Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar (1973) – eesti kirjanik.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2022. a. aastaauhindade põhižürii esitas Mehis Heinsaare “Kadunud hõimu” proosaauhinnale kandideerima.
46.Anton Hansen Tammsaare nimelise Järva valla kirjanduspreemia laureaat 2022. aastal on Mehis Heinsaar romaaniga “Kadunud hõim”.
Katkend:
Mehis Heinsaar „Kadunud hõim”, Menu Kirjastus 2022, lk 79 – 88.
KOLMANDAL JÕEPÄEVAL otsustasin jätkata eelmisel õhtul alustatud põhimõtte järgi: vaadata üle kõik rajad, mis kaldalt alguse saavad, et mitte maha magada õiget teeotsa. Jälgides hoolega paremat kallast, sattusin vaikselt allavoolu triivides ja aeg-ajalt kaldale hüpates aga ikka vaid umbradadele.
Millalgi keskhommiku paiku avastasin ühe jõeabaja kõrval vaevu aimatava jalgraja, mida mööda sisemaa poole edasi minnes imestasin, et see ei lõppegi kaldapiirkonna lähedal, vaid jätkub veel ka padrikus, ning et sealt püstiselt, ilma alatasa oksi eest ära lükkamata, liikuda saab. Viimane tähendas aga omakorda, et see polnud väikeloomade rada. Sestap otsustasin sellega veidi põhjalikumalt tutvuda. Tirisin paadi sügavamale pajupõõsastesse, jätsin meelde mõned kõrgemad puud, et koht hiljem ära tunda, hiivasin matkakoti selga ja suundusin piki väikest jalgrada edasi.
Tee viis aina tihedamaks muutuvasse metsa. Ühes kohas, kus oli liivane pind, märkasin rebase jälgi. Mingil hetkel ristus niigi vaevu aimatav rada mitmete teiste samasugustega, nii et peagi kadus mul orientatsioon, mis suunda selja taga olev jõgi jääb. Olin linna unustanud ka üliolulise instrumendi taoliste olukordade tarbeks – kompassi. Peale tunniajalist tihnikus ekslemist hakkasin juba loobuma lootusest kuhugi välja jõuda, kui korraga torkasid mulle ühel rajal silma isemoodi jäljed. Need olid üsna suured, piklikud ja kitsad, varbaõnarustega, täiesti kindlalt inimesele, ja minu arvates naisterahvale kuuluvad jälje. Tundsin veidrat närvikõdi. Meelekohtades hakkas veri tugevamalt taguma, nagu oleks jahimees minus äkki üles võtnud haruldase uluki jäljed.
Järgnevate tundide jooksul rühkisin edasi läbi sarapuuvõsa, läbi sanglepiku, mille tüvede ümber olid mähkunud suurelehelised humalaväädid, läbi tihedate okstega kuslapuutihniku. Vaatamata kergele hirmutundele lootsin väga, et too kitsuke rada ühes nende kord vaevu aimatavate, kord selgemini nähtavate jälgedega ei kaoks. Vahepeal tihnik hõrenes ja tee tuli paremini nähtavale, siis madaldus maastik niiskeks ja soiseks ning rada kadus mitmekümne meetri jooksul vee alla. Seejärel ilmus mu ette puutee: paarikümne meetri pikkused haavatüved, keskelt pikkupidi pooleks saetud, olid ühekaupa teineteise otsa asetatud. Mõnisada meetrit läksin nõnda edasi, kahel pool soine luht ja üksikud tiigid, kitsa teeraja kõrval samblamätastel passimas tumedad pungsilmsed konnad. Kui puutüvedest jalgrada lõppes, hargnes tee kolmeks, kuid inimese jälgi polnud enam näha. Ühes suunas pidin ometi edasi minema. Usaldasin sisetunnet ja valisin parempoolse raja. See kulges käänulisena läbi lodumetsa, vahepeal kadudes, nõnda et mõnda aega vaid hea õnne peale edasi liikusin, siis end vaevu aimatava joonena jälle kätte andes.
Mingi aja pärast muutus ümbrus kuivemaks. Kahel pool kätt kasvasid haavad, sanglepad ja jalakad, oli palju maha langenud sammaldunud puuhiiglasi. See metsapiirkond paistis kaua saemeestest puutumata olevat. Turnisin üle maha kukkunud jämedate okste ja puutüvede, sumpasin porisse vajudes läbi kuivanud jõeharu, tahtmata enesele tunnistada, et see vaevu aimatav unustatud rada, mis kord nähtavale ilmus, siis jälle kadus, tõenäoliselt mitte kuhugi välja ei vii. Imelik jonn hoidis mind sellel aga ikka veel kinni. Ühel hetkel muutus mu pea mingite taimede magusmürgisest lõhnast nõnda raskeks, et tundsin vajadust sinnasamasse teeserva pikali heita – mida ka tegin. Uinusin peaaegu kohe.
