Jenny Erpenbeck
Jenny Erpenbecki autoriõhtu kirjandusfestivalil Prima Vista toimub 10. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, temaga ajab juttu TÜ õppejõud Hella Liira.
11. mail kell 17.30 esineb ta Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus, vestluskaaslaseks kirjandusteadlane Aija Sakova.
Saksa kirjanik ja lavastaja Jenny Erpenbeck sündis 1967. aastal Ida- Berliini intellektuaalide perekonnas. Pärast õpinguid teatriteaduse ja muusikateatri režii erialal töötas ta Austria ja Saksamaa ooperimajades. Teater oli ka tema lävepakuks kirjandusse.
1999.aastal ilmunud esikteoses, jutustuses „Vana laps“ (Die Geschichte vom alten Kind), nähakse paralleele Kafka moonutatud maailmadega. Teos äratas saksa kirjandusruumis suurt tähelepanu ja on tõlgitud ka eesti keelde (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili).
Debüütromaanis „Külaskäik“ (Heimsuchung, 2008) jutustab Erpenbeck loo ühest suvemajast ja selle elanikest läbi 20. sajandi, aga ennekõike on see raamat kodust, paiksusest, kõigest sellest, mis inimesi mingi koha, maastiku, kultuuri külge seob. Ka 2012. aastal avaldatud ja 2021. aastal eesti keeles ilmunud „Viimsepäeva õhtu“ (Aller Tage Abend, e.k. Gallus, tlk Terje Loogus) on rännak läbi 20. sajandi karmide sündmuste. Mõlemas romaanis on üksikisiku elusaatus paigutatud ajaloolisse konteksti ja sisse põimitud Erpenbecki enda perekonnalugu.
„Viimsepäeva õhtut“ on nimetatud kirjanduslikuks eksperimendiks. Erpenbeck kasutab peategelase elukäiku kujutades kirjanikule antud võimu lasta juhtuda võimatul – ta annab 20. sajandi algul Galiitsias sündinud lapsele viis erinevat elu ja laseb tal viis korda surra.
Erpenbecki värskeimat romaani „Kairos“ (2021) peetakse üheks kõige siiramaks ja paremaks romaaniks SDV allakäigust. Romaanis, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus Ida-Berliinis, jutustab ta suure vanusevahega paari armastusloo, mille taustal arenevad müüri langemiseni viivad sündmused..
Arvukate kirjandusauhindadega tunnustatud Jenny Erpenbecki loomingut on tõlgitud 30 keelde. Tema teosed on kirjas pandud sugestiivses keeles, täiuslikult komponeeritud ja laia tõlgendusruumiga. Kriitikute hinnangul on ta üks saksa nüüdisaja erakordsemaid kirjanduslikke hääli, kelle loomingus sulavad harmooniliselt kokku mõistuse ja südame hääl.
Katkend:
Viimsepäeva õhtu, Gallus 2021. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Lk 79 – 86.
15
Kui ema ta südaöösel välja vahetab, ei ütle noorem tütar talle, et nägi äsja suurt õde koos ühe mehega. Nad olid temast hästi lähedalt mööda kõndinud, kuid polnud teda inimhulgas märganud. Ja tema, väike õde, polnud julgenud õde hüüda, õde oli olnud väga vaikne, vaadanud maha ega vahetanud sõnagi mehega, kes ta kõrval kõndis. Nii veedab siis õde öid, kui ta koju ei tule. Aastate eest, kui väike õde oli kord juhuslikult leidnud õe päeviku ja hakanud seda lugema, oli suur õde järsku tuppa tulnud, ta polnud hakanud karjuma ega löönud õde, kui nägi, mida see parasjagu tegi, vaid oli tal raamatu täiesti rahulikult käest võtnud ja öelnud:
Kas sa arvad, et ma rõõmustasin, kui sa sündisid?
Võib-olla.
Kas mäletad veel klaaskuulikesi, millega sa alati mängisid?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima neid alla neelata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, miks ma seda tahtsin?
Ei tea.
Kas mäletad müüri kutsar Simoni maja taga?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima sealt alla hüpata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, mida ma tookord tahtsin?
Ei tea.
Kui sa veel ükskord seda vihikut puudutad, ei ole sa enam mu õde. Kas saad aru, mida ma öelda tahan?
Jaa.
