Fernando Aramburu
Fernando Aramburu Irigoyen (sündinud 1959 San Sebastiánis) on hispaania romaanikirjanik, ajakirjanik, luuletaja ja esseist. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde.
By Aramburu – Own work, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=38403588
Fernando Aramburu on lõpetanud hispaania filoloogia Zaragoza ülikoolis (1982).
Alates 1985. aastast elab ta Saksamaal, kus ta andis pikka aega immigrantide järeltulijatele hispaania keele tunde. Aastal 1996 avaldas ta romaani “Fuegos con Limón”, mis põhineb tema noorusaja kogemustel Grupo CLOC-iga. 2006. aastal võttis ta oma juturaamatus “Los peces de la amargura” vaatluse alla terrorirühmituse ETA põhjustatud kahju.
2009. aastal loobus ta õpetajaametist, et pühendada end üksnes kirjandusloomingule. 2011. aastal võitis ta Tusquets de Novela preemia teose “Años lentos” (2012) eest.
2016. aastal avaldas ta romaani “Isamaa” (“Patria”), milles naaseb “Los peces de la amargura” teoses käsitletud ETA terrorismi temaatika juurde; romaan sai kriitikalt ja avalikkuselt suure tunnustuse ja selle eest pälvis Aramburu 2017. aastal Premio de la Crítica, Premio Nacional de Literatura ja Premio Francisco Umbral al Libro del Año auhinnad. Eesti keelde jõudis teos Toledo kirjastuselt 2020. aasta detsembris, romaani tõlkis Maria Kall.
Katkend: Isamaa. Toledo Kirjastus, 2020. Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall. Lk 230 – 237.
Streigipäev
Ühes Madriidi hotellis oli õhtusöögi ajal tapetud Herri Batasuna rahvasaadik, kolmekümne ühe aastane Josu Muguruza. Niisiis üldstreik. Suurtes linnades kujunes osavõtt leigeks. Väikestes ei olnud pääsu. Täielik seisak (poed, baarid, töökojad) või valmistu tagajärgedeks. Künka tipust märkas Txato mitut oma töötajat värava juures, kus rippus sama plakat, mis varasematel kordadel. Mehi oli kolm. Kõrvarõngaga Andoni ja veel kaks. Kõik teised olid koju jäänud. Üks helistas eelmisel õhtul ning Txato, kellel oli kõrini helistajatest, kes ähvardasid ja sõimasid – fašistist ekspluateerija, litapoeg, võid testamendi valmis teha – kahtles, kas võtta toru või mitte. Lõpuks ta võttis, mine sa tea, äkki Nerea helistab Zaragozast, kuid ei. Üks töötaja tahtis talle viisakalt teada anda, et tema hea meelega tuleks tööle.
„Kui sa tahad tööle tulla, miks sa seda siis ei tee?”
„Vaadake, teised…”
Varahommikul värava ees autost väljudes Txato juba teadis, miks need kolm seal valvet peavad. Külm, härmatisega kaetud rohi ja jõe kohale kerkinud hommikuudu, mis madalamatesse kohadesse jääb hõljuma tundideks. Txato vaatas mehi umbusklikult.
„Mis toimub?”
Andoni, metsiku ilmega, lõug väljakutsuvalt püsti:
„Täna tööd ei tee.”
„Kes ei tee tööd, ei saa ka palka.”
„Eks me näe, kes kaotajaks jääb.”
„Me kõik jääme kaotajaks.”
Kord oli Txato püüdnud ülbitsejast lahti saada, pealekauba oli mees keskpärane mehhaanik ja laiskvorst. Andoni rebis vallandamisteate ülemuse silme all tükkideks ega vaevunud seda lugemagi. Mõni tund hiljem ilmus ta tagasi kahe saatjaga, kes tutvustasid end LAB-i ametiühingu esindajatena. Ähvardused paisusid nii ränkadeks, et Txatol ei jäänud üle muud, kui jõhkard, kelle pelk kohalviibimine tal vere keema ajas, tööle tagasi võtta.
Kolm streikijat soojendasid end metallvaadi ääres. Vaadis põlesid lauad, oksad, kaikad. Txato heitis neile ette, et nad olid võtnud vaadi, mis ei kuulunud neile. Laudadest rääkimata. Kehvas valguses, päike alles künka taga, heitis tuli nende nägudele punast helki. Txato: ühiskonna peale vihaste meeste metsikud näod, tohmanid, kes hammustavad kätt, mis neid toidab. Bittori:
„Jah, kuid kes juhiks ilma nendeta sinu autosid, kes sul neid parandaks?”
