Lauri Sommer
Lauri Sommer (1973) – eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlane ja muusik
Võitis Valgas väljaantava August Gailiti novelliauhinna 2021 oma teose „Pärlipyydjad“ eest. Auhinna üleandmine toimub Valgas Nipernaadi kuju juures 1. juunil kell 13.
Lauri Sommer on sündinud Viljandimaal, lõpetanud Tartu ülikooli kirjanduse magistrina. Esimesed luuletused avaldas noor autor ajalehes Sakala, Tartus kuulus rühmitusse Erakkond. Esimene luulekogu „Laurila“ ilmus 1998, seni viimane „Kodu kaduvas“ 2019. Esimese proosaraamatu „Kolm yksiklast“ avaldas Lauri Sommer luulekogust tosin aastat hiljem (aastal 2010), järgnesid autobiograafilise ainestikuga „Räestu raamat“ ja „Sealpool sood“ ning mõnevõrra lähedased, pisut müstilise ainestikuga „Lugusid lõunast“ (2016) ja „Lõputu soovid“ (2020).
Lauri Sommer on koostanud kogumikud Andres Allani ja Ernst Enno luulest ning Juhan Jaigi lugudest, tõlkinud Gerg Trakli, Richard Brautigani ja Matsuo Bashó loomingut. Värskeim Sommeri koostatud ja tõlgitud kogumik „Indiaani luule“ ilmus 2020 ja on esimene omataoline antoloogia eesti keeles. Sommeri sulest on ilmunud arvukalt artikleid, esseid, kogumike järelsõnu, temaga on salvestatud mitmeid raadiosaateid.
Lauri Sommerit on tunnustatud rohkete kirjanduspreemiatega ka enne tänavust Gailiti novelliauhinda. Nii on ta pälvinud Loomingu aastapreemiaid, Gustav Suitsu luulepreemia, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaid, Bernard Kangro kirjanduspreemia, Juhan Liivi luuleauhinna.
Muusika tegemist alustas Sommer 90ndate alguses Viljandi punkbändides ja on osalenud hiljem erinevates muusikalistes kooslustes, sh setu meeskooris Liinatśuraq. Esinejanime Kago all on plaadifirmalt Õunaviks ilmunud rida helikandjaid Lauri Sommeri muusikapaladega, neist esimene „Piimaš“ 2003. a. Enamasti esitab trubaduur Sommer oma tekstidele kirjutatud muusikat, aga hiljuti andis plaadifirma Õunaviks välja Lauri Sommeri ja Arles Kanguse ühise albumi “Vanalinna vahel”, mille kõik lood on tehtud Liisi Ojamaa (1972-2019) sõnadele.
Katkend: Lõputu soovid, Menu kirjastus 2020, lk 97-105.
4
Buss seisis neljapäeva lõunal peale poolt kahtteist Suurekõrtsi kandis. Juht oli Varstust tulles mitmest tyhjast postist mööda kimanud ja ootas nyyd graafiku aega järele. Kuna ilm oli ilus, ei viitsinud ta seda teha peatuses, vaid sõitis natukene edasi ja peatas oma pisikese, 16 kohaga krusa Pärlijõe kaldal. Las keset tööpäeva ka natuke sillerdab ja vuliseb. Reisijad vaikisid nohisedes, kes linnaräti all peoplaane tehes, kes meenutas eilset joomingut naabrimehega ja toetas valutava pea käe najale, kes lesatas muidu niisama bussimolu moodi. Raadios rääkis keegi noor muusik oma esimesest plaadist natuke nii, et oh ma ise ka imestan, kui andekas ma olen. Järeltulev elektrooniline valsilugu mattus perioodiliselt eetrisahinasse, nagu mängiks aeglustusega vaharull.
Vaatasin Pärlijõge. See oli kõrge, aga mitte enam haripunktis. Oja kohale vajunud halapajuvõrasse oli terve kahlak oksi kogunenud. Kopra langetatud puunotte kattis tihe sammal. Taanduva suurvee loksuv vool noolis kaldaid. Vihitajad siblisid soojal kruusal kalda vahusel piiril.
Päike lõõmas seniidis ja bussiuksest voola pleekiva kulu hõngu. Veel yks väljateenitud kevad. Miski muu ei loe.
Pisike poolvarjuline kaldaserv seisis veekeeriste kohal. Vaht tantsis pinnal ja all mööduv punakas vesi oli kõigega nõus. Tasakesi vajus lahti pudenend savikiht voolu. Paljastus mingi mõranenud kivikaante keskel olev puust asjandus. Oot! Misse? Juhil oli aeg. Ta lülitas mootori sõiduks käima, aga kuna ma istusin kohe tema selja taga, siis jõudsin ikkagi enne välja lipsata. Minu pool kyljes istus veel inimesi, aga nad kõik vahtisid oma näitavat ja kõnelevat peopesa. Keegi teine polnud seda varingut märganud. See yle kivide silla alla minev veeneelustega vool lahises ja lurises ka, plartsatus vist ei kostnudki kätte. Buss kadus mäe taha.
Ronisin jõekaldale, määrisin seal turnides pyksid punaka saviga ja yks tennis oleks peaaegu vette jäänud, aga kasti tõin ära, sest kast see oli. Need lauad olid otsasein ja praegu oja põhjas lebav paeviilakas oli seda asja siis niiskuse eest kaitsend. Raske ta polnud, aga midagi seal see kõlkus. Mahtus parasjagu kaenlasse. Läksin sellega kodu poole. Kui auto häält kuulsin, tõmbasin teeveerde. Yle Võru-Valga maantee jõudes ja Musta talust mööda saades peitsin kasti yhte metsalohku puurisu alla ja tõin õhtul koju, kui kogu teekäimine oli vaikind, jalgratta pakikal koju.