Ja nüüd oli siis vaikiv õde ühe vaikiva mehe kõrval mööda tänavat kõndinud, ilma et ta oleks teadnud, et väike õde teda nägi. Selline avalik koht võis täpselt nagu avatud raamat tuua isegi keset ööd päevavalguse kätte midagi, mis polnud kellegi teise asi, ja sellises suures linnas nagu Viin ei olnud võimalik vältida, et keegi seda luges. Ta oli seisnud täpselt viis tundi järjekorras, selleks et õde saaks homme süüa lehma udarat ja hoida hinge sees ning samamoodi ema ja isa. Õde omakorda läheb homme sel ajal kui tema, väike õde, on koolis, koos emaga Viini metsa puid tooma, tundide kaupa marsib ta koos emaga külmas metsas ja veab palehigis porist vettinud puitu, selleks et ta väike õde ja loomulikult ka tema ise ja ema ja isa kodus ära ei külmuks. Ja ometi võib-olla, et seesama õde, kui ta teaks, et väike õde nägi, kuidas ta ühe mehe kõrval läbi öise Viini kõndis, sooviks ta surma ja seekord võib-olla edukalt. Kui palju selliseid rindejooni on ühe inimese elus, mis võivad maksta su elu? Väga vaevarikas oli võita kõiki lahinguid, milles surma ei saa.
16
Siis aga jääb mees, olles vaevu ta kõrvale pikali heitnud, magama, mehe ihu soojus lebab tema ihu soojuse kõrval, aga mees ei puuduta teda öö jooksul kordagi, isegi mitte unes. Terve öö kuuleb ta meest enda kõrval hingamas, teab aga iga hingetõmbega üha kindlamalt, et pole mõtet kätt tema järele sirutada. Nutt, mis tal 7031 ärasõidust saati on kurgus pitsitanud, pääseb nüüd lõpuks valla, aga hoopis teistsuguse nutuna: nutt surnud sõbranna pärast muutub veel kõris armukadedusnutuks surnu pärast, kurbusenutust saab vihanutt armastatud mehe pärast, kes küll kutsus teda endaga sängi jagama, kuid nüüd keeldub teda lohutamast kaotuse pärast, mida ise taga leinab. Millalgi öö lõpu poole nutab ta veel üksnes häbist. Ta on saanud nüüd lõpliku vastuse küsimusele, mida ta – kui see oleks olnud tema teha – poleks esitanud veel niipea ja võib-olla üldse mitte kunagi. Vastuse, mida ta poleks iial kuulda tahtnud, nimelt et mees on küll sõbralik, kuid teda siiski ei armastata, et mehe lein surnu pärast on sügav ja tõeline, samal ajal kui tema enda kahepalgelisele olemusele ei ole maailmas midagi võrdset. Kui ükskõikne oleks ta olnud isa, ema ja sõprade hukkamõistu suhtes, kui vaid mees oleks mõelnud samamoodi nagu tema, kuid kaotuse tõttu on ta nüüd pöördumatult hukka mõistetud. Magades andis mees talle lootust ja magades tallas ta ka põrmu. Üksildasemana kui kunagi varem tõuseb ta hommikuhämaruses magaja kõrvalt püsti, mitte keegi, kes teaks, mida ta lootis, ei sooviks temaga enam tegemist teha, ta ise peab taluma oma ihu, mis oli teda sedamoodi eksiteele viinud. Kui ta oleks õhtul koju läinud, nagu ta alguses tahtis, poleks kodutee olnud midagi enamat kui astumine, jalg jala ette. Nüüd aga teab ta, mida tähendab see, kui tagasiteed enam ei ole. Ta otsib oma asjad kokku ja lahkub korterist meest äratamata.
17
Millalgi vastu hommikut ta lõpuks, aga millal küll, ma ei tea, kell kuus või kell seitse? Ma ei tea. Kas ta nuttis? Ma ei usu. Ainult imestasin, et ta ei tahtnud üles tõusta, ta oli ka kell 9 veel, terve esmaspäeva voodis, silmad kinni, aga ometi ei maganud. Ja ei söönud midagi. Ja isegi mitte kohvi. Päev otsa ainult pikali. Ta ütles, et tahab olla pikali ja mitte üles tõusta. Ah, tõesti. Teisipäeval ka ei tulnud metsa. Mitte üks inimene maailmas. Kolmapäeval Mizzilt mune, aga ta ei tahtnud enda oma. Ja siis, järgmisel ööl, juuksed maha. Just. Ma ei läinud isegi malet mängima, tõesti arvasin, et nüüd on Steinhofi minek. Mina ka. Ilusad juuksed. Aga reedel tundus ta jälle parem. Jaa, nii mulle näis. Hästi rahulik. Laupäeval sadas lund, siis tuli esimest korda alla. Panin talle veel mantli ümber, ütles all, et tal hakkab pea lumesadu vaadates ringi käima. Mina ütlesin: ära siis vaata. Ja ma ütlesin: söö midagi korralikku, siis seisad varsti jälle jalul. Ja siis tegi suu lahti ja lasi lumehelvestel suhu sadada. Tõsi. Ma veel naersin. Mina ka.