Kas magasin palju või vähe, ei teagi. Igatahes oli päike palju madalamale vajunud, kui uuesti silmad avasin. Pea käis kergelt ringi. Kartes, et olen lootusetult ära eksinud, mõtlesin, et targem on ehk enne hämardumist asuda tagasiteed otsima, kuid siis riivas mu pilk midagi, mis ürgmetsa juurde justkui ei tohtinuks kuuluda. Nägin maakividest laotud aeda, mis kadus kaugemal puude vahele. Kuna paksemat samblakihti kividel polnud, tähendas see, et aed polnud just väga ammu laotud. Mu süda hakkas kuuldavamalt lööma. Ärevast uudishimust kantuna kõndisin piki looklevat kivipiiret edasi.
Mets hõrenes vähehaaval. Mõnesaja meetri pärast avanes mu silmadele maastik, mis meenutas pigem mahajäetud parki või hiiglasuurt poolmetsikut aeda. See oli täis vanu õuna- ja pirnipuid, kreegivõsa ning hõbepajusid. Üle kiviaia astudes ja edasi minnes nägin mitmeid hundinuiade ja sõnajalgadega ümbritsetud tiike, mille vahel kulges nüüd juba selgesti märgatav teerada, mis kahelt poolt palistatud hulga tuhkpuude, ebajasmiinide ja leetpõõsastega. Üllatusega avastasin ühe taolise põõsa kõrvalt Jaapani kivilaterna, sealt sadakond sammu edasi elupuude alt järgmise samasuguse. Seda kummalist aeda võinuks pidada juba unustusse ja unarusse jäetuks, kui mitte siin-seal poleks torganud silma väikeseid ädalavälusid, mis aga sai tähendada vaid üht – keegi pidi olema seal hiljuti vikatiga heina niitnud! Meeled hämmingus ja ärevil, astusin ettevaatlikult edasi.
Mitte ühtegi suuremat teed polnud aias näha, vaid seesama kitsas ja loogeline rada kesk rohtu ja põõsaid. Liikudes mööda alatasa suunda muutvat rajakest edasi, märkasin äkki ühe hõbepaju all rahulikult rohtu nosivat kitse. Kuid see polnud mitte metskits, vaid kodukits, kel olid kaardus sarved, pikk valge karv ja vaskne kelluke ümber kaela! Mind nähes ei ehmunud loom vähimalgi määral, vaatas vaid mõnda aega hajameelse uudishimuga, kuis teda jõllitan, ja jätkas siis söömist.
„Kas siin tõesti elab keegi?” pomisesin vaikselt, liginedes rohtu näsivale kitsele aegamisi veel mõned sammud. Kui meie vahe võis olla kümmekond meetrit, tajus loom võõrast lõhna, pööras mökitades ümber ja kadus põõsaste vahele. Järgnesin talle kiiruga, salamisi lootes ning kartes, et ehk juhatab ta mind selle avara aia peremehe juurde … Mu elutervem pool sisendas mulle, et peaksin otsekohe ümber pöörama ning ummisjalu minema jooksma, ent teine pool, mis oli juba millegi uue ja seninägematu lummusesse sattunud, osutus tugevamaks.
Sarapuude, sõnajalapuhmaste, mahooniate ja mingite mulle tundmatute põõsaste vahelt läbi pugedes järgnesin kellukesehelinale, mis kostus aina kaugemalt. Püüdes kiiremini edasi liikuda, sattusin aga hoopis kreegivõssa, kus olin sunnitud tükk aega nii käte kui jalgade abil teed rajama. Kui võserikust lõpuks välja sain, leidsin end suure lillevälu serval, kus kasvas kümneid erinevaid õistaimi, lilli ümbritses aga omakorda kolm bumerangja kujuga tiiki. Silmitsesin kogu seda ilu ammuli sui, pannes imeks, kui kaunilt ja orgaaniliselt see kirev välu kujundatud oli. Jäi mulje, nagu oleks see kõik kujunenud seal nõnda ise, mis aga ei saanud ju ometi tõsi olla!Ja otsekui mu kahtluse kinnituseks torkas eespool elupuude ja hiiglaslike võradega tammede varjus peagi silma maja. Lähemale minnes veendusin, et tegu on igati terve ja elamiskõlbliku taluhäärberiga. Turbapruuni maja kattis laastukatus, mis oli poolenisti samblaga kaetud, sarikaotstesse nikerdatud rebasesarnaste loomade pead. Aknad olid majal üheksaruudulised, suured ja puhtad.
Olles selle tohutu suure aia ning erakliku maja ilust hämmingus, süvenes mis samal ajal kummaline, lummuslik hirm. Olin sattunud kuhugi, kus ma polnud ilmselt teretulnud. Tajusin seda aina selgemini.