Ta palus/nõudis, et nad eemaldaksid tünni, sest tahtis avada värava. Andoni kordas karmilt, kategooriliselt, et täna tööd ei tee. Teised kaks püsisid vakka. Kas piinlikkusest? Ülemusel tee ära lõigata ei ole naljaasi. Ning ninamees Andori selja taga lükkasid nad, pilgud maas, vaadi kõrvale.
Ninamees vihastas:
„Mida te teete?” Kas ta siis ise ei näe? Ning Andoni pressis raevunult – või vihkamisega? – hammaste vahelt: „Olgu, aga täna ei sõida sisse ega välja mitte ükski veok.”
Txato sulgus kabinetti. Kaela sirutades võis ta aknast näha kolme mehe piketti. Külmaga võitlemiseks mehed hüplesid ja puhusid kätele. Pahvisid auru, ajasid juttu, tegid suitsu. Närukaelad. Nende pead on täidetud loosungitega. Manipuleeritavad pärdikud, kes ihkavad käsku täita. Ja kui tänulikud nad tundusid, kui ta nad tööle võttis! Bittori:
„Sa võta firmasse kohalikke, et palgaraha mujale ei voolaks.”
Tollele neetud Andonile andis ta tööd nimelt sellepärast, et mingit tuttavad palusid Bittorit ja lipitsesid, et palun seda ja teist. Oleks ta hinges aimanud!
Txato helistas aega viitmata klientidele, et neile olukorrast teada anda. Et tal on väga kahju ja saagu nad palun aru. Hiljem, rahulikumalt, kuid niisama pahaselt, helistas ta veel mitmesse kohta, tegi päevaplaanis muudatusi, leppis kokku uued kuupäevad, pidi tühistama (sa sinder!) tähtsa tellimuse, juhendas veokijuhte, kes pidid samal päeval saabuma, et nood pargiksid autod mõnele vabale kohale tööstuspolügoonil. Ning kui Txato märkas, et kolmele end värava juures sisse seadnud streikijale oli lisandunud veel kaks, muuhulgas mees, kes oli eelmisel õhtul viisakalt helistanud, näis talle korraga, et see ei saa enam nõnda jätkuda, ma pean midagi ette võtma, need tüübid ei saa mulle oma tahet peale suruda.
Ta helistas ja uuris välja, et bussid streigi tõttu ei sõida. Poole kümne paiku tellis Txati takso. Ta tõmbas selga lambanahkse jaki, jättis lambi põlema, et arvataks, et ta viibib endiselt kontoris, ning väljus hoonest jõe poole avaneva tagaukse kaudu. Veidi maad eemal enne silda algab jalgrada, mis viib maanteele. Takso tuli vähem kui viie minutiga. Enne kella kümmet väljus ta San Sebastiáni Amara linnaosas.
Üllatus: ukse avas see naine, keda Bittori ei kannatanud. Ütles, et ta on lihtlabane (ta rõhutas sõna „lihtlabane”) meditsiiniõde. Poja sõbranna/kolleegi/armsama ametit mainides kirtsutas ta nina ja tõmbas suunurga veidi viltu.
„Käigu ikka arstid arstide ja õed õdedega.”
Ning ta kukkus naist arvustama: et riietub maitsetult, on ennast täis, lõhnastab end üle. Bittoril oli raske varjata vimma, mida ta tundis Aránzazu vastu esimesest hetkest peale. Ning tema vastumeelsus üha kasvas ja lähenes põlgusele, kui ta sai teada, et naine on lahutatud ja Xabierist vanem.
„Kas sel poisikesel on vaja teist ema või? Kas ta ei näe, et see kavalpea püüab tema positsiooni ja palka ära kasutada?”
Txatol oli ükskõik. Kui see naine on tema poja valik, siis talle sobib.
Ta ei oodanud aga, et kohtab teda Xabieri korteris.
„Kas ma segan?”
„Ei. Tulge edasi.”
Txato küsis poja järele. Kohe tuleb, ta on duši all. Aránzazu ise oli paljajalu ja napis riides. Kas nad elavad koos? Txatol ükskõik. Tema teooria: lapsed olgu õnnelikud; kõik muu on teisejärguline. Aga Bittori:
„Sina tahad, et nad oleksid õnnelikud selleks, et nad su rahule jätaksid.”