Ja siis saabus pühapäev.
18
Pühapäeval tahab suurem tüdruk, jumal tänatud, lõpuks ometi natukeseks jalutama minna. Kas sa lähed sõbranna juurde?, küsib ema. Jah, ütleb tema. Samal ajal kui ema ta selja taga ust kinni paneb, kuuleb ta veel, kuidas see hõikab isale: aga natukene kummaline on see küll, et ta sõbranna ei käinud teda ü h t e g i korda külastamas, kas sa ei leia? Jah, ja kuidas ta oleks saanudki, äkki 7031-ga? Vanemad on ise süüdi, et nad omaenda tütrest nii vähe teavad. Kas keegi on temalt kunagi küsinud, kas ta üldse soovis endale õde või kas Viin talle esimese külaskäigu ajal tõesti nii hästi meeldis, et ta tahtis siia kohe elama kolida? Kui lütseumi käsitööõpetaja nimetas tema suure hoolega õmmeldud nukukleiti räpakaks ja lohakaks, sai talle selgeks, et ka aastaid hiljem oli ta Viinis võõras ja ka jääb alatiseks võõraks. Ta mäletab veel, kuidas vanaema vahetult pärast Galiitsiast põgenemist elas nende juures, paar päeva oli köögis lõhnanud nii nagu vanasti pirnikompoti ja haala järele, aga kui toiduvarud, mida vanaema oli kaasa toonud, otsa said, oli ema otsinud vanale naisele kohe teise korteri ja keelanud tütardel teda külastada. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Alles siis oli ta aru saanud, et tegelikult on ta ka ise juudi päritolu, kuid isa käis tema ja õega ikkagi igal pühapäeval kristlikul jumalateenistusel, et koos teiste ametnike ja nende peredega istuda riigiteenistujatele mõeldud pinkidel. Juba üle kümne aasta on isa oma kolleegidele rääkinud, et ta abikaasa ei ole väga hea kõndija ja käib seetõttu kodule lähemal asuvas kirikus, ja nii on isa juba üheksandale palgaastmele tõusnud, aga ka üheksanda palgaastme ametnikul pole mingi kunsttükk kõngeda täpselt samasuguses viletsuses nagu Schönbrunni loomaaia ahvid, kaamelid ja eeslid. Kas ta oli oma nurjunud armastust sõbranna ees varjates nüüd ka ise niisama ükskõikne ja valelik nagu ta vanemad? Ja ka temal polnud mingit kasu sellest, et ta hoidis tõde enda teada, sest nii väljaöelduna kui ka mitte väljaöelduna oli tõde ikkagi olemas ja tegi iga päev seda, mis oli ta ülesanne. Landstraẞer Hauptstraẞe, Arenbergpark, Neulinggasse, mis Margareteni linnaosa kandis muutub Gusshausstraẞeks ja veel hiljem Schleifmühlgasseks, lõpuks Margaretenstraẞe – paberileht, millele ema oli kirjutanud vanaema aadressi, lebas köögisahtlis.
19
No nii, hakkame minema.
Hakkame minema.
Igal pühapäeval sõitis ta Viini metsa puid tooma. Sõitis trammiga Rodauni või Hackingi lõpp-peatusse, koos paljude teistega, kes samuti nagu tema tassisid käes korve ja seljas seljakotte ja räätsi ja läks sealt metsa, et korjata hagu, võib-olla murda siin-seal ka mõni oks, mis polnud liiga raske.
Nõbu aitab söega, tore oleks.
Müts, mantel ja kindad.
Hästi.
Õhtul tagasi sõites pidi ta vahel laskma ühe või kaks trammi mööda, enne kui õnnestus end pressida mõnda täiskiilutud vagunisse, seepärast pidi ta sageli seisma üle tunni pimedas peatuses ja külmetama, samal ajal kui teised inimesed istusid või seisid valgustatud trammis ja metsast kogutud oksarisu turritas välja seljakottidest ja korvidest nende peade kohal.
Nüüd veel korv.
Ja seljakott.
Selline trammivagun paistis väljastpoolt nagu akvaarium: kui tramm liikuma hakkas või pidurdas, kõikusid inimesed koos haokubudega uduste klaaside taga edasi-tagasi nagu üksainus suur organism.