Asetasin seljakoti tamme najale, minnes vargsi umber eluhoone. Maja tagant avastasin suure põõsasaia, kus kasvasid vaarikad, punasesõstrad ja mustasõstrad. Põõsad olid istutatud väikeste vahedega üksteise kõrvale, moodustades sel kombel tiheda sissepoole keerduva labürindi. Mõne ringi jagu seespool vahetas marjapõõsad aga välja mingi kõrgemat kasvu hekitaim, mis ulatus üle pea. Astudes piki seda rohelist, üha varjulisemaks muutuvat labürinti vaikselt edasi, jõudsin viimaks väikesele muruplatsile ja – tardusin tummas imestuses paigale … Otse minu ees, kümnekonna sammu kaugusel, istus korvtoolis suurt kasvu naine. Ta istus seal alasti. Pärastlõunane päike mängles naise heledal ihul, tugevatel rindadel ja paksudes kastanpruunides juustes, mis olid pealaele lohakasse patsi põimitud. Tema süles lebas hallitriibuline kass, kes kinnisilmi nurrus. Kesk rahu ja vaikust olid inimene ja loom ümbritsevaga sedavõrd ühte sulanud, et tundus lausa kuritegu neid ükskõik mis kombel häirida. Ent seal ma seisin, suutmata sammugi taganeda, suutmata üldsegi paigalt liikuda. Jõllitasin naist, nagu jõllitatakse midagi, mis silmale täiesti uskumatu tundub, kuid arusaamatul kombel ometi olemas on … Kuni mulle pärale jõudis, et ka tema vaatab mind. Lõin kohtlaselt punastades pilgu maha.
„Kui külla tullakse, öeldakse tere,” kuulsin peale vaikusehetke sametiselt madalat häält.
Tõstsin uuesti silmad. Tundus, et naine polnud end mu ootamatust ilmumisest kuigivõrd häirida lasknud. Pigem vaatas ta mind nagu mõnda lindu või jänest, kes korraks õuele on eksinud.
„Vabandust… see tähendab tervist… see tähendab, et ma olen siinkandis tegelikult niisama ringi uitamas, tulin mööda seda teed sealt jõe poolt ja tundub, et olen vist ära eksinud… Ega teil juhtumisi vett ei ole?” puterdasin.
„Sa tahad juua?” küsis naine endistviisi rahulikult, pööramata mult pilku.
Ma ei julgenud äkki enam midagi öelda. Põõsad kahisesid vaikse tuule käes ja üksik ristiklind laulis kusagil eemal. Ah, kuis oleksin tol hetkel tahtnud olla see lind või see valge kits, kelle kellukese helinat polnud enam kuulda, või kasvõi too hallitriibuline kass seal süles, igatahes kusagil mujal ja keegi teine kui ma ise. Naise rahulikult liikumatu pilk, mis uurivalt mu näol püsis, kruvis piinlikkus- ja ebamugavustunde veelgi suuremaks. Märkasin kananahka oma käsivartel, aina kasvav ärevus pani südame kuuldavalt põksuma. Viimaks, et omadega mitte päris segi minna, pahvatasin välja:
„Aga teate, kui nüüd aus olla, siis ega ma päris kogemata teie juurde ka ei eksinud, see tähendab, et mind saadeti sealt linnast siia nagu komandeeringusse või nii, olen nimelt koduloouurija ja tulin kirjandusmuuseumi lähetusel, see tähendab, et mulle tehti ülesandeks siitkandi rahvalaule, tavandilaule ja kohalikku töökultuuri üles kirjutada… Nii et sedaviisi jah, sellepärast ma siin olen ja loodan väga, et te seda mulle pahaks ei pane!”
Ent isegi selle meeleheitliku ülestunnistuse peale ei reageerinud naine kuidagi. Mitte ükski lihas ei liikunud tema näos. Vaid ta merevaigukarva silmad jälgisid mind hajameelse uudishimuga, justkui oodates, kas mul enese kaitseks veel midagi öelda on. Mingit pahameelt ma naise näost välja ei lugenud. Heameelt ka mitte. Ta oli niisama salapäraselt rahulik nagu ümbritsev loodus.
Naine silitas aegamisi kassi ja haigutas, tuues nähtavale suured ilusad pärlvalged hambad.
„Sul on siis päris mitu asja ajada,” sõnas ta viimaks veidi unisel häälel.
„Täpselt nii, just täpselt nii, nagu te praegu ütlesite,” kõnelesin julgust saanuna edasi, „ja uskuge mind, selle asjaga ei lähe kaua, tõesti ei lähe kaua, ma panen ainult paari tunniga kirja, mis te siinse eluolu kohta teate ja öelda oskate, ja ongi kõik. Sellist asja tehakse igal pool praegu, see on selline töö lihtsalt…”
Kaugemale ma kahjuks või pigem õnneks oma tobeda jutuga ei jõudnud, kuna samal hetkel lendas mulle suhu putukas, kes ajas mind läkastama, mis ajas omakorda üles naise süles tukkuva kassi, kes tal sülest maha hüppas, mis tõi omakorda nähtavale naise tumeda häbemekolmnurga, mispeale ma surusin käe suu peale. Naine tõusis, pani selga tooli kõrval lebava sinise maani ulatuva kleidi ja tuli käigu pealt nööpe kinni pannes minu juurde. Tundsin enese näol sooja hingeõhku, kui ta naeratades küsis:
„Kas nad palusid sul ka midagi inimsööjate kohta küsida?”