Viisin kuuri alla ja koksasin kirvetagusega rossõtanu luku eest. Kui kaant kergitasin, käis kaks kuiva prõksatust: raudsed hinged murdusid vanadusest.
Kastis lamas lappide sees mingi ese. Kerisin kangad lahti (viimane oli kergelt õline) ja vahtisin pettunult mitmelasulist trumliga pystolit. Käepidemel oli pisike endasse keerduv taimornament, aga sellega asja ilu ka piirdus. No selle oleks pidanud kyll keegi teine leidma. Kastikaane kyljes oli tuhmi knopka all paber. Tegin lahti. Seal seisis ainult tindisulega kirjutatud „4”. No on aga tore sõnum saadetud minevikust! Selgitab kõik minu kysimused ja väldib uute tekkimist juba ette. Myhatasin ja läksin tuppa pliiti kytma. Ootad elult vahel midagi muinasjutulist, maa sisse maetud aaret või koguni Tiibeti terma`t. Hakkaks justkui kõik jälle minema ja ots juba nagu paistabki ja siis muidugi pask-ahoi ja tere hommikust, tuleb jälle mingi brauning ja number. Nõmeeee. Aga mu pahameel ei jäänud siiski pidama. See tõusis põlevate kuusehalgude suitsuna korstnasse ja haihtus taevalaotuses tuhandete tähtede suunas laiali. Veidi aja pärast oli pahameelest tekkinud soojuse peal võimalik isegi munarooga valmistada.
Öö ära maganult tundus siiski, et peaks vaatama, kas see pystol pauku ka teeb. Kui juba need tehnohaiged linlased seal Kikkaojal igal suvel kolm ööpäeva põmpsutasid ja myristasid ja 10 kildi raadiuses inimeste kõrvadest nii ohtralt sitavett voolata lasid, et oleks vabalt võinud kogu Võrumaa virtsamerre uputada, siis teen mina siin ka yhe paugu ära, kasvõi sellise Tootsi laskmise loo Tamasseri rauaga kaetud paroodiana. Panin igaks juhuks vatitropid kõrva, läksin neemikule Verioja yrgoru käänukohal ja sihtisin yle oru seisvat kuusejändrikku. Just harude vahele. Sinna, kust nyyd mäe tagant paistev punane pilv võpatas. Pilvemassi tekkis päris pirakas avaus, nagu oleks kuul taevani jõudes lõhkenud. Pauk ise oli väiksem, kui arvasin. Ei pand kõrvi pillima ega midagi, aga kibedat musta pyssirohu haisu ja tossu pahvas kõvasti välja ja maailm lõi virvendama.
Hetke pärast seisin väikese poisina talu õuel. Teised puud olid poolde säärde, aga keldripealse taga seisis see suur võimas tamm, mida seal enam ammugi pole. Nurmed lagedad, Imbi poolt aasalt paistis pikk ja tihe heinasard ja väljatee ääres lösutas vastu maad pandud laastukatus, varjualune ree ja hobuseriistadega. Aga see hetk oli kerge! Mu keskealine mina tyhjenes nagu maha valatav liisunud veini pudel. Sinna asemele vilksas päikesejänkudena sinna-tänna silkavaid poisikese mõtteid. Seiklusromaani tegelasena puhusin toru pealt suitsu laiali ja panin brauningu sinnasamma kivile. See oli päikesest soe. Aasalt kostis ammumist. Elupuude taga oli lehm tsõõri puhtaks söönud ja oma puhkepaiga taguse põhjaliku lehmakoogiga märgistanud. Karjateel lamasid vanad kuivanud koogid, millele kärbsed või ussid olid juba augud sisse närind. Jooksin Pärja juurde ja tirisin teda kettipidi edasi. Jõllitas natuke, aga siis tuli kyll. Hyppasin jalaga ketivaia otsa ja see läks jõnkshaaval maasse. Hiilisin tagasi maja juurde. Kui palju ununud või tähele panemata asju! Piimapuki all lebas see imelik kuuliauguga roostene kiiver, mida sai korra pähe proovitud. Rajad olid tolmule tallatud, maja eest lauta, pesukööki ja suvetoa kõrval seisva jahutynni juurde. Mõned kanad siblisid vaarikates, teised põõtsutasid elupuude alusel helekuival mullal. Yks oli yle tara peenarde peale pääsenud. Võtsin ta sylle ja tõin tagasi. Ta ei sabistanud sugugi, vaid võttis seda mingi hajameelse rahuga. Tulin yle õue, lind rinnal, ja panin ta lauda kollase ukse man maha. Raputasin ruuhte natuke teri, kutsusin ja tulin teised ka – mõõdetud sammul, pead viltu käänates ja sulgi saputades. Kukk oli parasjagu kusagil ära.
Köögis seisid asjad vanas korras. Pliidi peal kaane all pruunistatud võisai ja praemuna, tänini lõrisevas kylmkapis Oka-III lösutasid Doktori vorst ja paar Žiguli õlut, sahvris eetrilõhn, köömnetee pliidil, valges kapis ylevalt kolmandal riiulil lillas paberkarbis „vabariigi” (piparmyndi) kommid ja Pirita purjeregati uudistega Õhtuleht laual. Ainult kedagi polnud. Vanaisa toa laual sahises VEF „Maailm täna” algust, aga selle olin ma ise lahti keeranud, et kuulata nupu krõksu ja paarikymne aasta vanuseid uudiseid, mida rääkisid mälus kaua vaikinud hääled. Oksõ ka kodust ära läinud, no mis see … Astusin uksest välja.