Ah, kinni jäi.
Milline ikaldus.
Saapad.
Nüüd tuleb jälle ülevalt välja.
Ah, schvachkeit, küll on viletsus.
Nii.
Ta oli juba varem vahel mõelnud, et häda muudab inimesed üksteisega üha sarnasemaks, kõik liigutused, käte- ja sõrmeliigutusteni välja, üha ettearvatavamaks. Kui ta kohtus metsas teiste kütet otsivate inimestega, nägi nende küürutamist, okste tükeldamist, kuivanud lehtede maharaasimist – see kõik oli täpselt nagu ta enda küürutamine, okste tükeldamine ja lehtede raasimine. Kui mitte miski peale nälja ja külmetamisega võitlemise polnud enam oluline, lülitusid kõik inimesed sarnasele liigutuste ja tegevuste säästurežiimile, mis oli neile ühine võib-olla juba sest ajast, kui nad olid loomad, sellal kui kõik see, mis inimesi üksteisest eristas, oli järsku selgelt äratuntav kui luksus.
Nüüd on korras.
Ah, nüüd oleks ma peaaegu võtme ära unustanud.
See oleks küll lugu olnud.
20
Tuleb vaid kõndima hakata, siis muutub tänav, mille nimi on koos maja- ja korterinumbriga paberile kritseldatud, teeks: majad paremal ja vasakul, ilm külm ja niiske, sammude kaja lumes ja lörtsis, teised inimesed, kes tahavad üht või teist või peavad midagi tegema, tee viib sind mööda võõrastemajadest, mis on hädapärast valgustatud, poodidest, mille vaateaknad on peaaegu tühjad või ruloodega täiesti kinni kaetud. See maja, kus vana naine elab, on madal, kivist ingel valvamas sissepääsu kohal. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Kui vanaema oli pärast põgenemist Viini jõudnud ja elas esimestel päevadel tütre juures, jutustas ta vanemale lapselapsele kahest inglist, kes kuulutasid Lotile ette Soodoma hävingut ja päästsid ta. Need inglid olid olnud nii ilusad, et Soodoma elanikud oleks nad heameelega tükkideks rebinud ja alla neelanud, oli vanaema öelnud. Shain vie die zibben velten. Ilusad nagu seitse maailma. Nüüd, kui vanem tüdruk lingile vajutab ja proovib meenutada, kuidas vanaema seda lauset ütles, tundub see võõrapärane, nii et ta ei tea, kas ta seda mitte unes ei näinud. Nii ilusad. Väravamaja haiseb ja on pime, ühe esimese korruse ukse kohale on kinnitatud plekist silt korterinumbriga. Akendest, mis trepikojast õue poole avanevad, on mitmed juba purunenud ja puitplaatidega asendatud. Ilus mees, ah, ta huuled, ninasõõrmed, ripsmed. Kas ilul pole kunagi olnud mingit muud mõtet, kui ässitada kõiki, kes tahavad seda endale saada, üksteise vastu ja lasta neil lõpuks ilu endi vahel – või kui see ei õnnestu, siis iseennast – lõhki rebida? Ta annab kella ja koputab ka uksele, aga keegi ei tee lahti. Lapsena oli ta läinud raekoja ette ja nõudnud sõja lõpetamist. Nüüd seisis ta keset omaenese sõda, milles tal – eemal pommidest, granaatidest ja mürgigaasist – oli siiski lõputult raske elada üle terve päev hommikust õhtuni ja öö takkaotsa.
21
Mida me siis, taeva päralt, pühapäeva õhtul tegime?
Neljateistkümnest inimesest, kes 1898. aastal välgu ohvriks langesid, said kaks välgutabamuse siseruumis, kaks puu all, üks tee ääres krutsifiksi all, kus ta varju otsis, ja seitse lageda taeva all, (nende seas kaks põllul töötanud viljakoristajat). Kahel juhul ei saanud ma täpsemaid asjaolusid välja selgitada. Laufenis Sanni jõe ääres tabas välk naist, kes kandis seljal kõblast. Naine halvati ja ta seljale jäi kõplakujuline märk.
