Piret Bristol
Piret Bristol (1968) – eesti kirjanik ja luuletaja.
Piret Bristol on Eesti Kirjanike Liidu, Supilinna Seltsi, Eesti Dialektilise Filosoofia Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.
Aastatel 2011 kuni 2014 oli ta Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees.
Katkendeid: Päikesepoolses toas, Ilmamaa 2021, lk 50; 99; 141.
Oma elu südames
Ükskõik kuidas peab kirjutama algusest: väljun Annelinnast, mis on mu kohtade keskpunkt. Olen end paigutanud oma elu südamesse, täiega kasutades kõiki ressursse, mõistlikult. Miski pole igavene, aga mina olen rahul umbes neljakümne aastaga igaviku asemel, mida keegi ei luba. Õigupoolest on see kolmnurga süda. Kolmnurga tippudes asuvad kolm maja, ja kui arvate, et üks on too Roosi tänava pööning, siis eksite, see asub hoopis teises kohas. Kolmnurga keskpaigas oli pikk, vähemalt kolmeosaline pööningutuba – ruum, kus olin kunagi elanud. Sinna oli äärmiselt keeruline jõuda. Läbi koridoride kusagilt teiselt korruselt. Maja püsis ausõna peal, olles paiguti väga pude. Piisanuks lükkamisest, et mõni sein kokku kukuks, kuid sees oli kõik stabiilne. Baarilett oli nagu ülikooli kohvikus. Või kese. Keskel oli baar ja baaris blondiin.
Muudkui otsisin tuba, kus poeg mind ootab. Võtit tal ei olnud. Pidin minema baarileti kõrvalt läbi, kuni laiemas kohas läksid kaks treppi üles. Mitte mõlemat treppi pidi ei tulnud minna, vaid mööda õiget, kuni jõudsid märkamatu pruuni ukseni. Meil oli kahe peale üks võti. Toas oli pudel viina, arvuti, riided, kaupade pakendid. Laps oli mulle igasuguseid asju ostnud ja tuppa jätnud, et mind üllatada, näiteks väga kena musta nahktagi. See oli meie salatuba, kuhu võisime üksteisele igasuguseid asju viia. See tundus äärmiselt vajalik, meie oma unenäokodu.
Ta hakkas pliidi alla tuld tegema, pannes vanad riided pliidi alla, võtsin need sealt ära, kuigi järele mõeldes mul neid tõesti vaja ei ole. Olin toast hämmastunud. Olin veendunud, et midagi ei juhtu. Läksin välja asju ajama, mul oli kiire ja süda paha võimalusest, et masinatäis infot on õhku lennanud, sealhulgas pooleliolev romaanifail, mida enda meelest kirjutasin verega. See, mida ma ütlen, ei kordu enam ja jääb mulle pähe nagu mantra, mul on seda elus vaja, sest see toetab mu olemasolu.
Süda hakkas läikima võimalusest, et kõik võis olla kadunud. Arvuti läks katki, sest olen õigel teel, arvuti tajus seda ja vihastas, olgu, mõtlesin, saan hakkama, võtame hästi rahulikult. Eemaldasin aku, juhtme, ootasin, kuni masin ennast välja lülitab, ta tõesti tegi seda, proovisin uuesti ja masin hakkas tööle, olgu, kõik on korras, teen koopiaid, süda oli ikka paha, otsustasin, et jõuan veel … saata ära, salvestada, kohtuda luuletajaga, kes tahtis mulle oma uue raamatu anda, kohtuda mehega, kes ei taha, et jõuaksin teadlase loengusse, kuhu võib-olla jõuan ka, loengu järel pakutakse kohvi, pirukaid ja viinamarju ning räägitakse prantsuse assignatsioonimajandusest 19. sajandil.
Ma ei olnud jõudnud ühtegi küsimust ette valmistada.
Pole probleemi, küll ma hakkama saan.