„Mitte mingil juhul!” hüüdsin seepeale, kuid hammustasin samas keelde ja kukkusin taganedes okaspõõsasse.
„Ma ei tea sellest absoluutselt mitte midagi!” seletasin, õigemini vist küll kisendasin, püüdes samal ajal valusasti torkivast põõsast välja ukerdada. „Ja isegi kui ma tean, siis kohe kindlasti pole see teema, mis mind huvitab. Mina kogun ainult naljandeid ja tavandilaule ja see on hoopis midagi muud!”
Mu arutu ja segase kõne katkestas naise naer. Ta naeris kaua ja mõnuga, nähtavasti nautides, et keegi talle selleks üle hulga aja võimaluse on andnud. Seejärel pööras ta mulle selja ja kõndis rahulikul sammul minema.
„Võib-olla läheb kõik veel hästi, püüdsin end püsti ajades rahustada, „võib-olla läheb siiski veel kõik hästi.”
Vaatasin metsa poole. Kas joosta minema? Siis tuli aga meelde, et olin seljakoti maja juurde jätnud. „Ega see minema jooksmine enam ei päästaks, kui neil minu suhtes plaanid juba tehtud on,” mõtlesin. Ja kiirustasin naisele järele.
Eesõuel polnud kedagi näha.
„Sa tahtsid juua,” hõigati majast, mille uks oli irvakile jäetud.
Kogunud väljas minuti julgust, võtsin puu najalt koti ja sisenesin arglikult taluhäärberisse, valgeks lubjatud seintega avarasse ruumi. Seisatasin ja vaatasin ringi. Suur tahmunud suuga leivaahi jagas ruumi kaheks, vasakule jäi köögipool, kus lae all rippus kümneid erinevaid taimepuntraid, ja väike pliit, millel auras veekann, paremale poole pikk laud ja niisama pikad pingid kahel pool lauda. Kümmekond värvikirevat maali rippus seintel, nende vahel mõned kitsa raamiga mustvalged fotod, millest ühel torkas silma veider, justkui linnu näoga mees. Nurgas seisis suur must kapp, selle kõrval tiksus pronkspommidega vana kell, laiadest tammelaudadest põrandad olid kaetud kaltsuvaipadega.
Võtsin tardumusest üle saanuna lauale pandud kopsiku ja kiikasin vett juues salamisi naise poole, kes kirikkitsakirjadega plekktopsist parajasti köömneid teekannu raputas. Tal oli esiletungivate joontega nägu: kõrged põsesarnad, tugev, veidi piklik lõug ja avar otsaesine, suured, kuldpruunid silmad ning kergelt kongus nina all lihavad helepunased huuled nagu mingi lõunamaataime õied. Tumesinise maani ulatuva kleidi vöö küljes rippus võtmekimp… Kõik temas tundus kuidagi liiga suur. Isegi selles, kuidas naine mind praegu oma läbitungivate silmadega vaatas, oli midagi tahet halvavat, midagi hiiglaslikku.
Naine palus mul pingil istet võtta, istudes teekannu ja tasse lauale asetades otse minu vastu.
„Sa kardad mind?” küsis ta.
„Kas on põhjust karta?” küsisin teeseldud kergusega vastu.
„Kui kardad, võid kohe astuma hakata, keegi sind kinni ei pea.”
Jah, muidugi ma kartsin teda. Samas tundsin, et kui ma oma ärevusest ja hirmust võitu ei saa, võib kõik lõppeda veelgi halvemini. Seepärast kogusin meelekindluse riismed kokku ja laususin:
„Mis mul karta, jään hea meelega teed jooma. Ja kui tohib, siis esitan mõned küsimused ka. Samas võin ka kohe minema hakata, kui see teid kuidagi häirib.”
Naine vaatas mind jälle vaikides. Tema pilku ilmus mingi kummaline varjund, mida seal enne polnud ja mis muutis ta silmad kuidagi metsikult kauniks.
„Palun lõpeta see värisemine, mul hakkab muidu külm.”
Kas ma tõesti värisesin? Polnud seda ise tähelegi pannud.
„Ja ära teieta mind, mu nimi on Lee.”
„Vabandust! Muidugi, jah, unustasin end tutvustada, ma olen Agu. Agu Oidjärv. Ja ma tahaksin tänada teid… see tähendab sind, lahke loa eest sisse astuda ja vee ja tee eest muidugi ka.”
Et omadega mitte jälle rappa minna, võtsin kiiruga välja märkmiku, pliiatsi ja diktofoni, püüdes näida võimalikult rahulik.
Naine vaatas asjandusi, mis ma laua peale tõstsin, noogates siis diktofoni suunas.
„See pane kotti tagasi.”
„See diktofon või? Jah, muidugi, kuidas aga pererahvas soovib… Nõndaks, tehtud. Ma siis esitan mõned küsimused. Kõigepealt, kas Toonoja küla ja see talukoht siin on miskitviisi omavahel seotud?”
„Hmm. Ma ei tea seda. Olen siin alles mõned aastad elanud.”
„Tõesti? Kust kandist te siis … vabandust, kus kandis sa enne elasid?”