Ema pani pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, noorema tütre kingadele uusi paelu. Isa laotas pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, toimikud köögilauale laiali ja hakkas lugema. Väiksem tüdruk tegi pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, matemaatikaülesandeid. Siis tõi ema külmast salongist õmblustarbed ja hakkas sukki nõeluma. Siis proovis isa, kas ta näeb prillidega paremini lugeda kui ilma, ta lükkas prillid alla ja vaatas üle serva, siis lükkas prillid jälle üles ja ütles lõpuks: seda kirja pole sugugi nii lihtne lugeda. Siis pani väiksem tüdruk puid juurde. Puud sisisesid, kuna nad olid nii märjad. Ema ütles: mine pese käed puhtaks, muidu määrid vihiku ära. Väiksem tüdruk pesi ämbris käsi. Ema hammustas niidi katki. Isa pööras toimikus lehte. Väiksem tüdruk pühkis käed kleidi sisse kuivaks ja istus tagasi laua taha. Ema otsis õmbluskarbist teist värvi niiti. Isa pani prillid kõrvale ja luges edasi. Väiksem tüdruk kastis sule tindipotti ja lahendas oma rehkendust. Ema köhis. Isa pööras jälle toimikus lehte.
Linke:
https://www.lovelybooks.de/autor/Jenny-Erpenbeck/
https://www.newyorker.com/culture/persons-of-interest/jenny-erpenbeck-is-keeping-time
https://jupiter.err.ee/1608575719/head-lood
https://readingwide.com/2019/08/10/interview-with-jenny-erpenbeck/
Marju Kõivupuu
Marju Kõivupuu (1960) on eesti filoloog, kultuuriloolane, kirjanik ja folklorist.
1986.aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Aastatel 1990–1993 õppis Tartu Ülikooli aspirantuuris ning 1995–1999 Eesti Põllumajandusülikooli doktorantuuris. 2002. aastal kaitses Marju Kõivupuu doktoritöö surmakultuuri suundumustest Võrumaa matusekombestiku näitel.
Katkend: Eesti mütoloogia algajale, Tänapäev 2023, lk 107-115
INIMENE JA KODU
Hing
„No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus see hing üleüldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?”
Läbi aegade on inimkonna suurimateks mõistatusteks jäänud sünd ja surm – hinge saamine kehasse ning lahkumine kehast. Filosoofia ajaloos on hing mitmeti käsitatud mõiste, enamasti on see sama mis psüühika ja teadvus, sealhulgas eneseteadvus.
Ürgne kujutelm hingest kui elu andvast ja kandvast algest, mida leidus kõikjal – inimeses, loomades, looduses -, on ka eesti rahvausundis üldlevinud fenomen. Tõsi, külaühiskonnas valitsenud arusaamade kohaselt asus inimese hing hierarhiliselt siiski natuke kõrgemal redelipulgal kui näiteks (kodu)loomade oma – tõpral on toss, öeldi inimpõlvi tagasi. Arvatavasti on loodusjõududel (äike, tuul, vesi jne), millest inimene sõltus, olnud omakorda rohkem hingejõudu kui inimesel.
Rahvauskumuse järgi asus üks hing kogu kehas, kuid oma hinged olid ka üksikutes elundites, mõnes väekamad kui teises; hing oli ka inimese varjus ja tema peegelduses, hinguses, samuti nimes. Keeleteadlase Haldur Õimu (snd 1942) arvates pesitseb eestlaste hind südame piirkonnas, sest sellistes väljendites nagu „kogu hingest” ja „hing on raske” täidab hing südame rolli.
Paljudes eesti väljendites võib sõna „hing” asendada sõnaga „süda”, ilma et tähendus muutuks. Väljendites „hing aimab halba”, „hing igatseb” või „hing on ärevil” peegeldab hing inimese sisemaailma tundmuste ja tahte alal; ütlus „silm(ad) on hinge ja/või südame peegel” omakorda osutab silmade ning inimeste emotsioonide, mõtte- ja tahtemaailma seostele.
ANIMISM
1867.aastal pidas Edward Burnett Tylor (1832-1917) Londonis Inglise Kuninglikus Seltsis kõne religiooni algupärateooriast, mille kohaselt varaseim usund põhinebki loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusel. Ladinakeelse nimetuse animus – hing – järgi hakati uut õpetust nimetama animismiks. Animistlikele kujutelmadele on iseloomulik partikulaarsus – suure hulga erifunktsiooniliste vaimude ja hingede eristamine, kellega suheldakse kui võrdne võrdsega vastavalt elus ette tulevatele mitmesugustele olukordadele. Animism on ka algupärateooria, mille kohaselt on ta olnud varaseim usund (religiooni vorm), mis esineb juba paleoliitikumis.
Kuigi animismi idee püstitas Herbert Spencer (1820 – 1903), peetakse animismi teooria rajajaks ja mõiste kasutusele võtjaks briti antropoloogi Edward Burnett Tylorit, kes oma 1871. aastal ilmunud teoses „Primitiivne kultuur” väitis, et animismi võib leida kõikides usundites, eriti nende varasematel arengujärkudel.