Juhtus olema selline kergete harvade pilvede rongkäiguga suvepäev. Käisin ringi ja mu pilk oli kõikjal. Võis astuda aeglaselt keldritrepist alla, tunda korraga päikse seljatagust tuge ja heledatest kiviastmetest tõusvat jahedust. Läksin yle põllu ja pisikese puust silla naabertallu Annit piiluma, aga tedagi polnud. Käisin muistselt tuttavas tammedealuses ja kiikusin veidike, astusin pirakast uksest rehetare vanasse kööki, vaatasin riiulite klaase, peeglilauda ja märke täis vaipa. Aknatagustele floksidele langev päike kumas tuppa ja tundsin, et Anni headus on kuidagi selles valguses kohal. Õhtupoolsesse koju tagasi jõudes kuulsin tuttavat kobinat. Yks kylapealt tagasi tulnud olevus haugatas ja hakkas seejärel niuksuma. Hetk hiljem mängisin juba Mikiga tema kuudi ees olevas tolmus. Mustvalge poisike! Ta aevastas äratundvalt, lakkus mu käsi ja näris mängeldes sõrmenukke. Tema lõhnast ja kasuka paitamisest tõusis pehme õhtukaar, kui temaga metsas ringi tiirutasime – Miku loomaradasid nuuskimas ja mutimullahunnikuid kraapimas, mina niisama kivide ja puudega. Selles tyvede vahelt põiki laskuvas laanekullas läksin Vasara piiri ääres tolle iidse, lõhenend tyvega kase manu. Juurte vahel oli omalaadne samblast tool. Seal puu syles istusid kõrvuti kaks isikut, laps ja mees, kyynarnukid läbi aastate kokku puutumas. Tundsin, et nende vahel käib elav jutt, mille laused olid nagu enne uinumist yle keha uitavad soojad iilid. Või nagu õitsev metsmaasikas oleks naadiga vestelnud. Aga mida nad omavahel rääkisid, ma ei saanudki teada.
Õhtupoole kuuldus Paeboja poolt lähenevat myrinat. See hääl ja tulede valgus rändasid siia-sinna, nii kuidas auto tee lookeid kaasa tegi. Puude vahel vilksatas tuttav värv ja mootor jäi jorisedes vait. Nemad! Laps ootas pehmeid ja piklikke ja kuldvõtmekesega rohe-puna-kollases paberis Läti iiriseid, aga mees hakkas sabistama. See kordus oli tema jaoks tontlik. Ja mees palus last, et lähme ära, ja laps nõustus kurbuseta ja tuli kaasa, kusagil oma taga-ajus teades, et lavapiltide vahetumisest hoolimata on see tasand lahkumatu, et ta jääb alatiseks siia. Et kusagil muundumiste taustal kestab hetk, kui täiskuu valgus kaheharulise pärna vahelt ta näole langeb. Kus Lõputu pöörab ringi ja ytleb, mida Ta temast tõeliselt tahab. Aga kui pildid jällegi muudetakse ja luud nõuavad taga oma mulda, pole sellel peol midagi ka näokatete vahetamise vastu.
Silkasin aasale ja seisin seal hõbekuuse varjus kohta, kust õu hästi ära paistis. Ja olidki vanad linnariietes, Vanaisal kõik pruun ylikond ja nokats peas, Vanaemal see sinikirja linnarätt, triigitud voltidega seelik ja vanapruunid kapronsukad. Ema oli nad meie oranži Žiguliga kusagilt tagasi toonud. Võibolla Aluksne kaubareisilt? Varsti kostis Vanaisa hyydmist: „Lauŕ! Kossaolt?” Millegipärast hakkas hirm selle ligioleva mineviku ees. Mida karta, kõik on ju omad? Nende käed, näod ja lõhnad, nende igatsetud jutt. Või hakkas mehel piinlik poisikese ees? Miks? Ma ei mõistnud seda tunnet. Mees oli igatahes otsustaja. Ta läks, viies poisi kaasa. Pystoli olin juba automyrina peale alateadlikult pihku haarand. Taganesin lapsepõlve mändide taha mäenõlvale ja tulistasin taas seda ajanõrelist kuuske, millel oli veel otsas tema haruline latv. Lasu kaja sööstis kahel käel piki yrgorgu minema. Mees haihtus yhes pystoliga, päästikule vajutanud poiss unustas hetkega kõik ja läks rahulikult iiriste juurde tagasi. Ta tahtis vaadata oma õhtust filmi.