„Pärnus. Aga siis seal juhtus midagi ja ma kolisin isaga siia.”
Tunnustus
2000 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Liblikmees”, Looming 1999, nr 8.
2001 Betti Alveri kirjandusauhind – “Vanameeste näppaja”
2001 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – proosaraamat “Härra Pauli kroonikad
2002 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Ilus Armin”, Looming 2001, nr 10, lk 1446–54; loetav ka digitaalarhiivis
2007 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – vabaauhind: “Rändaja õnn”
2010 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Puhkehetkel”, Looming 2009, nr 5.
2010 Juhan Liivi luuleauhind – “***Öös mööduja käsi…”, Looming 2009, nr 10.
2011 August Gailiti nimeline novelliauhind – “Kui Herman õitseb”, kogumikus “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, 2010.
2019 Gustav Suitsu luulepreemia – luulekogu “Pingeväljade aednik”
2021 stipendium “Ela ja sära”
2022 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominatsioon proosa kategoorias.
Loomingut
“Vanameeste näppaja”, Tuum 2001
“Härra Pauli kroonikad”, LR 2001, nr 31/32.
“Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”. Tuum 2005.
“Rändaja õnn”, Verb 2007.
“Sügaval elu hämaras” (luuletusi 1992–2008). Verb 2009.
“Ebatavaline ja ähvardav loodus”, Menu Kirjastus 2010.
“Härra Pauli kroonikad”,Menu Kirjastus 2011.
“Ülikond” , Menu Kirjastus 2013.
“Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”, Menu Kirjastus 2016.
“Pingeväljade aednik”, Verb 2018.
Kristel Vilbaste
Kristel Vilbaste (1965) – loodusajakirjanik ja kirjanik.
Ta lõpetas Kilingi-Nõmme Keskkooli ja Tartu Riikliku Ülikooli bioloog-geneetikuna.
Töötanud 1992–1999 ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajana. 1999–2003 oli loodusuudiste agentuuri Roheline Värav asutaja ja toimetaja. Propageerinud õuesõpet Eesti Televisiooni 32-osalise saatesarja “Õpiõu!” kaasautorina (koos Mikk Sarvega). 2006–2014 Eesti Päevalehe iganädalase looduskülje kirjutaja. Teinud kaastööd ka muudele Eesti väljaannetele.
Katkend:
Eesti allikad, Varrak 2013. Lk 18 – 31.
Allikate sügavus
Kui sügavad on tegelikult praegu Eesti allikad, ei oska vist keegi öelda. Kuid just allika sügavust proovib iga allikale tulija silmaga hinnata, ning mitte ainult silmaga. Kindlasti olete näinud allika kallastel arvukalt latte ja tokke, võib-olla on tulnud endalgi tahtmine mõni neist allikasse susata, et ikka üle mõõta … Saula Siniallikate juures oli 1938. aastal koguni terve hunnik haavalatte. Või võtame lood koopaallikatest, mille mõõdunöör teisele poole maakera välja ulatus. Muidugi ei maksa niisama latti allikasse toppida, vanarahvas arvas, et siis haarab veteema sellest kinni ja tirib mõõtja sügavikku.
Huvitav on see, et 1936. aasta ankeedis ei palutud allikauurijatel mõõta allika sügavust. Ametlikult on allikate sügavust ühtse metoodika järgi uurinud ainult Ülo Heinsalu. 24. juulil 1975. aastal mõõtis ta Sopa allika sügavuseks 4,8 meetrit. Sopa allikas on Heinsalu ja Anatoli Kuptsovi ühises artiklis kinnitanud Eesti sügavaimaks allikaks. 2012 aasta suvel mõõdeti Sopa allika sügavuseks lihtsate meetoditega aga ainult kolm meetrit. Väga sügavaks peetud Laiuse allika soos on Mati Ilomets 1979. aastal turbalasundi paksuseks mõõtnud 11 meetrit, mis võib mitteametlikult olla ka selle allika sügavus, kuigi rahvapärimus räägib naljatamisi koguni 26 meetrist. Siiski jääb ka Laiuse allika ametlikult mõõdetud sügavus alla 4 meetri.
Allikate arv
1936.aasta ankeetküsitluse põhjal registreeriti veidi üle 3700 allika. Kuid kuna tagasi saadeti 80% ankeetlehtedest, siis on Gustav Vilbaste hinnanud allikate arvuks 4500 allikat.
Ülo Heinsalu on artiklis „Eesti allikad ja nende kaitse” kirjutanud, et oletatavasti kõigub allikate arv Eestis 5000 – 15 000 vahel. Kevadel, kõrge põhjaveeseisu ajal on neid kõige rohkem, suvel paljud allikad kuivavad. Ja mitmed seni registreeritud allikad on tegelikult allikarühmad, kust põhjavesi voolab maapinnale mitmes või koguni mitmekümnes kohas. Allikate üldarvu hulka tuleks loendada ka veekogude põhjas – jõgedes, järvedes ja meres leiduvad allikad. Raamatus „Eesti järved” (1968) nimetatakse neid rohkem kui viiekümnes kohas. Mereallikaid pole eriti palju registreeritud, kuid neid leidub näiteks Allikalahes Hiiumaal ja Salajõe lahes. Üks eriti põnev, ka talvel merejäält jälgitav allikas asub Kõinastu saarevahi Mari-Liis Pae sõnul Kõinastu Vesiru astangu all. Allikateks võib kaudselt lugeda ka torusid pidi voolavaid arteesiakaeve, neidki on selles raamatus ära toodud.