Tõmbasin ninaga, püüdes mõista selle õhtu sündmusi. Linnapiiril tõkestasid bussi teed tohutud ummikud, pimeduses autotulede vood. Buss liikus meeterhaaval.
Oli reede õhtu Tartus, maailma pimedaim aeg, valitses kaos.
Läksin Pauluse peatuses Aparaaditehase juures maha. Tehas, täis lillerahva poode ja poekesi, oli sel tunnil juba pime. Läksin kiirel sammul oma kõrgete saabaste ja lõõmava ihuga, äsja pestud peaga mööda tühje tänavaid, tundes iga rakuga, kui hea mul on. Kergelt õõnes tunne polnud päriselt lahkunud, kuid õhtu oli totaalselt täiuslik. Küll pööritusega hakkama saan, peaasi oli jõuda esimesse sihtpunkti, seejärel teise ja siis kolmandasse: võib-olla SIIS juhtub ometi midagi? Nõnda mõeldes keerasin raamatukogu juurest, mille kõle sisemus paistis, Senffi treppidele.
Läksin treppidest väga ettevaatlikult alla – tee oli siin-seal kaetud jäälaigukestega, millel võisin libiseda mugavates poolde säärde ulatuvates pehmetes saabastes. Talv on tulnud, aga mis mul sellest, kapp on sooje riideid täis, mõtlesin Vallikraavi tänaval, kus kõnnitee on nii kitsas, et kahekesi käia ei saa, ja vastu tuli mulle paar, kelle nägusid ma pimedas ei näinud. Taas oli see psühholoog Võlupuu – ta oli korraks uskumatult lähedal, nii et oleks võinud haarata mu käest ja keegi poleks seda näinud meie apokalüptilises pimeduses. Nüüd ongi kohal ajastu, millest kunagi und nägin – see on langenud nii kesk- kui Annelinnale, ja kui õhtul sammud tuttavasse kolmnurka sean, siis võtab mind Annelinna piiril vastu soe, läbitungimatu, must pimedus.
Mõtlesin: pean läbi käima kolm sihtpunkti nagu arvutimängus. Selleta ei oleks me oma võimalusest mööda kõndinud, kuid just võimaluse nägemine ja sellest möödakõndimine oli mu kolme punkti mõte ja Võlupuu omadest ma midagi ei teadnud.
See juhtus ära ja need mu punktid ei ole enam olulised.
Et igal valikul kujuneks pisut erinev saatus, võib midagi tegemata jätta või vastupidi, kõik ära teha – vahet ei ole. Kõik on üheväärne, ükskõik mis juhtumid aset leiavad. See sisaldab alati suurt õnne ja suurt rahu. Olime nii lähestikku, et võinuksime käed ühendada, kuid polnud ka sellest midagi, et me seda ei teinud. Meie hinged olid teineteises kinni.
Säde kohvikus ootas mind juba luuletajanna.
Silmamoondustrikid inimeste välimustega on tõesti hämmastavad, sest tillukese punapeana meelde jäänud poetess osutus suureks blondiks naiseks, kes lahkumisel mind tugevalt ja emalikult kallistas. Erilist lähedust me vahel ei sugenenud, tegime selfie ja tormasin edasi. Luuletaja pani selfie kohe Facebooki, kus minu ja tema sõbrad seda laikima hakkasid. Seegi polnud tähtis; tähtis oli selja taga, ära olnud, samas endiselt minuga, kinnitades mulle, et kõik jätkub.
Pöörasin Rüütli tänavalt Küütri tänavale, lootes näha – keda? Tänavaots oli tühi, seal seisatas keegi, kes hakkas järsku kiire sammuga tagasi vaatamata kaugenema Aeglase Surma poole. Valisin mehe numbrit, mõeldes kinnist tooni kuuldes:
„Ei! Ta otsustas ära minna! Miks? Just sellepärast, et sai järsku aru, luges minu mõtteid, ning otsustas lahkuda, sest mu tunded on petlikud… Äkki see siiski polnud tema?”