Silmad olid udused, ma ei seletanud rada, mida mööda end sammhaaval kuhugi kobasin. Ja siis tundsin, mis maiku on vanadus kontides ja peas. Kõigitine koomale tõmbumine. Ja tunne, et oled midagi raisanud, midagi hinnalist. Kui nõrgad on jalad, kui raske on hingamine. Mäest ise yles ei saa. Tytar talutas korra orgu tiiki vaatama, kui ta siin käis. Kuna see oli? Kevadel? Mis praegu on? Rähmased silmad eristavad hämarusest vaevu kujutisi. Paljud kuldsed ja hõbedased inimesed astunud yle surma läve ja veel vaid harvad kylalised mälestuste majas. Kasvatasin need puudesalud, aga kes neid täna võsast puhastab, kui mina jaksan ainult õuel kooberdada? Kas järgmine omanik laseb neil laaneks saada? Või saab mu syda rahulikult uinuda selles mahajäetud aias, magada magusat und nende puude ja peenarde all, mille eest kord hoolitsesin, laup higine ja jalad tallumas jälgi pehmesse mulda. Olin yks pilt kymnete inimpiltide seas, kaader selle paiga igavikus. Kelle tuhk lamab urnis seal oru veeres kase all? Kuhu heidetakse minu oma? Sinna kiviga pihlaka juurde, mis oru serval kasvab. Keegi ei mäleta, et selline seal oligi. Ymber suur mets juba kasvanud, kust sa otsid. Aga kivi seisab ikka täpselt mäenõlvaku piiril, selle järgi leiavad yles ja pilluvad selle tuha siis kivi ymbrusse laiali. Las orust tulev udu tõuseb miljoneid kordi mu kontide yle ja uhub neist välja kurbuse viimase piisa, et jääks kallis rahu, mille ymber keerduvad sõnajala lehed. Ja kõik teised raiutakse maha sellelt nõlvakult. Kes seda teeb, kes jõuab? Minu käed on kanged ja kyynte all muld. Ma tegin, mis oskasin. Armastasin seda maastikku. Inimese mõistatus vilksatas siin murumättal. Miski jäi unarule, sest teist ei olnud. Mets avab oma põue ja sosistab õhtutuulega paar sõna. Taipan neid, aga mul pole enam jõudu kuuldut teoks teha. Saan ainult vaadata ta risustumist ja mõelda saarest ja kaskedest, mille juured sadistlik traktorist segi kyndis, ahvist, keda kopp kõrgele tõstis ja kes tundis mõnu puude köndistamisest, põlluveertest, kust lohakas töömees oksad metsaalusesse mädanema viskas. Tee oli kaotsis. Teadsin kyll, kus on mäepealne, aga ei tihanud minna majade poolegi. Kartsin näha nende tubade mandumist.
Siin talus on vaheldunud ylesehitajad ja allaandjad, Viimased allaandjad olid Samaryytlid. Ärge mu peale pahandage, muldsed velitsed. Teie olete siin samamoodi näitena nagu minagi ja keegi pole kellestki ees. Kõik mustrid elu kangas. Seejärel tulid ylesehitajad – Vanaisa, Vanaema ja Sarapuu pere, Darja ja Oksõ. Tsooru valla vana sool, mõisa kutsar ja hilisem Palukõrtsi omanik Naabri-Henning oli kyla peal rääkinud, et ei oleks uskunudki, et yks setu võib nii viletsas seisus talu kenasti joone peale saada. Minus on osa mõlemast variandist. Nyyd kogesin meelevastast tulevikku ja sain arusaamise, kust rajada tee läbi võsa. Sest ma tahtsin pääseda selle ammugi ununud kivi juurde seal armetus padrikus ja heita samblasse sängi ta lael. Teha seda isegi siis, kui ma oma elu lõpuni magavaks kassiks jään. Kui see kõik hajub väliste tulemusteta. Sest siit ära minnes on ehk hoopis mõni pooleli jääv soov see viimne, mis inimest õitseb.
Meenus, et Isa nägi hiljuti unenäo, kus olin sambakarnevali korraldamisega miljoni võitnud ja rahapakid vedelesid kõikjal korteris. Raha öeldakse tähendavat muret või haigust. Neid võib lahti kerida kellegi suur tigedus ja vihkamine. Kas on siis kusagil yks puu, kelle varjus sa oled alati kaitstud, kuhu ligi ei pääse yhegi raipe käsi? Ei oska teha muud, kui vaadata seda päikest ja käia edasi ringi ta all. Heas usus. Kõigub ju seegi. Korra tundus, et minust tulnud soe õhtu oleks nagu täis laste kaugeid kilkeid ja kõigil inimestel temas kerge olla. Seda maailma lubasin otsida. Aga kõik tundus hilja ja meeletu. Siinse Toomemäe kohal möllas vihane torm. Tuikusin iilinguis ägavate ja mitmel pool vastu kive koolduvate puude vahel, komistasin vanale kännujuuurikale. Ajasin end pysti ja läbi mitme eksimise komberdasin tagasi pystoli manu. Muidu poleks leidnud, aga jalgadele meenus äkki see aastate eest sisse raadatud rada. Tulistasin kolmandat korda. Kuul jäi oru kohale seisma ja peatas tormi, mis vuhises veel korra kõrvulukustavalt ja koondus siis surinal õuepärna poole lendavaks maipõrnikaks.
Olin tagasi oma neljakymne esimese aasta värskes kevadises hommikus. Kell näitas kolmveerand kymme. Nyyd Ufikule ja Väigule sööki panna ja siis padavai Võrru ja kohe Tartu bussi peale. Toomemäel tahab Liidi hoidmist. Aga enne toon labida ja kasti ja matan selle brauningu siia kivi juures olevasse tyhjaks jäänud mägraurgu. Lase elu elada ennast ise. Las keegi järgmine leida selle neljanda lasu. Võtta või jätta.
Lingid
Olemine. Lauri Sommer. (Saade lapsepõlvest, kestvus 54:21)
https://klassikaraadio.err.ee/1015101/olemine-kirjanik-lauri-sommer
Tammjärv, Maia. Paigalolemise kunstnik. Intervjuu Lauri Sommeriga (2017)
https://www.muurileht.ee/paigalolemise-kunstnik-intervjuu-lauri sommeriga/
Vaher, Berk. Kõnetav ja kuulatav Lauri Sommer (2012) https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65162918/konetav-ja-kuulatav-lauri-sommer
Võrumaa kirjanikud. Lauri Sommer
https://lib.werro.ee/soovitame/vorumaa-kirjanike-galerii/6-huvitav/vorumaa-kirjanike-galerii/407-sommer,-lauri-1991-aastani-soomere-2-iv-1973-viljandi
Juha Hurme
Juha Hurme (1959) – soome teatrilavastaja ja kirjanik. Mitmete Soome teatrite asutaja ja eestvedaja. Ülikoolis õppis bioloogiat. Ta loomeportfellis on pea viiskümmend lavastust ja hulgaliselt teatritekste. 2017 aastal pärjati Hurmet Finlandia kirjandusauhinnaga romaani „Neem” eest.