Allikaelustik
Allikate ja põhjavee iseloomust sõltub väga oluliselt mingi paiga taimestik ja sellest omakorda ka loomastik. Allikate läheduses on taimestik väga lopsakas ja paljusid juba kuivendatud allikapaiku võib üles leida just pajude, mustsõstarde, toomingate ja teiste lehtpuude järgi.
Allikavesi on meil enamasti väga lubjarikas ja nii võib allikate kallastelt leida lubjalembeseid taimi, pääsusilmi, võipätakaid ja käpalisi. Väga sageli on allikate ümber ka väike soolapike, millel kasvab nii haruldasi taimi, et näiteks Viidumäel on nende kaitseks koguni looduskaitseala moodustatud. Väga sageli on allikaümbrus tihedalt kaetud ojamailase roomavate võrsetega. Üks omapärane taim, mis meil Eestis vaid liivakoobaste allikate juures kasvab, on tähkjas rapuntsel.
Allikavesi on nii külm, et enamasti seal midagi kasvada ja elada ei taha. Aga kui suuremates allikajärvedes keegi siiski elab, siis võib läbi selge vee jälgida iga tema liigutust. Eriti põnev paik on näiteks Äntu Sinijärv, kus võib vaadelda järvekarbi ja haugi tegemisi. Nii, et nad ise sellest arugi ei saa.
Allikatega on väga tihedalt seotud kaks linnuliiki, mida me enamasti mujal ei kohtagi. Need on jäälind ja vesipapp. Jäälindu on peetud allikate pärliks ehk indikaatoriks, nagu teadlased tavatsevad öelda. Vesipapp aga olevat allikaojade kuningas. Vesipapp tuleb Eestisse ainult talvituma ja harrastab kalapüüki just allikalistel ojadel-jõgedel, mis ei külmu. Jäälind teeb suvel allika kohale liivakiviseina pesa ning ta ei lenda ära ka talvel.
Ja muidugi on allikad olnud väga olulised inimestele. Allikatest ja allikalistest veekogudest on iidsetest aegadest saadik saadud väga head ja karastavat vett, ilma et oleks tulnud kaevu kaevata. Seetõttu on allikate levik tugevasti mõjutanud asulate kujunemist Eestis. Vanasti, kui kaevude kaevamine või puurimine oli raske, püüti talud, külad ja mõisad rajada üsna allikate juurde, et vesi oleks käepärast. Sõna „allikas” sisaldub mõnegi asula nimes. Aga allikad on sünnitanud ka arvukalt lugusid.
Allikate pärimuslik uurimine
Allikate kohta on pärimuslikku ainet kogutud juba umbes 150 aastat, sama kaua on ka lugusid meie rahvaluule arhiivi talletatud. Allikatele pöörasid oma töödes suurt tähelepanu nii Jaan Jung kui ka Matthias Johann Eisen. Eiseni mitmes kordustrükis ilmunud raamatus „Esivanemate ohverdamised” on allikatele pühendatud koguni eraldi peatükk.
Ning loomulikult on allikatest juttu sadades muinasjutu- ja muistendiraamatutes, ent sealsetes lugudes on sageli raske aru saada, millise konkreetse allikaga on tegemist. Seda lünka püüdis 1936. aastal täita Gustav Vilbaste, kes saatis laiali oma allikate-ankeedi ning avaldas Loodusevaatlejas üleskutse saata allikate kohta käivaid pärimuslugusid. Osa laekunud lugusid avaldati Loodusevaatlejas.
Pärastsõja-aastatel tegid allikate uurimisel väga tänuväärset tööd Eesti Looduskaitse Selts ja selle kodu-uurijad. Koostati matkaradu, mille teejuhtides on ära toodud ka allikalood. Väga palju avaldati materjali ka ajakirjanduses ja raamatutes. Hea kokkuvõte on koobastes paiknevate allikate lugudest koostanud Ülo Heinsalu oma raamatus „Eesti NSV koopad”.
Väga palju põnevat leidub 1980ndate algul allikaid uurinud Toomas Tamla diplomitöös ja selle baasil koostatud artiklis „Kultuslikud allikad Eestis”.Tamla on oma töös käsitlenud 416 allikat.
Praegu tegelevad teiste hiiepaikade kõrval ka allikatega Tartu Ülikooli arheoloogiakabinet Heiki Valgu juhtimisel. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühm Mari-Ann Remmeli juhtimisel, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus Ahto Kaasiku juhtimisel, Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse töörühm eesotsas Marju Kõivupuuga ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi folkloristikaosakonna juhataja Mare Kõiva.