„Ja kui ongi nii, mis siis?”
Kostis fööni surinat, naisel olid varbaküüned lakitud tumepunaseks ning seinal võis näha õlimaali San Sebastiáni lahega, autorik keegi Ábalos. Xabier oli korduvalt veennud isa kunsti investeerima, kuid mina ei mõista sest tuhkagi, kulla poeg.
Txato küsis naiselt, kas haiglas on samuti streik.
„Streik? Minu teada mitte.” Ning kui Xabier valges hommikumantlis elutuppa astus: „Kas sina oled midagi streigist kuulnud?”
„Ei.”
„Aga sinu isa töölised ei tulnud täna tööle.”
Txato noogutas. Isa ja poeg embasid teineteist ning Xabier, kes lõhnas lõhnavee järele, ütles sarkastiliselt:
„Täna õhtul on mul lõikus. Lootkem patsientide tervise huvides, et lõikuse ajal ei marsi operatsioonisaali streikijate pikett.”
Isa ei naernud nalja üle. Vastupidi, ta kortsutas kulmu, vaatas karmilt, vaikis tõsiselt.
„Mis lahti, aita?”
„Ei midagi.”
Aránzazu – naiselik intuitsioon – teatas, et tema lahkub, et nad saaksid omavahel rääkida. Andku nad talle viis minutit, et temal ei kulu riietumiseks rohkem. Xabieril venis üle huulte tobe:
„Aga…”
Txato pani ette / palus, et nad kohtuksid kahekesi nurga peal baaris, kus ta poega ootab. Baaris ei olnud aga rahu, liiga palju kõrvu ning lisaks ei tahtnud Xabier midagi võtta. Nõnda kõnniti esiteks ühel tänaval, siis teisel. Puid ja rahu otsides jõudsid nad Paseo del Árbol de Gernikale ning et juttu jätkus, kõnniti María Cristina sillani ja tagasi.
„Parem, kui ama ei tea, et ma siin käisin. Pea meeles, põhilisega on ta kursis. Üksikasjad jätan enda teada. Ma ei taha, et ta muretseks probleemide pärast, mida annab ehk lahendada, sellepärast tahtsingi rääkida sinuga isekeskis. Sa oled ajudega mees. Kindlasti oskad sa mulle nõu anda.”
„Muidugi, aita. Milles asi?”
„Olen meie linnas kehva seisu sattunud.”
„Ära ütle, et sind on jälle hakatud grafititega solvama.”
„Viimasel ajal on mind rahule jäetud. Võimalik, et nad on aru saanud, et ma ei olegi miljonites suplev ärimees, nagu nad arvasid. Või on äkki hiljutised läbirääkimised vaigistanud nende jätiste aplust.”
„Missugused läbirääkimised? Minule ei ole sa midagi rääkinud.”
„Kas sa tahad, et ma avaldaksin selle ajalehes? Vahendaja kaudu taotlesin kohtumist Prantsusmaal. Mõte oli selgitada neile minu rahalist olukorda, et nad teaksid, et olen teinud investeeringuid, ja paluda ajapikendust või võimalust maksta osakaupa. Olen kuulnud, et teised teevad nii ja need tõprad tulevad vastu, kui näitad, et tahad maksta.”
„Varem olid sa selle vastu.”
„Poolt ma ei olegi, nad on meid mudasse tampinud, aga mida siis teha? Lasta end pantvangi võtta?”
„Mis nad sulle ütlesid?”
„Ma läksin kohtumisele. Jõudsin täpselt kohale, sa tunned mind. Mulle ei meeldi lasta end oodata. Hoopis minult tuli oodata. Üle pooleteise tunni. Mitte kedagi ei tulnud. Teatavasti pärast seda, kui GAL neid jahtima hakkas, on nad ülimalt ettevaatlikud. Võimalik, et mõni tsiviilriietes politseinik järgnes mulle, ilma et ma arugi oleks saanud, ja nemad tundsid ta ära. Palusin uut kohtumist. Nemad keeldusid. Kuradi sead! Nüüd ma jälle mõtlen, et neil oli võimalus näha minu head tahet ja sellepärast ei käi nad mulle praegu pinda ja teevad kibedaks kellegi teise elu. Kuid midagi pean ma ette võtma, Xabier. Meie linnas olen ma liiga nähtaval. Täna hommikul panid kolm idiooti minu ettevõtte seisma. Anna kannatust. Mu oma töötajad otsustavad, kas töö käib või mitte. Mul pole vähimatki kahtlust, et mõni neist kannab organisatsioonile ette iga minu sammu. Kas mäletad Andonit, Sotero vennapoega? Tema on kõige hullem. Ta on tõeliselt halb inimene.”