Ei olnudki: ta tuli hoopis teiselt poolt, peas tavaline nägu, mantlihõlmad reipalt tuules laperdamas, vajutasin telo kinni ja me läksime Münchenisse.
„Poole tunni pärast on majandusteadlase loeng, me ei jõua toitugi tellitud,” mõtlesin, kui ta küsis: „Mida sööme?”
Hea küll, tellitud jõuame, aga see ei saa valmis!
Poetasin:
„Võib-olla ma süüa ei jõua,” ta tellis õlled ja juustuvaagna kõrvale.
„Kuidas ma lähen lõhnadega loengusse, saan pärast juutuubist ka vaadata?” arutlesin.
„Jäta minemata muidugi, vaata, milline ilm on,” vihjas mees tuuliseks muutunud õhtule. Võtsime veel teisegi õlle ning kodus heitsin kohe magama, lootes päeva ärajäänud osa unes edasi näha, lepitada end maailmaga, mis liikus järjekindlalt kaamose ja stiihia suunas.
Loetud kuud iseseisvuseni
1991. aasta suvel kehtis Vene raha. Eesti iseseisvuseni olid loetud kuud. Hääletasin õhtul veerand üheksa Tartust Tallinna. Kavatsesin minna onutütre juurde. Keskööl jõudsin onu neljatoalise korteri ukse taha. Onutütar oli peigmehega elutoas ja vaatas televiisorist filmi. Pugesin diivani nurka ja lugesin või kirjutasin päevikut, kuni film öösel kell kolm lõppes – see oli ju Tallinn, kus nähti Soome televisiooni. Seejärel jäin rohelisel diivanil magama. Onu ja ta naine olid maal majas, mis pärast vanaema surma seisis tühjana.
Elutoa uksele koputati kolmveerand kaheksa. Onutütar ja ta peigmees pidid lahkuma: tööle ja kooli. Sõin köögis võileiba, unesegasena saamata aru onutütre kogu jutust. Lugesin siiski välja, et „ära enam niimoodi meile tule”-
Ilm oli ilus, hääletasin Raplasse, kus olin ajalehes korralikku osakonnajuhatajapalka saanud. Kauem vastu pidades oleksin karjääri teinud. Endistviisi tundus toimetus hea sadam. Ilus salapärane uudistereporter kinkis sigarette, mängides arvutis tetrist – „oma lõppmängu”, saanud ametikõrgendust, kuid kavatses vastuolude tõttu toimetajaga pealinna lehe ammuse pakkumise vastu võtta. Toimetuse autojuht Ants kutsus mu kohvi jooma ja võttis fotoaparaadi kaasa. Toimetuse uksel sosistas ta: „Lähme Alusse.”
See koht oli mõne kilomeetri kaugusel Raplast. Olin seal käinud keskkoolipeol, millest meenus hämaralt valgustatud mõis, kevadvidevik raagus mõisapargis kõrgete akende taga, saali seina äärde lükatud toolid ja klassikaaslaste isikupäratud varjukujud. Pidu oli nagu uni, kus keegi ei tea oma rolli. Kes ma olen? Ma ei teadnud nüüdki. Alu baaris jõime kohvi ja sõime pirukaid. Vaatamata varasele pealelõunale kibeles baarmen paika sulgema: olime ainsad külalised. Maalegi kostis inflatsiooni kauge kaja, kuid Ants ei tahtnud olla Rapla baarides, kus toimetuse auto võidi ära tunda.
Juuru sõites püüdsin meelde jätta uusi teid. Vanaema ei olnud täpseid koordinaate jätnud, kuid teadsin et sealtkandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Kusagil seal eksisteeris koht, kus mõni inimene oli teoreetiliselt minuga ühte nägu.
Uus baar sisaldas kokteile, kalavõileibu, rabarberikooki. Aeg venis südasuviselt. Juurust Järvakandi poole sõites parkis kaaslane masina põlluserva.