Romaan „Neem” võtab meile jutustada soome rahva ajalugu ehk nn soomeliku vaimsuse kujunemiskäiku ja tagamaid. Autor Juha Hurme alustab Suurest Paugust ja rändab läbi 14 miljardi aasta kuni 19. sajandi esimese kümnendini, et näidata kui mitmekesisest ainesest koosneb ühe rahva iseolemine. Lugeja ees on terve maailma suvaliste rõhuasetustega kultuurilugu.
Kirjastus Varrak, 2021
Katkend: Neem, Varrak 2021, soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Lk 193-201.
Üheksas peatükk
Makjavellism. Kopernik. Agricola. Ei prigu ole pahasta tehtud. Montaigne. Olaus Magnus.
Me maa oli hansakaubandusele vaatamata vaene ja selleks ka jäi. Kasinus tekitas Neemel ja ulatuslikumalt kogu Rootsi riigis võrdsust ja vabadust. Lääne-Euroopas ostsid ainuvalitsejad lojaalsust feodaalülikutelt, jagades neile suuri maatükke ehk lääne ühes talupoegade, -tütarde, hobuste ja kariloomadega. Rootsis selliseks süsteemiks võimalust ei olnud, kuna kõlbulikku viljakat maad ja elavat inimjõudu pistiseks ei jätkunud. Nõnda siis säilitasid talupojad iseseisvuse ja maksid makse otse kroonule ja kirikule. Neemel kujunes keskajal välja vaid väike, rälssi`ks nimetatud kõrgklass. Sõna rälssi tuleb rootsikeelsest sõnast frälsa, mis tähendab vabadust. Täpsemalt maksuvabadust, mille asjaomased lunastasid seeläbi, et varustasid kroonut relvastatud ratsamehega. Seega oli vaid rikastel võimalik aadlikeks saada. Tõsi küll, vaeste sõbra Jeesuse tegijanimi frälsare, päästja, tuleb samast sõnast.
Tasub meeles pidada Neeme elanike vähest hulka, et osata ette kujutada eluolu 900 aastat tagasi ja sellest edasi. 12. sajandil elas Neemel kõige rohkem 50 000 inimest, põhiosa neist rannavööndis, peamiselt edelas ja läänes, ning veel mõningad alet põletavad või ringirändavad tuhanded sisemaal ja põhja pool. Neeme ühinemine Rootsiga pakkus uusi elamisvõimalusi ja rahvaarv kasvas järgnevatel aastasadadel kiiresti.
14.ja 15. sajandil raputasid Rootsit võimuvõitlused. Iga parajasti võimulolev kunn tahtis teha kuningakrooni päritavaks, ent konkureerivad suguvõsad nurjasid säärased projektid, liitudes isekeskis või siis saksa hansavürstidega. 14. sajandi Neemel siirduti natukeseks ajaks Bo Jonssoni aega. Riigi rikkaimaks meheks arvatud Bo Jonsson Grip sahkerdas Rootsi näiliseks kuningaks sakslase Mecklenburgi Albrechti, kelle selja taga ta võimuohje sikutas, haarates iseäranis Neeme oma valdusse ja kontrolli alla.
Kui Albrecht 1389. aastal mängust välja löödi, ühinesid paljud tema pooldajaist Läänemere mereröövlite ja kaaperdajate ehk vitaalivendade lindprii jõuguga. See kartmatu ja vägivallastki kohkumatu, esmajoones saksa päritolu jõuk pidas 1390. aastate lõpuni ka osa Neeme linnustest oma hirmuvalitsuse all, kuni peakaagid hukati ja nende tegevus soikus. Ojamaalt juhitud vitaalivendade lipukiri oli võimas: nad pidasid end „Jumala sõpradeks ja kõikide vaenlasteks”!
Vitaalilurjuste juhttroika kõige paeluvam kuju oli magister Wigbold, Oxfordi ülikoolis õppinud intellektuaal. Vitaalivendadega on olnud võimalik tutvuda isegi Twitteri ajaloolise rollimängu kaudu: „Valluta hansalaev – prindi oma #piraat-lauamäng!”
Põhjala bossid läksid Hansa poliitilise võimu pärast närvi ja astusid pärast Bo Jonssoni surma omavahel liitu lõunast ähvardava ohu vastu. Rootsi, Taani ja Norra ühinesid Kalmari uniooniks 1397 ja valisid uniooni kuningaks teismelise Eriku Pommerist. Tegelikult oli võim aastani 1412 siiski Eriku vanaema õe Taani printsessi Margrete käes. Egas naist võinud ju otse ja avalikult kuningaks panna.
Tahan hetkeks soojusega mõelda Margrete peale, kellest sai 1390ndail umbes neljakümnesena Taani, Norra ja Rootsimaa tõeline juht, üks Põhjala tugev naine ilma igasuguste Birgitta Birgersdotteri pühaduseta. Elegantne ja uljas tegu siin selles habemike vanameeste Põhjalas… Nõndaks, see hetk selleks, võin jätkata.