„Miks sa teda lahti ei lase, mida sa ootad?”
„Ükskord lasen, siis kui olukord rahuneb.”
„Vaata, aita, ettevõtjana ei või sa end segada töölisklassiga. Ma ei poolda klassivahesid, aga mis teha. Iga tüüp, kellele sa ei meeldi või kes sind kadestab, püüab sulle kahju teha. Ta ei pea isegi vaeva nägema, sest sa oled tal käeulatuses. Võib-olla käid sa iga päev tema uksest mööda. Teie ama`ga peaksite elama kuskil mujal ja käima linnas ainult külas või tööl. Ah et nemad sodivad seinu? Sodigu terviseks. Sind ei ole seal nägemas … Ja kes seinu sodib, on valmis mistahes õelaks tembuks.”
„Mina läheksin, aga su ema …”
„Küll läheks ka ama. Ta on sellele mõnikord vihjanud. Olen ise kuulnud. Probleem on selles, et te ei suhtle omavahel.”
„Sestsaadik, kui ma loobusin rattasõitudest ja kaardimängust baaris, veedame koos rohkem aega kui kunagi varem. Väljas me peaaegu ei käi. Mina lähen kodust tööle ja töölt koju ja tema on loobunud meie linnas poes käimisest.”
„See pole kellegi elu.”
„Valikut ei ole. Võiks olla hullem. Mu isa võitles sõjas Franco vastu. Tal purustati jalg ja ta istus kolm aastat vanglas.”
„Kas su ettevaatusabinõud on piisavad?”
„Selle koha pealt võid rahulik olla. Kui keegi tahab mulle halba teha, peab see toimuma linnast väljas. Linnas on mul silmad ka selja taga.”
„Kuidas siis jääb? Oled sa linnas kehvas seisus või mitte?”
„Kehvas. Hea meelega viiksin firma kuhugi rahulikumasse kohta. La Riojasse, Zaragozasse, aga see on keeruline. Peaaegu kõik kliendid on meie piirkonnast. Ei möödu nädalatki, kui mõnel ei läheks vaja kiiret teenust. Ikka päris kiiret. Ja kui sa ise mujal oled, mismoodi sa siis reageerid? Helistavad teise transpordifirmasse ja palju õnne.”
„Teine võimalus oleks, et paned püsti harukontori ja vähehaaval viid kogu firma üle.”
„Selleks peaks olema äripartner, keegi usaldusväärne isik, kes mulle seal töölised otsiks või siinsel äril silma peal hoiaks. Ma ise ei saa kahes kohas olla. Mulle sobiks lihtsam lahendus, mis ei võtaks nii palju aega.”
„Pane firma kinni, müü maha ja ela säästudest.”
„Hull peast! Firma on minu elu.”
„Sel juhul näen ma ainult üht lahendust. Kui oled nõus, aitan teil otsida korteri ja tulete elama San Sebastiáni. Suures linnas oleksite rohkem kaitstud. Mis vahet sul on, niikuinii käid autoga tööl.”
„Korter tähendaks suurt väljaminekut. Mulle näib, et sinu ema ei …”
„Kas tahad, et ma otsin korteri või ei?”
„Hea küll, otsi. Eks hiljem paista.”
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (1821-1881) vene kirjanik. Ta kirjutas romaane, lühijutte ja esseid ning tegeles ka ajakirjanduse ja filosoofiaga. Tema teosed käsitlevad inimpsüühikat 19. sajandi Venemaa poliitilistes ja sotsiaalsetes oludes. Kirjanduskriitikud on nimetanud teda üheks maailmakirjanduse suuremaks psühholoogiks.
Dostojevski peateosed on “Kuritöö ja karistus” (1866), “Idioot” (1869) ja “Vennad Karamazovid” (1880).
Katkend: Nooruk, Eesti Raamat 2021. Tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid. Lk 274 – 280.