„Võtsin fotokoti sellepärast kaasa, et … äkki jooks veel midagi?” ütles ta kohmetult. Algas mu karjäär fotomodellina.
„Toimetuses oleks ehk parem juua,” ütlesin mõistlikult.
„Õige jah, klaase ju ka ei ole,” nentis ta.
Nautisime loodust. Ants tegi pilte, istusin ja seisin enda kõrgusel kivil, kuhu ta mul aitas ronida. Kivi kõrval kasvas mänd. Tundsin ennast kohal olevana, jäädvustamist väärivana. Tundsin ennast nagu filmis, minust tehtud filmis, mis polnud õieti alanudki. Õhtul sõitsime tagasi Raplasse.
Asetoimetaja oli veel tööl. Olin väsinud ja otsustasin selleks ööks kohale jääda. Magamatus andis tunda. Fotograaf pani pimikusse valmis varustuse: kaks viinapitsi, morsi ja maitsvad võisaiakesed, piiludes alatasa, kas asetoimetaja auto on veel maja taha pargitud.
„Hakkame vaikselt manustama,” otsustas ta kell kaheksa. Raadio mängis meie jutu summutamiseks. Ants ütles kahemõttelise toosti põllumajandusministri terviseks, pidades veidi kibedalt silmas peatoimetaja armukest. Brežnevi ajast polnud kümmet aastatki möödas, perestroika kestis. Lõime kokku. Kui uuesti piilumas käisin, oli auto kadunud. Elasime mitmel tasandil: asetoimetaja ajas olulisi perestroikaasju, käis rahvarinde koosolekutel, meie aga võtsime viina ja ajasime tühja loba inimsuhetest. Ei saa öelda, et valikuid või pakkumisi poleks olnud.
Ants kustutas pimikus tule, jättes põlema väikese punase lambi, kohase saladuste avaldamiseks. Ta rääkis eelmisest nädalast, kui valitsusjuht käis polikliinikut avamas.
„Pärast kirjeldasin seda toimetuses üsna suure seltskonna juuresolekul kui parimas stiilis potjomkini küla ehitamist.”
„Asetoimetaja mainis sinu hiilgavat reportaaži,” ütlesin.
„Järelikult keegi informeeris,” noogutas ta.
„Miks sa teda niimoodi vihkad?”
„Kui olin veel 35, töötas siinsamas toimetuses sinu kohal üks neiu. Meie vanusevahe oli kümme aastat.”
Tütarlaps istus samal laual, kus praegu olid viinapudel, pitsid, taldrik võisaiadega. Punakas valgus mängis neiu voolujoonelisel kehal. Kui nad lapse said, laskis asetoimetaja tüdruku lahti ning neiu kolis teise Eesti otsa vanemate juurde.
Purjupäi Rapla vahel
Muidugi saan olla aus teemades, kus endalgi täit selgust pole, veel vähem kellelgi teisel. Näiteks purjuspäi Rapla alevi vahel kammimine 1993. aasta 19. aprillil on sündmus, mida mäletan ainult mina või mõni Rapla politseinik, kes meile tol ööl trahvi tegi. Või maksis advokaat neile mustalt – ükskõik kuidas ta maksis, nad lasksid meid tulema esimesel ning teiselgi korral. Nägin mente kahkjas aprillihommikus läbi ähmase autoakna. Olime istunud baarides – ka Jaagu omas. Alati kikilipsuga ja valges särgis, kallas Jaak advokaadile küsimata konjaki ja mulle seda, mida advokaat arvas heaks tellida. Näos ei liikunud tal ükski lihas. Teda kutsuti „ilusaks poisiks” hoolitsetud soengu ja laitmatu, peaaegu telediktori välimuse pärast, ta oli ülbe ja eemalolev ja ei sobinud kuidagi Rapla uude baari, mis asus restorani kõrval kesklinnas.