PEEGEL
Peegel (lõunaeesti varòkaetus, ese, mis näitab inimese varju) on usundis ja mütoloogias maagiline ese, võluvahend, mis võimaldab inimesel suhelda ka teispoolsusega. Peeglit on kasutatud meediumina ennustamisel, teda seostati surmaga: peegel on värav teispoolsusse. Peegli purunemine sümboliseeris ebaõnne (niipalju õnnetuid aastaid, kui mitu kildu) või halvemal juhul koguni surma. Katkist, mõranenud peeglit ei ole peetud mõistlikuks kodus hoida. Kui majas oli surnu, oli kombeks katta peeglid kinni, et hing saaks kehast rahulikult lahkuda. Kuid tänapäeval soovitatakse lisaks peeglile kinni katta kõik ekraaniga esemed: telerid, kuvarid. Viimane on kombeks iseäranis rahvapärases õigeusus, kus 40 päeva pärast surma on olulise tähtsusega, sest hing viibib siis veel elavate juures, ning elavad peavad omalt poolt tegema kõik, et lahkunu hing ei satuks teel teispoolsusse kurjade hingede meelevalda. Maagilise tähtsusega on rahvapärases õigeusus eriti esimesed üheksa surmajärgset päeva: surnu hing käib sel ajal pühakute hingede abiga Issanda ees kummardamas. Tänapäeval, kui elutempo on kiirenenud, püütakse vähemalt üheksa päeva reeglist kinni pidada. On usutud, et lahkunu hinge peegeldus peeglis võib kahjustada elavaid inimesi ning lahkunu hing võib tõmmata elava inimese teispoolsusse. Kui elav inimene näeb surnud inimest peeglis, on see märk, et tal endal pole ka kaua elada jäänud. Peeglimotiivi kui maagilist silda siin- ja sealpoolsuse vahel kasutab näiteks kirjanik Indrek Hargla oma „Süvvahaua” sarjas.
Vanakreeka filosoofi Aristotelese (384 eKr – 322 eKr) järgi on kõigil elusolenditel hing: taimedel on eriline kasvav või kasvatav hing (anima vegetativa), loomadel loomne ja tundlik hing (anima sensitiva) ja inimestel ratsionaalne hing (anima ratsionale).
Arvatavasti on hinge mõiste algselt olnud seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Vanas Testamendis puhub Jumal esimesele inimesele hinge sisse nina kaudu. Eesti keeles ütleme hingeline ja mõtleme elusolendit, inimest.
Samuti on läbi aegade usutud keha elustava hinge eksistentsi jätkumist mingil muul moel. Kalmete, kalmistute ja hukkumispaikade seotus kividega on tuntud tänini kogu maailmas (vrd näiteks megaliidid, püramiidid, mälestuskivid jne). Samamoodi on peetud eri usundites hinge sümboliks ja uueks eluasemeks puid, allikaid, ja teisi loodusobjekte. Nii nagu kalmesse/kalmistule on maetud lahkunu maised jäänused, asub kivisse, puusse või allikasse inimese surematu hing.
Eesti vanema põlve folklorist ja usundiloolane Oskar Loorits, toetudes Wilhelm Wundti (1832-1921) jt toonaste usundiuurijate seisukohtadele ning lähtudes teoreetilisest eeldusest, et rahvauskumuste kohaselt asub hing igas elavas olendis ning juhib kogu elutegevuse protsessi, süstematiseeris muinaseestlaste hingekujutelmad kehahingeks (asub kogu kehas), elundihingeks (hing asub ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes), varihingeks (olendi varjul on ka hing); hing on olemas ka peegelduses, hingetõmbes, hinguses (vrd läänemeresoome sõna „hing”) jne.
Kehast ajutiselt lahkuv hing (irdhing) võis näiteks magamise, haiguse või näiteks minestuse ajal nähtamatuna või nähtavalt lahkuda kas inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mardikas, mesilane, liblikas) kujul.
Surm tähendas hinge jäädavat lahkumist kehast (vrd ütlus „heidab hinge”), misjärel võis hing iseseisvalt (kummitus, kodukäija) edasi tegutseda (külastas näiteks hingede ajal oma kunagist kodu) või siirduda (irdhing) mõnda teise olendisse (looma, lindu) või loodusobjekti (puusse, allikasse, kivisse). Ristipuude fenomenis on aastatuhandete jooksul konserveerunud arusaamad puust kui lahkunud hinge uuest asupaigast.