Kõik nad tegelevad nii olemasoleva arhiiviteabe koondamise kui ka välitöödega. Korraldatakse ühisprojekte, väga põhjalikult uuritakse konkreetsete piirkondade pühapaiku. Hetkel ei ole läbi uuritud kihelkondade arv väga suur. Valmib ka suur asutustevaheline andmebaas. Avaldatud on artikleid ja peetud konverentsiettekandeid.
Eraldi väärib mainimist Mall Hiiemäe aastatepikkune töö, ta on allikatest kirjutanud hea loodusetundja vaatevinklist. Allikate ohvriandidest on kirjutanud Estre Oras. Viimasel ajal on Juuru kihelkonna allikaid põhjalikult uurinud ja neist kirjutanud Jüri Metssalu.
Allikal käimine
Allikal käidi peamiselt kahel põhjusel – esiteks oli vaja vett igapäevatarviduseks. Vett saadigi vanal ajal peamiselt allikatest, mille puhtusest sõltus inimese tervis. Tervise hoidmiseks viidi allikatel läbi ka taigasid, mis pidi rahvauskumuse kohaselt tagama hea käekäigu.
Kes iganes allikalt joonud, teab, et see polegi nii lihtne – kaldal tuleb leida kandev koht, sest allika perved on sageli libedad ja porised. Küllap seepärast ongi viimaste sajandite jooksul olulisematele veeallikatele ehitatud rakked. Varem olid need puust, kuid selliseid allikarakkeid on säilinud väga vähe. Seejärel tulid kivist raketised, paealadel on need paekivist, mis oli väga hea ladumismaterjal, lõunas aga peamiselt põllukividest. Ümmargustest põllukividest raketise ladumine oli suur kunst, sest kui seesugune kivikuhi allikasse vajus, siis võis kogu vee väljavoolu koht kaduda.
Hoopis hilisemad on aga betoonraketised. Esimene tsemenditehas rajati Eestisse 19. sajandi lõpul, sellest ajast on kaevurõngaid ka allikatele paigaldatud. Eriti hoogu läks allikate betooniga kindlustamine 1950ndate ja 1960ndate paiku, varem oli betoon lihtsalt kallis. Kolhoosiaegadel on aga väga paljud allikad kas hävitatud, melioratsiooniga kuivendatud ja kivikuhi peale lükatud või betoonrõngaste ja betoonkaanega karjakaevuks surutud. Viimasel kümnendil on külaseltsid või mittetulundusühingud taastanud suurel arvul allikaid, nende juurde on rajatud laudteed.
Joogivesi
Tõelise rahvaallika juurde viib aga mullale tallatud jalgtee. Nii on see igal pool üle Eesti. Kindlateks tunnusteks, et allikavesi juua kõlbab, on see, kui rada kaunistavad mõnusad porilombid, mis on tekkinud maha läigatanud veest, ja see, et allika juures on joogikruus või -kann.
Allikalt joomiseks on muidugi kõige parem peopesa. Tihedalt kokkusurutud sõrmedega ja veidi kumeras hoitud peopesa on nagu tass, sellesse mahub tubli sõõm head selget allikavett, just esimese janukustutuse jagu. Peost vee joomise komme hakkab noorema põlvkonna hulgas kaduma ja üsna sageli kohtab juba lapsi, kes allikale jõudes veeammutamisvahendi järgi ringi vaatavad – vanemad ei ole neile peost joomist kas õpetanud või pole seda lihtsalt vaja olnud. Eestis ei ole väga palju allikaid, kust saab lausa ämbriga vett ammutada. Enamasti on vee kogumiseks vaja mingit nõu. Kuremäe allikal on selleks kolmeliitrised plekist konservipurgid, mis pika traadi või toki otsa pandudja millega igaüks saab endale vett kogumisnõusse ammutada. Enamasti on aga allikal liitrine kann või 200 ml joogikruus. Mõned allikad – nagu Kuremäel või Nõmmeveskil – on veevõtmise lihtsustamiseks torusse aetud, seal pole muud, kui nõu alla sirutada ja anum täita.
Ka varasemal ajal tuli ämbritäis vett enamasti kopsikuga kokku korjata. Ja allikalt ei tuldud mitte ühe ämbriga, vaid ikka kahega. Sest vett kulus vanal ajal ühes majapidamises palju – loomad joota, söök teha, pesu pesta ja saunavettki läks igal nädalal hulganisti vaja. Künklikul teerajal kippus aga käe otsas tassitud ämbrist peaaegu kolmandik maha läigatama. Seepärast olid kasutusel kaelkoogud. Need olid olemas igas majapidamises, enamasti kusagil ukse kõrval naela või nagi otsas. Kaelkoogud olid isevärki kõver alla kahemeetrine puulook, mille mõlemas otsas kettide küljes konksud või kinnitid. Kui kaks ämbrit vett täis, siis kükitas inimene nende vahele, haakis ämbrisangad konksude külge ja tõusis tasakaalu säilitades püsti. Jalaraputus ei olnud siis enam nii tuntav, mõni komistamine pani vaid ämbrid konksu otsas kiikuma.