Ta oleks võinud ka mõnes paremas kohas leti taga seista, aga kui ta siin oli, oli see just tema pärast suurejoonelisemaid baare, mida teadsin. Ma polnud Jaaku näinud naistega ja ega eeldanud, et tal on eraelu. Mul oli tema ees veidi piinlik. Veel piinlikum oleks olnud, kui olnuksime tol hetkel advokaadiga rohkemat kui sõbrad – teineteisele kõvasti haiget teinud sõbrad, kellel võis olla üksühe suhtes veel mingeid kavatsusi. Eelkõige sõitsime siiski suvilasse, mis oli kohaldatud elamiseks igal aastaajal. Advokaat heitis magama ja mina panin plaadimängijasse Rolling Stones`i. Eelmise päeva soojakraadide asemel sadas lörtsi.
Advokaadil oli väga tervistkahjustav töö, mis sobis ainult teatud iseloomuga inimestele – kiire taibuga edenevatele tüüpidele. Kõigi meelest tegin halva valiku teda maha jättes. Seda ei jätnud mainimata isegi Georg.
Samal õhtul pidime Tallinna tagasi sõitma. Ruudukujulisest suvilaaknast paistsid puuoksad ja tükike halli taevast, lumi sulas järgmisel päeval ära, oli laupäev, kiiret ei olnud, ja kõik maailmas näis otsasaanuna just äsja – nii tundsin ennast mina, kes olin saanud 25.
Advokaadi peres oli igalühel oma auto. Olime paljudes kohtades söömas käinud ja arvatavasti tundis advokaat Tallinna nagu oma viit sõrme, kuid vaevalt oli ta kunagi Tallinna bussijaama vastas asuvast müügiletist ostnud kapsapirukaid. Tal polnud aimugi, kui hästi maitsevad kolmekroonised rasvast tilkuvad moosi ja lihaga pirukad, mida müüja õngitses plekkmannergust. 1992. aasta rahavahetussuvel oleksin andnud ei tea mida, et sedagi hamba alla saada, kuid advokaat võttis enne Tartusse sõitmist mitu pakiveini, seninähtamatus värvikirevas jõulupakendis kohvi ja suitsuvorsti Viru tänava poest, mida McDonald`s ei olnud veel ära ostnud.
Öö Raplas oli hüsteeriliselt lõbus. Mitte massihüsteeria, nagu ärkamisaja kogunemised lauluväljakul, kuhu ma ei jõudnud. Ma ei küsinud kunagi, kas advokaat rahvuslikel suurüritustel nagu öölaulupeod või Balti kett käis, ja enam seda küsida ei saa.
Kes liiga palju teab, see peab minema. Traagikata: liiga palju tuli vahele, mis ajas pildi segaseks, probleemid kuhjusid, ja lahendus oli surm.
Luule
“Murdumismärk” , Ambra 1999
“Saatus nagu Sinu käsi” 2000
“Tulemata riik” 2001
“Kaotsiminemise loitsud”, EKSA 2003
“Nöörist ja seebist”, Jumalikud Ilmutused,2006
“See sama õnn”, EKSA 2009
“Nonstop”, Ilmamaa 2012
“Üks ümberringi” , Jumalikud Ilmutused 2016
“Muutmissõnad”, Ilmamaa 2017
“Lilled Vabakal”, Ilmamaa 2019
Proosa
“Sajandi öömajad”, Ilmamaa 2002
“Sõud”, EKSA 2005
“Paralleelmeri” , Tuum 2007
“Usuvaenlane”, EKSA 2009
“Maailm, mis on hea. I”, Ilmamaa 2011
“Maailm, mis on hea. II”, Ilmamaa 2012
“Buss number neli: Maailm, mis on hea. III”, Ilmamaa 2013
“Pöörikoht” Tuum 2016
“Roosi tänav” Ilmamaa 2018
“Viiskümmend lõiget eraellu”, Vabamõtleja 2018
„Päikesepoolses toas”, Ilmamaa 2021
Berit Petolai
Liivi luuleauhinna laureaat on 2021. aastal Berit Petolai (1985) luuletusega «Tõnkadi-lõnk», mis ilmus ajakirjas Looming nr 2/2020.