Looritsa väitel on indoeurooplaste eeskujul eesti rahvausu hingekujutelmad dualistliku iseloomuga: headele, abistavatele hingedele vastanduvad pahatahtlikud, kahju, haigusi ja õnnetust toovad hinged.
Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida (reinkarnatsioon).
Hingedepäev, hingedeaeg
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati hingedepäev ehk usklike surnute mälestuspäev pühana 1006. aastal ja seda tähistatakse sealtmaalt 2. novembril. Kirikuloost on teada et hingedepäeva hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal. Olemuselt haakub hingedepäev 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga, mida hakati pidama 9. sajandil. Sellele järgnev „lihtsate” hingede mälestamise püha saigi alguse inimlikust soovist meenutada-mälestada ühel kindlal kuupäeval ka kõiki neid surnuid, keda kirikuisad ei ole pühakuks kuulutanud. Hingedepäeva kristlik sisu, selle tähtsus ja tähendus seisneb surnute mälestamises ning nende eest palvetamises.
Mitmel pool Euroopas oli hingedepäeval kombeks küpsetada hingekakku ehk hingeleiba. Selle saamiseks käisid lapsed perest peresse, laulsid ja lugesid kaku annetaja surnud sugulase eest palve. Mõnel pool on see vana tava veel tänini üsnagi elujõuline.
Alates 1990ndatest alguse saanud hingedepäeva tähistamine 2. novembril on kogunud ka eestlaste hulgas üha enam populaarsust. Sel päeval süüdatakse akendel ja kui vähegi võimalik, siis ka lähedaste kalmudel küünlad, et meenutada lahkunuid, olla mõttes nendega, sest paljudel juhtudel on lähedased maetud Eesti eri nurkades asuvatele maakalmistutele, kuhu jõudmiseks kulub teinekord tunde. Ka on tuhastusmatus toonud kaasa uue kombe puistata lahkunu tuhk kuhugi loodusesse, nii et lähedastel polegi kalmuküngast, kus mälestusküünal süüdata. Kirikutes korraldatakse sel päeval jumalateenistusi, sageli koos armulauaga. Hingedepäeval pole üldjuhul heaks tooniks korraldada kärarikkaid meelelahutusüritusi, küll aga temaatilisi kontserte nii kirikutes kui erinevates kontserdisaalides.
Kui kirikutraditsioonis oli hingedepäev kinnistatud ühele kindlale kuupäevale, siis eesti ja teistegi rahvaste vanemas traditsioonis saame rääkida pikemast perioodist, kus pöörati lahkunud esivanematele tavalisest rohkem tähelepanu – see on hingedeaeg. Eestlased on tähistanud hingedeaega sügistalvisel perioodil, kui vegetatsiooni- ehk taimede kasvuperiood lõppes ja algasid öökülmad. Hingedeaeg kestis orienteeruvalt mihklipäevast (29. september) simunapäevani (28. oktoober) või koguni mardipäevani (10. november). Kuid hingi oodati „koju käima” ka pikkade aastavahetuspühade (jõulud-näärid) ehk talvistepühade aegu. Kuna meie kalendripärimust pandi kirja suuresti alates 19. sajandist, peegeldab see rahvakalendrit niisugusena, nagu see oli välja kujunenud 19. ja 20. sajandi vahetuseks, siis on arvatud, et varasematel sajanditel võis hingedeaeg eelneda vahetult jõuludele või peetigi seda hoopis novembris. Kui mingite märkide järgi võis arvata, et hinged on tulnud kodu käima enne või pärast kindlaks määratud hingedeaega, siis nähti selles halba ennet, pahatahtlikku koduskäimist. Lõuna-Eestis Mulgimaal on lapsed 19. ja 20. sajandil käinud hingede ajal õhtuti ringi hingesantidena, valgesse rõivastatult akende taga vaikselt uludes perest peresse. Andeid nad ei palunud, kuid neile jagati toidukraami, mida pandi surnute mälestamise ajal lauale – käkke, pähkleid, ube ja herneid. Kui vana see komme on, võime vaid oletada. Võimalik, et see on seotud hingede ürgse ärasaatmise kombega, mille juurde kuulus rääkimisest hoidumine ning tundeid ja meeleolusid väljendati vaid häälitsuste kaudu.
Kui inimpõlvi tagasi elasid eelläinud põlved edasi elavate mälestustes ja lugu(laulu)des, siis praegusaja arenenud tehnika on teinud lahkunud lähedaste mäletamise-mälestamise juba suhteliselt lihtsaks: nad on koos meiega fotode, heli- ning videosalvestuste vahendusel. Ning nende hingeliste hulka, keda sel päeval meenutada, oleme nüüdisajal arvanud ka oma lemmikud, karvased ja sulelised sõbrad-pereliikmed, kelle mälestuseks süüdatakse samuti küünal nig poetatakse lauale nende lemmiktoitu.