Talupoegade koorem oli segastes oludes kasvanud, maakad tõstsid 1360ndatel Neemel ja 1430ndatel Rootsi poolel mässu. Too teine mürgel pani Raseborgi ehk Raasepori linnuse ülemuse rüütel Otte Bogwischi paluma 1434. aastal Tallinna raelt laenuks suurtükke ja mõnd konsultanti, kes oskaks neid kasutada! See on Neeme ajaloos esimene märge tulirelvade kohta. Tulirelvade purustusjõud sundis fortifikatsioonimeistreid vahetama algsed puust konstruktsioonid kivikonstruktsioonide vastu.
Kalmari unioon oli omamoodi ühispõhjamaise eliidi klubi, ja see osutus kunstlikuks moodustiseks, mis püsis tülitsedes ja suisa sisemiselt sõdides vormiliselt koos aastani 1521. Uniooniaeg ei olnud Neeme seisukohalt midagi hullu. Kui Taani ennast 15. sajandil uniooni etteotsa upitas, said Neeme poliitilised tegijad mänguruumi juurde, mistõttu selle nii poliitiline kui ka majanduslik kaal Rootsi osana kasvas. Aastast 1362 said Österlandeti seisuste esindajad hääletada Rootsi kuningavalimistel.
Neeme katoliku kiriku elujõulisim aeg langes poliitiliselt segase 15. sajandi algupoolde, mil ehitati suurem osa keskaegseid kivikirikuid. Ehitusmeistrid palgati Lüübeki, Hamburgi ja Danzigi hansalinnadest, see tõi Neeme kirikutesse euroopalikku stiili, mis ühendati kodukootud, juba pronksiaja kivikalmetes kasutatud looduslikest kividest müüri ladumisega. Ahvenamaale oli kivikirikuid kerkinud juba 13. sajandi lõpul. Kirik ostis kirikute ehitamiseks ja kaunistamiseks rahvalt abi ja toetust valuutaga, mille väärtus tagati igaveseks: vastavalt abi suurusele anti annetajatele indulgentse ehk patuhüvitust.
Kiriklik kombetalitus oli pidulikult müstiline. Preester, kantor ja eri astme abivaimulikest ning teini`dest kokku pandud koor korraldasid kogu salapärase performance`i. Kogudus ei laulnud, laulmist juhatas kantor, kelle tunnusteks olid hõbesau ja purpurmantel, vähemasti Turu toomkirikus, kehvemates kirikutes midagi sinnapoole. Kirikuhoone ise oma piltide ja võluvahenditega äratas aukartust juba ainuüksi suurusega. Tavalise rahva karvastele kõrvadele kõlas ladinakeelne kirikulaul mõistagi taevaliku märguandena.
Keskaegseid kirikuid kaunistati värvikate piltidega, mille kõige muu kõrval esines ka muusikaga seonduvaid motiive. Reformatsiooni vingatsid hävitasid suure osa neist taiestest ülelupjamisega. Midagi jäi ometi alles või suudeti hiljemini luterliku vandalismi alt välja koorida. Rymättylä kirikus puhub kurat tuld purskavat pasunat, juhatades patust kogudust põrgusse. Naabervalla Taevassalo kirikus rokib torupillimängija täiega, endal seakärss ees. Lohja kirikus maalile põlistatud kirikhärra, kuulnud taevast rõõmusõnumit, keerutab hoogsalt jalga.
Hip-hip-hurraa, sai ülikoolgi asutet Uppsalaa, ja nimelt 1477! Kuid sellest oli esialgu kasu vaid pool aastasada, põhjusel, mis selgub hiljem.
Idast hakkas tuul puhuma samal aastal, kui Moskva suurvürstiriik tampis puruks Novgorodi ja tugev Venemaa asus muutma Läänemere alade riigimustrit. Savo aleviljelejad ja oravapüüdjad olid rahulikult trüginud üle Pähkinäsaari ebamäärase piirjoone esmajoones Moskva maksualaseks arvatud karjalaste maakamarale. Rootslased lasid pidevate piiritülide tõttu ehitada 1470ndail Savo südamesse kindluse, mis sai Põhja-Euroopa tuntuima sõdalaspühaku, aastal 1030 sõjas langenud viikingikuninga Olav Haraldssoni järgi nimeks Olavinlinna. Moskva vaatevinklist asetses see va väärusuliste kindlustis häbematult Venemaa territooriumil, nii et kokkupõrked Österlandeti ja ühtaegu Rootsi idapiiril jätkusid kogu 15. ja 16. sajandi kuni Täyssinä rahu uue piiritõmbamiseni aastal 1595.
Too nimetatud varjaagipealik Olav Haraldsson sai pärast surma ja pühakuks kuulutamist üle kogu Euroopa hämmastavalt kuulsaks. Minagi olen saanud oma teise ristinime temalt! Peale Savo kindluse nimetati tema järgi veel Turu dominiiklaste klooster ja sadu vagasid ehitisi terves Euroopas. Ristisõdijad püstitasid isegi Palestiinasse temanimelise kabeli, tapnud enne maha kõik paikkonna asukad.
Peale idaprobleemide oli Rootsi hädas Taaniga, kes üritas 16. sajandi alguses uuesti kogu uniooni enda kätte haarata. Taani oli kõva pähkel, lausa ülekaalukalt põhjapoolsest naabrist ees. Loendagem kasvõi linnu. Taanimaal oli 1500. aastal sada linna, kuna Rootsi riigis leidus 25 linna, millest seitse asus Neeme käärul. Taanlasest unioonikuningas Christian II tegi tõelise tembu 1520, tungis Stockholmi ja võttis pea maha 82 rootsi aadlikul, keda pidas oma võimule ohtlikuks. Ka Neemel lasid taanlased ehk jüüdid näidustuseks mõnel maksuvabal isandal samal põhjusel pea pakule panna.