Luuleauhinna žüriisse kuulunud professor Jüri Talveti sõnul väljendub Petolai lüürilis-filosoofilises luuletuses igapäevase, lihtsa, loodusega üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Selles kajab vastu juhanliiviliku vaimsuse südamik. Berit Petolai pälvis 2017. aastal ka kirjanduspreemia «Esimene samm», 2019. aastal ilmus tema esikluulekogu «Meoma ümisevad tuuled».
Iga žüriiliige esitas Liivi luuleauhinnale ühe eelmise kalendriaasta jooksul trükis ilmunud luuletuse, mis tema hinnangul kannab endas liivilikku vaimsust. Seejärel valitakse nominentide hulgast võiduluuletus. Liivi luuleauhind ei ole rahaline, laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.
Luuletuse ”Tõnkadi-lõnk” esitus autori poolt: 39.54 – 44.15, https://www.youtube.com/watch?v=VwU6tx_Bd74&t=2402s
Luuletusi kogust „Meoma ümisevad tuuled”, Kirjastus Verb 2019, lk 8; 11; 22; 24; 56.
Armastuse algus
Öösiti hulgun ringi,
otsin armastuse algust taga.
Ja vahel hämarhommikul,
kui lõppenud on öine raamat
ning maailm veel magab,
tänavatuled põlevad
ja sajab vaikset jaanuarilund,
ma tunnen ta ära, oma armastuse alguse.
Selle õhkava õnnetunde,
mis on nii piparmündine,
et ei lase magada,
aina äratab ja äratab,
sunnib virguma.
Oma toas, vanas puumajas,
viimase punase ukse taga,
keedan endale teed,
sest kurk on pakasest ja igatsusest valus.
Valgete aegade igatsuse
Halli porimärga linnahommikusse ärgates,
turrissulised hakid akna taga traadil kõõlumas,
tunned igatsust,
ihkad valgete aegade võimu.
Et pööripäev keeraks helevalge lehekülje ette,
pakane paneks sammud kriuksuma
ja mängiks hommikul mõistatusmängu –
kes on öösel õunaaias luusimas käinud,
kas metsloom või muistne vaim.
Valged ajad, võtke võimust!
Luiged, tooge lumi!
Vanaemade lumeloits ja talvesõnad
tuleb koitanud puukirstudest üles otsida
ja välja välude pääle mängima lasta!
Meoma mustad ämblikud
Meoma mustad ämblikud
tervitavad mind ikka oma kiire sibamisega,
peitu pugemisega.
Kui olen ära olnud kaua, eemal oma õigest olemisest,
ikka ilmutavad nad end, kui avan ukse ja süütan tule.
Põrandalaua krigina keeles ütlevad nad mulle: „Tere taas, kuhu küll
nii kauaks jäid?”
Suured Meoma mustad ämblikud, sõbrad, igavesed seltsilised.
Nad on saunas klibu põhjas, nad on Vanas Majas vaiba nuka all,
nad on ahju taga, nad on igal pool!
Majavaimud ja koduhaldjad, üll must karvane ämblikukuub,
toimetavad omi toimetusi, sibavad ja varjuvad,
kartes võõrast, kes neid ei tunne.
Täna tuli suur soe tuul.
Meri on meist väga kaugel, ent ometi oli meil tunne,
nagu oleks täna metsa taga meri,
oli kuulda isegi lainete loksu.
Suur soe ja pehme tuul huugas üle küla,
mustad ämblikud lendlesid tuules ja vahetasid oma peidupaiku.
Kevadine esimene torm – see on mustade ämblike ränne.
Koduvaimude külaskäik naabermajadesse.
Suur soe tuul sosistas noorele kevadele raugast talve
viimaseid lahkumissõnu.
Sõnu, mida ei kuulnud keegi peale talve, kevade
ja mustade ämblike.
Tuul tõi ka inimestesse uue hingamise, uue elu, igatsused ja soovid.