Surm
Teaksin surma tulema,
ea otsassa olema –
ma´ p teeneks suvela tööda,
kõrt ei kõigella nädalal.
Teeksin surma sukesida,
Külma kalmu kinda` aida,
miska võin mullas magada,
alla mulla hoogadagi.
Parem on mullas kui murulla,
parem on hauas kui arulla,
Seevõrs mullassa pahema,
ase ahlb on hauassagi –
kes toob mullale õluta,
söödile sialihada,
kalmule kanamuneda.
H II 65 (33). Simuna khk, 1895.
Bioloogilisest ja meditsiinilisest aspektist on surm (mors) organismi elutegevuse lakkamine (exitus letalis). Surma võivad põhjustada vananemine (loomulik ehk füsioloogiline surm), rasked haigused (patoloogiline surm) ning õnnetused ja vägivald (vägivaldne surm).
Teadust, mis uurib surma põhjusi ja arengumehhanisme, nimetatakse tanatoloogiaks (< kr thanatos – surm+logos -õpetus) ehk surmaõpetuseks. Tanatoloogia tegeleb surma, suremise ja surija kohtlemise bioloogilise, meditsiinilise, sotsiaalse ja eetilise külje üldkäsitlusega, hõlmates hinnangut ka eutanaasiale (kr eu-hea + thanatos – surm), paranemislootuseta haigele tahtlikult surma esilekutsumisele.
Filosoofiliselt võime küsida: kas surm on moment või protsess? Kui vastata küsimusele raku tasandil, siis on see protsess, sest erinevad rakud tulevad hapnikupuudusega erinevalt toime. Surma tuvastamise akti kohaselt on inimene surnud, kui on lakanud täielikult ja pöördumatult kõik tema peaaju või vereringe funktsioonid.
Surma mõistet võib vaadelda eri tasanditel: surm kui empiiriliselt tajutav sündmus, surm kui kirjeldatav nähtus, surm kui elu lõpphetk või surnudolemine kui seisund. Erinev on ka üksikteaduste ja filosoofia lähenemine surma problemaatikale. Filosoofiliselt mõistetakse surma all individuaalse elutsükli lõppemist, usundiliselt hinge lõpplikku lahkumist kehast ja siirdumist teispoolsusesse või ümbersündi uude kehasse või olekusse.
Teadmisega, et elu on ajalik, on tulnud inimkonnal läbi aegade leppida ning tulla selle teadmisega ka toime. Nii surmahirm kui igavese elu otsingud on kuulunud iidsetest aegadest inimeseks olemise juurde. Inimese suhe surmaga on leidnud endale püsiva koha surmaennetes, surmaga seotud uskumustes, müütides ja muinasjuttudes. Erinevad religioonid püüavad vastata küsimustele, mis saab inimesest pärast tema tema siitilmast lahkumist, kas ta elab edasi oma lähedaste mälestustes, laste geenides või on veel mingeid muid võimalusi – näiteks reinkarnatsioon ja taaskehastumine arvukates maailma usundites. Sellised mõtteviisid pakuvad lohutust ja erinevaid võimalusi surmaga leppimiseks.
Surm on ka inimeste loodud abstraktne mõiste või kujutlus. Surma sümboliseeriv Vikatimees, musta kapuutsiga lehvivasse hõlsti riietatud või ilma selleta kujutatud inimskelett, kellel vikat ülal, on tuntud peaaegu kõigi maailma rahvaste juures. Arvatavasti pärineb selline surmasümbol antiikmütoloogiast, kus surma sümboliseeris ajajumal Chronos (mitte segi ajada titaan Kronosega), kes isikustas ajatsükli lõppu ja vanadust ning kelle tunnusesemed on luukere, vikat ja liivakell – kõik on ka tänapäeval tuntud ja kasutatud surmasümbolid.
Raamatud:
2009 – “Hinged puhkavad puudes”
2011 – “101 Eesti pühapaika”
2013 – “Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini”
2015 – “Eestlase eluring”
2017 – “Estonian Heritage” (ilmunud inglise keeles, kaasautor Riin Alatalu)
2017 – “Loomad eestlaste elus ja folklooris”
2018 – “Pärimusaabits lastele ja suurtele”
2023 – „Eesti mütoloogia algajale”
Nädala autor 