III peatükk
I
Ma võtsin sellepärast, et armastasin teda. Kes ei usu, sellele vastan, et vähemalt sel hetkel, kui ta käest selle raha võtsin, olin ma täiesti veendunud, et võin kindlasti ja ilma vaevata saada raha ka teisest allikast niipea,kui tahan. Niisiis võtsin selle raha mitte häda sunnil, vaid peenetundelisusest, et teda mitte solvata. Ah, nii ma arutlesin tollal! Kuid siiski olin ma väga rusutud, kui tema juurest väljusin: nägin sel hommikul temas minu suhtes päris erakordset muutust; sellist tooni ei olnud ta veel iial kasutanud; Versilovi suhtes aga oli see juba otse mäss. Muidugi, Stebelkov oli teda mingi asjaga väga vihastanud, kuid see oli alanud juba enne Stebelkovi. Kordan veel: võrreldes endisega võis muutust temas tähele panna juba kõigil viimastel päevadel, ent ometi mitte nii, mitte sel määral, selles asi seisneski.
Talle võis mõjuda ka loll teade sellest hoovimaja adjutandist, sellest parun Björingist … Ka mina ju erutusin, kuid … Seep see oligi, et siis säras mulle midagi hoopis muud ja seetõttu lasksin kergemeelselt nii mõndagi silmist mööda libiseda: ruttasin meelega mööda libiseda laskma, hülgasin kõik sünge ja pöördusin sära poole …
Kell ei olnud veel üks. Vürsti juurest sõitsin oma Matveiga otse – on siis usutav, kelle juurde sõitsin? – Stebelkovi juurde! See just oligi, et ta oli mind äsja hämmastanud mitte niivõrd oma tulekuga vürsti juurde (ta ju oli lubanud tulla) , kuivõrd sellega, et ta pilgutas mulle, küll oma rumalast harjumusest, kuid hoopiski mitte sel teemal, mida mina ootasin. Eile õhtul sain talt linnapostiga minu jaoks küllaltki mõistatusliku kirjakese, milles ta väga palus, et külastaksin teda nimelt täna, kella ühe ja kahe vahel, kuna siis ta võivat teatada „mulle ootamatuid asju”. Ja sellele kirjale ei vihjanud ta seal vürsti juures kordagi. Mäherdusi saladusi võis olla minu ja Stebelnikovi vahel? See mõtegi oli naeruväärne, kuid kõike juhtunut silmas pidades sõitsin ma nüüd tema juurde, olin isegi veidi ärevuses. Ma olin ju kord, umbes kahe nädala eest, pöördunud raha asjus tema poole ja ta tahtiski anda, kuid millegipärast tekkis meil mingi lahkarvamus ja ma ei võtnud ta raha: ta ümahtas siis midagi ebaselget nagu harilikult ja mulle näis, et ta tahtis midagi pakkuda, mingeid erilisi tingimusi, ja kuna ma kohtlesin teda iga kord, kui vürsti juures kohtusime, õige üleolevalt, siis hülgasin ma uhkelt mõttegi eritingimustest ja väljusin, olgugi et ta mulle ukseni järele jooksis; tookordki võtsin raha vürsti käest.
Stebelkov elas omaette ja elas jõukalt: neli ilusat tuba, hea mööbel, mees- ja naisteenija ning mingi majapidajanna, küllaltki eakas, muide. Astusin vihasena sisse.
Ta kallutas jälle oma ülakeha minu poole ja tahtis sõrme tõsta.
„Stebelkov! Jätke sõrm rahule või ma lahkun.”
„Kuulake … ta võib Anna Andrejevnaga abielluda.”
Ja ta pilgutas põrgulikult oma vasemat silma.
„Kuulge, Stebelkov, meie vestlus võtab juba nii skandaalse iseloomu … Kuidas te julgete meenutada Anna Andrejevna nime?”
„Ärge pahandage.”
„Ma vaevu kuulan, sest näen siin nii selgesti mingit salasepitsust ja tahan lähemalt teada … Aga ma võiksin enam mitte taluda, Stebelkov?”
„Ärge pahandage, ärge uhkustage. Veidikeseks ärge uhkustage ja kuulake lõpuni; siis võite jälle vihastuda. Anna Andrejevnast te ju teate? Ja sellest, et vürst võib abielluda … teate samuti?”
„Sellest mõttest olen ma muidugi kuulnud ja tean kõike, kuid vürstiga ei ole ma sellest kunagi rääkinud. Tean vaid, et see mõte tekkis vana vürst Sokolski peas, kes on veel praegugi haige; kuid mina pole sellest iialgi rääkinud ega sellest osa võtnud. Teatades seda teile ainult selgituseks, luban endale küsida, esiteks: miks te minuga sellest juttu tegite? Ja teiseks: kas vürst tõepoolsest teiega sellistest asjadest räägib?”