Eelmisel sajandil oli peaaegu iga talu maal vähemalt mingisugune arvestatav veevõtukoht. Majad ehitatigi alguses just allikate ligi. Hiljem, kui inimasustus tihedamaks läks, hakati kaevama kaeve, sest igal pool lihtsalt allikaid polnud. Linnades aga olid veevedajad, kes hobuvankrile pandud tõrtega vee inimesteni toimetasid.
Tänapäeval oleme muidugi harjunud sõitma allikale autoga. Ning on terve hulk inimesi, kes on veendunud allikausku ja toovadki oma igapäevase joogivee lähikonna allikast, kusjuures lätteni võib olla isegi 60 kilomeetrit. Peipsi ääres elades olime hädas kaevuveega. Ainus kristallselge veega kaev oli asunud külas mahajäetud talus ja seegi oli sisse varisenud. Peipsi vesi aga pressis üleujutustaegadel sisse kõikidesse kaevudesse, joogivett tarisime algul Mustvee linnakaevudest, kuni need europrojekti raames suleti. Ei jäänud muud, kui tuua joogivett poest viieliitriste nõudega. Kuni ühel päeval arvutasin välja, et Kuremäelt kanistritega vee toomine tuli isegi odavam ja tea, kas kuskilt kaugelt toodud poevesi oligi väiksema ökoloogilise jalajäljega. Lisaks sain iga kahe nädala tagant allikal käies ka erilise looduselamuse.
Joogivett pole ilmselt siiski hea pikemat aega plastpudelis säilitada. Ehkki ükski uuring pole seda tõestanud, ei käi puhas allikavesi ja plastpudel kokku. Plastpudelisse võetud vesi tuleb kiiresti ära tarbida. Vanasti säilitati allikavett klaaspudelites ja seda võis juua ka aastate pärast.
Terviseveed
Terviseallikate vett tarvitati harilikult kohapeal. Enamasti oli tavaks mitte juua vett otse allikast, vaid seda tuli kõigepealt mingisse anumasse võtta. Tartu lähistel on teada eriti täpne kirjeldus, et vee jaoks peab olema niisugune anum, et 9×9 võtmisega saab liitri vett. Kindlasti tuli ravivee võtmisel ja manustamisel allikale midagi annetada.
Raviallikatelt viidi pudeliga vett päris kaugele, nii on Kuusalu allika vett pärimuse järgi viidud Venemaalegi. Haigele ravivee viimine polnud niisama lihtne, tervekstegev mõju usuti olevat vaid sellisel veel, mis oli toodud mõnest kuulsaks saanud allikast. Ning vesi tuli kohale toimetada kinnises pudelis, mis oli mässitud riidesse, et valgus ligi ei pääseks.
Silmaravi
Silmade ravimine allikatel on üle Eesti hästi tuntud. Toomas Tamla uurimuste põhjal moodustavad kõigist Eesti ravi- ja tervisevee allikatest rohkem kui 2/3 just silmaallikad. Enamasti raviti sellistel allikatel lisaks silmahaigustele ka maa-aluseid ehk kõikvõimalikke maast saadud nahahaigusi. Silmaallikad olid enamjaolt väikesed ning praegusajaks on väga paljud neist kuivanud. Allikavett kasutati silmade raviks eriliste protseduuride abil. Läänemaa silmaallikatel olevat allikast taldrikuga vett ammutatud, võetud siis taldrikult käega vett ja lihtsalt silmi niisutatud. Kuid on ka teateid, et tuleb kogu silmnägu vette panna. Niisamuti aitas allikalt viidud veega pesemine.
Levinuim on teadlaste seletus, et silmi parandas kindlasti kas või see, kui suitsutarest tulnud inimene neid külma puhta veega pesi. Aga vaevalt et ainuüksi suitsust kibelevate silmade pärast allikale mindi, mindi ehk ikka siis, kui silmanägemine suisa kaduma hakkas – silmade ülepingutamise tulemusena või vanadusest. Või ka siis, kui silmad pidevast suitsuses õhus viibimisest kuivama kippusid ja pisarad neid enam niisutada ei suutnud. Nii kadus ka silmade loomulik kaitsevõime ja igasugustel haigusetekitajatel oli vaba tee. Veel hiljaaegu olid kasutusel silmaloputusnõukesed, mille abil silmi vees hoidmisega raviti. Ja kindlasti oli vanasti sama efekt ka allikaveega silmade loputamisel või näo vees hoidmisel. Muu vesi selleks ei kõlvanud, ainult bakterivaba allikavesi. Mida puhtam allikas, seda parem, ja küllap leiti üles ka sellised allikad, milles mingeid silmaraviks kasulikke mineraalseid mikroelemente leidus. Aja jooksul said tõelisteks silmaallikateks just need, millest kuuldi abi olevat. Kuigi on viiteid, et silmaallikas peaks voolama põhja või päikesetõusu poole, leidub siiski lätteid, mis seda nõuet ei järgi.
Nädala autor 