Noor rootsi aadlimees Gustav Eriksson organiseeris Lõuna-Rootsi talupoegade vastuhaku jüütide vastu. Mäss laienes peagi üleriigiliseks. Augusti 1521 valiti Gustav Eriksson Vasa Rootsi riigihoidjaks ja kaks aastat hiljem kroonita ta Rootsi kuningaks. Taanlased panid vastu veel Neeme aladel, ent sügisel 1523 alistati nad Viiburis lõplikult.
Neeme maksuvabad aadlisuguvõsad olid ennustanud võitja õigesti, seisnud tugevasti Gustav Vasa seljataga ja lõikasid taas uuest poliitilisest olukorrast kasu. Gustav Vasa demonstreeris Neemel oma jõudu ja uusi usupuhastusvõtteid, andes 1528. aastal käsu Turust kagusse jääv Kaarinas asetseva Kuusisto katoliku piiskopilossi, keskaja tähtsa kultuurikeskuse, maatasa teha. Rammumeeste punt asus asja kallale, ja ega sinna kivi kivi peale jäänud. Võib vabalt vaatama minna. Seal need varemed on siiani.
Kuna edaspidi tuleb juttu sõjast ja vägivallast Neemel, kulub ära meenutada, et tulirelvad olid 16. sajandil tulnud, et jääda. Peale suurtükkide ka harkpüssid ja teised käsirelvad täiustusid ning levisid kiiresti. Tehnika arenes ka rahumeelselt. Omalaadne eeltööstuse isa Neemel on Raasepori lossiülem, Gustav Vasa käsknik ja rüütel Erik Fleming, kes 1530. aastail lasi Halikkosse ehitada veejõul töötava saeveski ning Siuntiosse sepapaja ja rauamaagi- kõrgahju.
Oma surmani (1560) Rootsi kuningatroonil püsinud Gustav Vasa toestas oma võimu vahenditega, mis pärinesid justkui otse itaalia reaalpoliitikauurija Niccolò Machiavelli (1469-1527) teosest „Valitseja”. Ja see polnud sugugi juhus. Linköpingi piiskop, tuntud Taani vaenaja Hemming Gadh oli Machiavelli mõtetega tutvunud ja küttis Gustav Vasat üles jõupoliitilisteks vägitegudeks nagu sparringus. Gustav Vasa tugev Monarhia kiirendas kolme Läänemere piirkonnas madistanuid rahvusvahelise võrgustiku määndumist: Kalmari unioon ja Hansa Liit lagunesid ning Rooma juhitud katoliku kirik oli sunnitud Põhjalast taanduma.
Panen ette, et kuulaksime nüüd pisut Machiavelli vaimukaid ja üldkehtivaid juhtnööre, enne kui kultuuripoliitilises aegruumis edasi ruttame:
„Siinkohal kerkib küsimus, ons vürstile kasulikum olla armastatud või kardetud. Sellele võib vastata, et kõige parem oleks olla mõlemat. Ent kuna neid omadusi on raske ühendada, siis tasub vürstil valida kardetu positsioon.
[- – -] Kardetud vürsti alamad omakorda on kuulekad karistuste kartusest, ja see hirm ei kao iial.”
Pilt maailmast ja maailmaruumist hakkas tasapisi, ent möödapääsmatult muutuma. Kolumbus oli põrganud Ameerika otsa aastal 1492, üritades Hiinasse ja Indiasse jõuda, ja Vasco da Gama oli samal kümnendil põrutanud ringiga vastupäeva ümber Aafrika sinna õigesse Indiasse. Magalhãesi flotill purjetas ümber maakera 16. sajandi alguses, ja prantslased sõitsid 1523. aastal ümber Nordkapi. Poola astronoom Mikołaj Kopernik, ladinapäraselt tuntud kui Nicolaus Copernicus, esitas esimest korda aastal 1512 oma nägemuse Maast kui planeedist, mis tiirleb ümber Päikese. See pommuudis hakkas mõjuma üsna pikkamööda, sest ainult õige vähesed taipasid Copernicuse arvestustest üldse midagi. Johann Gutenbergi arendatud liikuvate trükiplaatide abil kindlustas trükikunst 15. sajandi keskpaigast alates selle, et igasugust sõna sai nüüd paljundada ja levitada täiesti uues jõudlusega.
Euroopa esimese süüfiliseepideemia puhkemine 1494. aastal Napoli ümberpiiramise ajal annab omakorda tunnistust uute aegade saabumisest. Prantslased ja itaallased läksid Napolis omavahel raksu. Eks siis hakati uut laadi nuhtlust hiljem Prantsusmaal nimetama itaalia tõveks ja Itaalias prantsuse tõveks.
Itaalia arstil Gerolamo Gardanol õnnestus veidi hiljem 16. sajandil oma diagnoosis eristada süüfilist tripperist, mis on palju vanemat, vahest juba antiikset päritolu. Ennekõike on Gardano läinud ajalukku liigendvõlli ehk kardaanvõlli leiutajana. See andekas matemaatik uuris õpinguaastatel ka tõenäosusarvutust, kuna finantseeris oma arstiteaduse stuudiumi hasartmängudega. Ta leiutas kompleksarvud, otsides kolmanda astme võrrandi nullpunkte. Need on arvude abstraktsed üldistused, mille reaalosale liidetakse imaginaarosa, mis on omamoodi absurd: negatiivse arvu ruutjuur. Kompleksarvus on matemaatikakunst oma parimal kujul, intellektuaalne mäng, millel siiski on hämmastavalt tugev seos reaalsusega. 20. sajandil õpiti meie reaalsuse põhjapanevaima taseme kirjeldust, kvantmehaanikat, kõige käepärasemalt esitama kompleksarvudega.