Mees, kes polnud mitu kuud küla peal käinud, ajas end täna õue,
habe tokris ja suits suunurgas vaatas ta lendavaid musti ämblikke.
Tema teab neid, ta on nende vana tuttav.
Soe tuul puhus liikvele nii majahaldjad kui vanamehed!
Põldudel kihiseb muld ja ootab, et hoolsad näpud
temasse seemned pistaksid.
Õunapuud ajavad kiuste oma vesivõsud taeva poole
ja ootavad kääride naksumist.
Viimanegi lumelaik sulab põllult ja kiivitajad jooksevad
segaduses ringi ega tunne oma kodupõldu ära.
Täna tuleb puhastada ahjud ja lõõrid vanast tuhast,
täna tuleb kummardada Meoma mustadele ämblikele,
täna tuleb ulguda koos suure sooja tuulega.
Sest täna algab uus elu.
Kevadetuksed ei hoia end enam tagasi.
Igavesed suved
Kui oleme vanad,
on küll hea meenutada neid suvesid,
suvesid maal.
Juunikuiseid palavaid hommikuid ja tolmavaid teid,
metsmaasikalõhnaseid õhtuseid jalutuskäike välul,
jalgrattasõite läbi tuttavate orgude ja mööda noorest kasesalust.
Hiliseid saunaskäike ja ujumist kuuvalgusest sätendavas tiigis,
kui ainsad ärkvelolijad olime meie, nahkhiired ja vaikselt üle kõige
laskuv udu.
Kui oleme vanad,
võib vist nutma ajada see ilu ja unenäoline kulg, mis sai meile osaks
neil suvedel –
juba suured, kuid korraga väikesed olime neil suvedel,
unetud ja lustlikud ja omaette.
Hinge lämmatavad mured ei olnud veel pääsenud me maailma –
varsti, aga mitte veel, mitte siis.
Suvi ja maa ja meie, unine kutsikas sängis jalutsis ning ei ühtegi
ärritavat koputust uksel,
ei võõraid segavaid samme ukseväravas.
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
Ja isegi neist väikestest tülidest, lapsikutest tülidest,
mis ajasid mind õhtuhämaruses põllule nutma
ja lõhkeva südamega rohima juba rohitud porgandipeenart,
et pärast tulla tuppa ja leppida
ning korjata seelikusse need vihaga välja rebitud
porgandihakatised,
kes polnud milleski süüdi.
Kui oleme vanad,
siis loodan, loodan kogu südamest, et mäletada neid suvesid.
Suvesid, milles oli meil õnn viibida,
milles kasvasime suureks ja kasvasime kokku
üksteisega, maaga.
See aeg möödus nagu nahkhiirelend, hääletult ja kiirelt,
siksakitades ning jättes endast vaid aimatava virvenduse.
Kui oleme vanad,
mõtlen end tagasi sellesse aega,
naasen sellesse aega,
kutsun sinu kaasa sellesse aega
ja me jäämegi sinna, saamata kunagi vanaks.
Juuliulm
On alles see aeg, mil Kuu hakkab kasvama täis,
Täiskasvanud Kuu ja lapsikud roosad ööpilved.
Ritsikad vahivad hiilgavasse hämarikutaevasse
ja loevad sealt tähtede noodikirja.
Tundub, et nende sirin on igavene, pole kunagi olnudki päris vaikne,
ikka ritsikad ja nende laul,
suvise tähistaeva laul, see on olnud alati nii, alati.
Talvist vaikust ei suuda praegu ettegi kujutada! See on kui uni.
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
Pärast sauna, öösärk üll, teen õhtus viimse tiiru.
Mööda kruusateed krõgiseb samm, õhus on juba unenägude lõhna.
Ja need soojad kohad, uskumatult ja kummalisest soojad kohad teel,
mis algavad järsku ja lõppevad veelgi ootamatult.
Nähtamatud soojad allikad, mis kutsuvad,
imevad endasse ja uinutavad.