„Mitte tema ei räägi minuga; ta ei taha minuga rääkida, vaid mina räägin temaga, aga tema ei taha kuulata. Äsja hakkas karjuma.”
„Või veel! Kiidan ta heaks.”
„Vanaätt vürst Sokolski annab Anna Andrejevna eest palju raha; naine on meele järele. Siis annab peigmees vürst Sokolski mulle kogu raha kätte. Ja mitterahalise võla tasub samuti. Kindlasti tasub! Nüüd pole tal millegagi tasuda.”
„Mind aga, miks teil mind vaja on?”
„Peamise küsimuse pärast, te olete tuttavad, olete seal kõikjal tuttav. Te võite kõik teada saada.”
„Ah, pagan … mida teada saada?”
„Kas vürst tahab, kas Anna Andrejevna tahab, kas vana vürst tahab. Peab päris kindlasti teada saama.”
„Ja te julgete mulle ettepaneku teha spiooniks olla, ja seda – raha eest?” kargasin ma püsti.
„Ärge uhkeldage, ärge uhkeldage! Veel ainult natuke aega ärge uhkeldage, kõigest viis minutit!”
Ta pani mu jälle istuma. Nähtavasti ta ei peljanud mu žeste ja hüüatusi. Otsustasin asja lõpuni kuulata.
„Mul on vaja varsti teda saad, varsti selle pärast et … sest varsti võib liiga hilja olla. Nägite, kuidas ta ennist pilli alla neelas, kui too ohvitser hakkas parunist ja proua Ahmakovast rääkima?”
Ma alandasin end sellega, et ikka veel edasi kuulasin, kuid mu uudishimu oli võitmatult suureks paisunud.
„Kuulge, teie … nurjatu inimene!” ütlesin ma otsustavalt. „Kui ma siin istun ja kuulan ning luban nii rääkida sellistest inimestest … ja ise veel vastan ka, siis üldse mitte sellepärast, et möönaksin teie õigust selleks. Ma lihtsalt näen siin mingit alatust … Ja esiteks, milliseid lootusi võiks vürst hellitada Katerina Nikolajevna suhtes?”
„Mitte mingeid, kuid ta raevutseb.”
„See pole tõsi!”
„Raevutseb! Nüüd jääb Ahmakova võib-olla mängust välja. Ta on tema peale pilé kaotanud. Nüüd jääb talle vaid Anna Andrejevna. Annan teile kaks tuhat … ilma protsentide ja vekslita.”
Selle välja öelnud, toetus ta otsustavalt ja tähtsalt toolikorjule ning põrnitses mind. Ma vahtisin talle samuti ainiti otsa,
„Te kannate riideid Bolšaja Miljonnaja tänavast, selleks on raha vaja, raha on vaja, minu raha on tema omast parem. Annan rohkemgi kui kaks tuhat …”
„Mille eest siis? Mille eest, pagan võtku?”
Ma põrutasin jalaga. Ta kummardus minu poole ja ütles rõhutatult:
„Selle eest, et te ei segaks.”
„Ega ma selletagi sekku,” hüüdsin ma.
„Ma tean, et te vaikite, see on hea.”
„Ma ei vaja teie heakskiitu. Mina omalt poolt soovin seda väga, kuid arvan, et see pole minu asi ja et see oleks mulle ebasünnis.”
„Näete nüüd, näete nüüd: ebasünnis!” tõstis ta sõrme.
„Mida see tähendab: näete nüüd?”
„Ebasünnis … Hee!” ja ta hakkas äkki naerma. „Ma mõistan, mõistan, et see on teile ebasünnis, kuid … te ei hakka takistama?” pilgutas ta mulle silma; kuid selles pilgutuses oli midagi äärmiselt ülbet, koguni pilkavat, alatut! Ta nähtavasti eeldas minus mingit alatust ja arvestas selle alatusega … See oli selge, kuid ma ei taibanud kuidagi, milles asi seisnes.
„Anna Andrejevna on ju samuti teie õde,” sõnas ta sisendavalt.
„Ärge sellest julgege rääkida! Ja üldse ärge julgege Anna Andrejevnast rääkida.”
