõik need kümned susisevad tähed ja mähkisnakid olid algusest peale üle pea ja kuna ma tahvlile ka ei näinud, tundus vene kirjakeele selgekssaamine võimatu. Etteütlusi tagasi saades leidsin vihiku lehtedelt rohkem õpetaja punast kui minu sinist ning alati oli töö allservas erakordselt jõuline 2, mille saba lendas üle leheserva.
Kord vene keele tunni ajal astus õpetaja murest murtuna klassi ja seisis paar hetke vaikides, pea maas. Me jäime tasa ja jõllitasime teda, südamesse hiilimas mingi kohutav eelaimus.
„Brežnev on surnud,” lausus õpetaja. „Kohe võib alata sõda.”
Nüüd algasid ajad, mil räägiti aina, kui terav on poliitiline olukord ja et sõda pole eales lähemal olnud. Kuna mind poliitika ei huvitanud, siis ei saanud ma ka aru, miks oleks pidanud Brežnevi surm sõja põhjustama. Kõikjal korrutati, et olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, kuid tegelikult muutus ainult televiisorist näidatava paraadi ajal Kremli tribüünilt kange käega lehvitav vanamees. Meile kinnitati, et USA on juba tuumapommid meie poole suunanud ja kui nüüd keegi vähe valjemalt hingab, läheb lahti. Punane nupp, öeldi meile – nad vajutavad punast nuppu. Õppisime valmistama vatimarli maske ja meile näidati tuumapommi plahvatamise filmi, samuti tutvustati võigast heli, mida kuuldes pidid kõik varjendisse jooksma.
Isiklikult minu jaoks leidis Brežnevi surmast märksa ebameeldivam sündmus aset sealsamas vene keele kabinetis sellesama õpetajaga. Ma istusin esimeses pingis, keegi ütles midagi vaimukat, kõik naersid ja tuju oli klassis igati hea. Kopsisin varbaga energiliselt lauajalga ja naersin koos teistega „ha-ha-haa”, kuid kui naer lõppes, pöördus õpetaja ühtäkki minu poole. „Palun ära toksi mu jalga!” ütles ta. Ma läksin sekundiga näost punaseks, vaatasin pinginaabri poole, kokutasin ja püüdsin õõnsalt valetades süü temale veeretada, aga see ei õnnestunud. Miks õpetaja oma jalga eest ära ei tõmmanud, kui selle pihta koputama hakati, ei tea ma siiani. Veider. Ise oli veel selline kena õpetaja.
Kord käisime Ropkas klassiekskursioonil, et külastada klassivend Tiidu maakodu, kus peeti nutriaid. Kõik oligi väga tore, nutriatel olid väga pikad, kõverad ja oranžid hambad, kuid tagasiteel rullusid lahti ettenägematud sündmused. Kuna olin vanematega palju seenel käinud, sealhulgas Ropka metsades, siis teadsin hästi, et Tartu ei ole üldse kaugel. Tutvustasin mõnele sõbrale olukorda ning hakkasime rongi ära ootama ja ilma õpetajale ütlemata mööda raudteed linna poole minema. Karta polnud midagi, kuna ma teadsin, et raudteel liikudes ei ole võimalik ära eksida. Õpetaja märkas meie eemaldumist ja asus initsiatiivgrupiga meid jälitama, kuid meil ei olnud sellest aimugi ja rühkisime aina edasi. See oli iseenesest kena matk, aga koolis tuli sellest muidugi suur pahandus, kusjuures mind peeti põhiliseks süüdlaseks, mis võis ka põhjendatud olla.
„Ja seisma ei jää!” õiendas meie uus klassijuhataja Elviira, vene rahvusest kõhn naine, kes kandis tihtipeale mingeid naistekostüüme. „Juhani punane särk oli kogu aeg näha.”
Ebaõnnestumiste kõrval leidus ka palju ilusaid hetki. Kevadeti korraldati matku Pangodisse, osad lapsed sõitsid ratastega kohale, teised läksid rongiga Nõkku ja sealt jala edasi. Ükskord ratastega Pangodist tagasi sõites laulsime klassivend Priiduga suurema osa teest laulu, mida olime just vene keele tunnis õppinud, „Oт улыбки хмурый денъ светлей”. Sõtkusime kevadpäikese all pedaale ja muudkui lõõritasime leivatehaseni, kust algas linn. Teinekord imiteerisime Aivariga vahetunnis ajaviiteks poksimist, üksteist päriselt puudutamata – niisama, naljaga. Ja siis ühe järjekordse tühja löögi käigus puudutas Aivari rusikas imeõrnalt mu nina. Sündmus oli mõlema jaoks nii ootamatu, et tõsinesime hetkega ja vaatasime üksteisele ehmunult otsa, saamata aru, mis juhtus. Et väliselt nii terav ja tugev löök mu nina tonksas nagu vihmapiisk, oli ime. Sellist lööki ei saanud õppida, see kas tabas sind kord elus või mitte, ja minul oli õnne – mind tabas.
Kui hakkasin kooli vahetama, läksin emaga direktor Kerstna kabinetti. Direktor oli väga sõbralik, jättes mulje, et ei mäletagi korda, kui ta mulle ja Raivole vanema klassi poisi betoonküna taha järele saatis. Kirjutanud paberitele alla, vaatas direktor mulle tõsiselt otsa ja ütles:
„Väga kahju, et sa teise kooli lähed.”
Seda oli tore kuulda, aga aru ma sellest ei saanud. Kuna meie ainuke isiklik kokkupuude oli lõppenud mu pikaajalise kraanikausi kõrval seismisega, siis oleks võinud arvata, et ta tunneb minu äramineku üle hoopis rõõmu. Tegelikult oli mul endal ka kahju lahkuda ja sellele mõeldes tundsin aastaid südames mingisugust pitsitust. Muidugi mitte direktori pärast. Lihtsalt nii palju häid sõpru jäi maha, ja koolimaja – see muidugi ka.
Loomingut
“Erakordne info Maa elanikele” Habemega Naine, 2008
“Kullamäe lood” Atlex, 2012
“Hokimängija Tartu linnamüüril” Atlex, 2014
“Aastaraamis Tartu” pildialbum, Atlex, 2014
“Supergripp Anton” Hea lugu, 2015
“Ideaalne taies” Hea lugu, 2016
“Tartu õuduskaupmees” Hea lugu, 2016
“Läbilööjalammas ja marukoer” Hea lugu, 2017
“Tuhastunud külavanem” Kuuloom, 2018
“Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” Kuuloom, 2020
Nädala autor 