Samma edasi – oled soojas. Samm tagasi – jälle öises jaheduses.
Küllap kellegi suure ja sõbraliku olendi öine teekond,
millest veel aimdus on õhku jäänud.
Saad korraks sammuda sama teed, tunda paitavat turvalisust,
igavikulist kulgemist.
Meenub talvine unenägu, milles olin talveund magav emakaru.
Suur, soe ja rahulik, oma koopas, oma nohinas ja olemises,
käpad kronksus ja hingeaur sulatamas lund.
Selle emakaru teekond siin ehk ongi, talvest tulnud ja suvesse
suubunud,
annab mulle märku ja tuletab meelde, kes oli mul au olla kord
pakaselisel ööl.
Pööran ümber ja lennutan end koduukseni
kuklas ikka Kuu pilk ja pää ümber nahkhiirte virvarr.
Keegi ujub tiigis. Keegi vinnab kaevust vett. Eemal aasal on sinine
lõke.
Hõbedaste soomuste sillerdus ning kastemärjad sosinad saadavad
mu voodisse.
Juuliöö, ma armastan Sind.
Magama jäädes ütleb keegi mulle: See ongi aasta ilusaim aeg.
See on su elu ilusaim aeg.
Linnuränd
Ma näen sind unes.
Öösiti, kui väljadel tasases tuules kaerapõld kõliseb
ja virmalised tuliselt suudlevad padrikute teravaid tippe,
külastan sind roosade udude varjus.
Ma näen sind unes.
Su hämaraid radu pidi hiilin ärevil südamel ligi,
kuuseokkad taldade all krõbisemas.
Metsistunud suislepa embuses
avan viimased nööbid oma suvisel kasukal.
Su ümber on soosamet ja laugaste salasosinad,
murakate tuhmjas kuld märgib teed su juurde.
Õuevärava pühas kaares seisan juba paljajalu,
sõlmin lahti vaenuköie igavikuna püsinud pärlmutri.
Nii olen ma sind näinud unes juba väga ammu,
tabamata ära, et siia kuulungi ja seda paika ma igatsen.
Hallide kurgede hommikuse hüüuga saabub selgus –
ma tahan sinus elada. Ilmsi ja valguses.
Sa tõmbad mind enese poole ja hoiad tihedalt ligi,
vaiguna olen su küljes, nii suveöises leitsakus sulame koos.
Kui naaseb talv, tahan kütta kuumaks su ahjud ja kolded,
las sädemed huugavad läbi kõrge korstna otse õheteva
Linnuteeni!
Ma olen su juurde hiilind seni ainult unedes,
hääletult lennanud üle mets-harakputkede pitsimere,
rullunud samblaselt mäenõlvalt tasase sulpsatusega
ammu unustatud linaleotiigi lahkesse allikasse.
Jõudnud oma rännakuga paika, mis on tuttavate
vanadest aegadest,
kunagistest tasaselt kurisevatest lauludest,
kui peitusime koos küti eest kuusemüüri hämarasse ilma …
Mu varjatuma süvalaane salajasim metsavaht!
Ma enam öövarjus hiilida ei taha,
vaid joosta põllule ja äratada lendu see
ulmaline turteltuide parv!
Koos nendega siis uljalt keerelda su õuele,
me salajasse pessa, ja süüa tulitavaid pihlamarju
su akna alt, su lemmikpuult.
Ma ikka näen sind unes
ja sina ikka näitad end. Mind ootad väravas.
Ka varakevadises hämarpimeduses mind sa tunned –
on hallid peidetumad suled mu kunagistel linnutiivadel.
Intervjuu Berit Petolaiga
Berit Petolai/Eveliyn Fridolin, Üminaid üle aegade ja unede. Intervjuu Berit Petolaiga, Värske rõhk, 13.02.2020.
https://va.ee/uminaid-ule-aegade-ja-unede-intervjuu-berit-petolaiga/
Nädala autor 