Üht-teist toimus ka fantaasia vallas. Saksa munk Martin Luther tegi radikaalse ümberhindamise tõelisuse olemusest ning inimese ja Jumala vahekorrast ja avalikustas selle aastal 1517. Luther protestis paavstikultuse vastu ja rõhutas iga patuse isiklikku suhet Jumalaga. Seega tuli pühad tekstid tõlkida rahvakeeltesse. Usin ja osav kirjanik Luther kasutas ära uut trükitehnikat ja levitas agarasti sünget rõõmusõnumit, mida nimetatakse reformatsiooniks ehk usupuhastuseks.
Luther inimesekäsitlus on rabav: „Inimene on kärnane ja kõlvatu kott, täis ila, märga ja mäda, läga ja soppa, lehka, haisu ja kõiksugu saasta.” Koleda elu ainus eesmärk on teispoolsuses. Ja sinna jõuavad kõik üpris kähku pärale, enamik praepannile küpsema ja vähesed valitud luterlased igavesse õndsusse lösutama, sest Lutheri rehkenduste järgi on maailma lõpp iga hetk käes. Luther tundis Copernicuse hüpoteese, kuna tolle õpilane Joachim Rheticus oli neid talle vahendanud, ent tema tegi need maatasa kui midagi täiesti võimatut, piiblivastast.
Kahtlemata olid Lutheril ka omad toredad ja inimlikud küljed. Ta oli kõva õllesõber ja armastas rasvast rooga. Pealegi tarvitas see keelegeenius oma jutlustes ning iseäranis vindistes lauakõnedes mahlakaid rahvatarkusi, vanasõnu ja teravmeelsusi. Sõna Furz ehk peer kuulukse olnud tema eriline lemmik. Luther, pöörane inimkeha sajataja, hülgas tsölibaadi ja nais nobedasti kloostrist jalga lasknud nunna, kellega koos sai neid kähku palju. Luther koera nimi oli Tölpel, Tölp. Peremees esitles teda meeleldi, ise kerges svipsis, õhtusöögile kutsutud külalistele kui näidet Jumala loomistöö otstarbekusest, arvates, et koerad ja teisedki meeldivad jumalaloomad pääsevad taevariiki hõlpsamini kui inimesed.
Mõraneva Hansa Liidu bossid olid asunud Gustav Vasa poolele, sest uskusid, et temast on nende äritehingutele vähem tüli kui Taani Christian II-st. Gustav Vasa suutis Hansalt laenatud rahadega oma armeed rahastada ja säilitas sel kombel sõltumatuse Rootsimaa aadlikest. Aga laen tuleb tagasi maksta.
Gustav Vasa kiindus Lutheri teoloogiasse, kuna see õigustas teda röövima katoliku kiriku omandit võlgades Rootsi riigikassasse ja võtma kiriku juhtimist kuninga kontrolli alla. Päris kõike ei pidanud Hansalegi tagasi maksma, sest Gustav Vasa hoogustas oma poliitikaga kogu kaubaliidu lagunemist. Ta lõpetas ka kloostrite ja linnades gildide tegevuse ja vehkis sisse nendegi vara ning vähendas kiriku pidulikke sündmusi, mis tähendas muu hulgas seda, et kunstmuusika esitamine siirdus kirikust ja lihtrahva hulgast õukonda. Suur protestantlik luud pühkis 1530. aastail hoolega. Reformaatorliku kirjutaja raport oli lühike ja jõnk: „Rauma kloostri mungad kihutati pahatahtlike riugastega pahatahtliku saatuse hoolde.” Naantali birgitiinid tegid ruttu piiskop Agricolaga kompromissi ning lubasid „jätta pühakute appikutsumise ja muu seesuguse ebausu”. Viimase nunna surm 1591 pani kloostritegevuse seisma 395 aastaks, kuid 1986 naasid birgitiinid Turgu Ursininkatule. Soovitan soojalt kasutada nende võõrastemaja nii ööbimiseks kui ka koosolekupaigaks.
Perekonnaringis oli Gustav Vasa kummatigi üsna tolerantne. Tema teine naine, kümme last sünnitanud Margareta Lejonhufvud, jäi elu lõpuni katoliiklaseks. Kogu reform oli poliitiline abinõu, millele rahvas vastu pani. Kes see siis ikka tahab oma usku muuta! Rahvas märkas pealegi varsti oma kukrus, et kroonu maksustas kõvemini kui kirik. Ent Gustav Vasa hoidis ohjad pingul, ja nii pidi usk ikkagi muutuma hakkama, saavutades alles aastakümnete jooksul laiemat toetust ja vaimse sisu.
Oh häda, katoliku kiriku poolt toetatud Uppsala ülikool jäi muutunud olukorras kroonu ülal pidada. Gustav Vasat säherdune raharaiskamine akadeemiliste harakate peale ei huvitanud põrmugi ja ülikooli tegevus soikus ligi sajaks aastaks.
Rootsi läks tegelikult üsna stabiilselt ja rahulikult luteri usku üle. Neeme poistest olid ühed Soome esimesed luterlased Lutheri käe all Wittenbergi ülikoolis õppinud Petro Särkilax ja Mikael Olavsson. Särkilax sõlmis esimese vaimulikuna Rootsi riigis abielu ja tõi 1524. aastal oma sakslasest naise turukatele uudistada. Särkilax suri noorelt, nii et Neeme usupuhastaja ülesanded jäid tubli Mikael Olavssoni kiitsakatele õlgadele. Mikael võttis endale Pernaja talupojast isa ameti järgi nimeks Maaharija. Mikael Maaharija ehk ladina keeli Agricola.
Nädala autor 