„Ärge uhkeldage, veel vaid üks minut! Kuulake: ta saab raha ja kindlustab kõiki,” ütles Stebelkov rõhuga, „kõiki, kõiki, te jälgite?”
„Kas te siis arvate, et ma võtaksin temalt raha vastu?”
„Nüüd võtate ju!”
„Ma võtan oma raha.”
„Millise oma?”
„See on Versilovi raha: ta võlgneb Versilovile kakskümmend tuhat.”
„Versilovile, mitte teile.”
„Versilov on mu isa.”
„Ei, teie olete Dolgoruki, mitte aga Versilov.”
„See on ükspuha!”
Tõepoolset, siis võisin ma nii arutleda! Ma ju teadsin, et ei ole ükspuha, ma ju ei olnud nii rumal, kuid ma arutlesin siis nii jälle „peenetundelisusest”.
„Küllalt!” hüüdsin ma. „Ma ei saa täpselt aru. Ja kuidas te julgesite kutsuda mind selliste tühiasjade pärast?”
„Kas te ikka tõepoolest ei saa aru? Kas te teete seda meelega või mitte?” lausus Stebelkov pikkamisi. Silmitsedes mind teraselt mingi kahtleva muigega.
„Vannun, ei saa aru!”
„Ma ütlen: ta võib kõiki kindlustada, kõiki, ainult ärge segage ja ärge laitke asja ära … ”
„Te olete vist mõistuse kaotanud. Mis see teie „kõiki” tähendab, millel te ratsutate? Kas ta kindlustab Versilovit või kuidas see on?”
„Ega te üksi olemas ole, nagu Versilovgi … on veel teisigi. Anna Andrejevna on samuti teie õde nagu Lizaveta Makarovnagi!”
Vaatasin talle üksisilmi otsa. Äkki vilgatas tema inetus pilgus nagu mingi kaastunne.
„Ei saa aru, seda parem! See on hea, see on väga hea, et te ei mõista!”
Ma sattusin täiesti raevu.
„Kor-ristage end kõigi oma tühiasjadega, sõge inimene!” karjusin ma kübarat haarates.
„Need ei ole tühiasjad! Nii et oleme kokku leppinud? Aga teate, te tulete ju jälle minu juurde!”
„Ei!” lõikasin ma ukselävelt.
„Tulete, ja siis … siis on meil juba teine jutt. Siis tuleb kõige tähtsam jutt. Kaks tuhat, pidage meeles!”
Loomingut
“Maria Stuart” (draama, 1840)
“Boriss Godunov” (draama, 1841)
“Vaesed inimesed” (Бедные люди, 1844; eesti keeles 1964, tõlkija Aleksander Raid),
“Teisik” (Двойник; eesti keeles 1982, tõlkija Aleksander Raid),
“Härra Prohhartsin” (1846)
“Valged ööd” (1848; eesti keeles 1971, tõlkija Aleksander Raid)
“Nitotška Nezvanova” (1849)
“Alandatud ja solvatud” (Униженные и оскорбленные, 1861; eesti keeles 1939)
“Märkmeid surnud majast” (Записки из мертвого дома, 1861–1862; eesti keeles 1940)
“Talviseid märkmeid suvistest muljetest” (Зимние заметки о летних впечатлениях, 1863)
“Ülestähendusi põranda alt” (Записки из подполья, 1864; eesti keeles 1971, 2004, tõlkijad Andres Ehin, Lembe Hiedel)
“Kuritöö ja karistus” (Преступления и наказания, 1866; eesti keeles 1929, 1958, 1987, tõlkija A. H. Tammsaare)
“Mängur” (Игрок, 1866)
“Idioot” (Идиот, 1868; eesti keeles 1940, 1975, 2002, tõlkija Marta Sillaots)
“Kurjad vaimud” (Бесы, 1871–1872; eesti keeles 1940 “Sortsid”; 1997, tõlkija Virve Krimm, värsid Harald Rajamets)
“Kirjaniku päevik” (1873)
“Nooruk” (Подросток, 1875; eesti keeles 1940, 2021, tõlkijad Marta Pärna, Aleksander Raid)
“Kirjaniku päevik” (1876–1877)
“Vennad Karamazovid” (Братья Карамазовы, 1879–1880; eesti keeles 1939, 2001, tõlkija Aita Kurfeldt; 2015, tõlkija Virve Krimm)
“Kirjaniku päevik” (1880–1881)
Nädala autor 