Lydia Sandgren

27. apr. 2024 at 10:23 e.l. (Lydia Sandgren, Nädala autor 2024) (, , )

Foto: erakogu

Lydia Sandgren on 2024. aastal kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Ta esineb festivali keskse sündmuse, Suure futuroloogilise kongressi raames 7.mail mail kell 19.00 TÜ raamatukogu konverentsisaalis. Romaani „Kogutud teosed“ (Eesti Raamat, 2022) autoriga vestleb kirjandusest, haridusest ja haritusest ning tulevikust kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Kirjandusõhtule eelneb Rootsi kirjandusvälja tutvustava näituse “Ridade vahel“ avamine kell 17.45 kirjaniku osavõtul.

————————————————-

1987. aastal sündinud Lydia Sandgren kasvas üles Lääne-Rootsis. Ta õppis Göteborgi Ülikoolis psühholoogiat ning alustas õpingute ajal romaani kirjutamist, mis võttis aega kümmekond aastat. 2020. aastal ilmunud debüütromaani „Kogutud teosed“ (690 lk!) tunnustati Rootsi kõige hinnatuma kirjandusauhinnaga Augustprizet ning tõlgiti paljudesse keeltesse. Eesti keeles ilmus teos Ene Mäe tõlkes kirjastuse Eesti Raamat väljaandena.

Kirjandus- ja kunstivaldkonna intellektuaalide elu kirjeldav 690-leheküljeline romaan on kadumislooga looritatud perekonnasaaga, arenguromaan ja Göteborgi romaan, aga kõige selle kõrval ka tundlik psühholoogiline romaan sõprusest, armastusest, emadusest, eneseteostusest, üksildusest ja vananemisest. „Kogutud teosed“ mõjub kui austusavaldus kirjandusele, haritusele ja lugemisele.

Romaanil on kaks ajatelge: 1980. – 1990. aastad ning siis ca 15 aastat hiljem 2010. aastad Göteborgi kultuuriringkondades. Vahepeal kandub tegevus ka Pariisi ja Berliini. Romaani keskmes on perekond Berg ja perekonnaga väga lähedane kunstnik Gustav Becker. Peategelane Martin tahtis saada kirjanikuks, aga sai raamatukirjastajaks, tema hilisem abikaasa ja laste ema Cecilia oli tõlkija ja humanitaarteaduste doktor. Hilisemal ajateljel on kesksel kohal Martini ja Cecilia tudengist tütar Rakel. Romaani hoiab pinges salapära – nimelt kaob ühel päeval ootamatult Cecilia, jättes maha oma mehe ja väikesed lapsed.

Katkendeid: Lydia Sandgren „Kogutud teosed“, Eesti Raamat 2022

Lk 31-32

Martin Berg tuli ilmale sündmusterohkel aastal. Euroopasse oli ehitatud müür. Marilyn Monroe suri oma linade vahel, barbituraadid veres. Jeruusalemmas poodi üles Eichmann. Nõukogude Liit katsetas Novaja Zemljal tuumarelva. Kennedygatani korteris köögilaua ääres istus noor raamatukoguhoidja Birgitta Berg ja luges hommikulehest artiklit Kuuba kriisist ning tema sigareti tuhasammas kasvas üha pikemaks.

Aga ka tol aastal ei hukkunud mitte keegi tuumasõjas. Tekkis hoopis hulk uusi riike, kui koloniaalimpeeriumid loobusid oma asumaadest. Tantsupõrandal väänlesid higised noored uutmoodi tantsu rütmis. Orbiidile lennutati kosmonaute, sest kui ei saanud üksteist puruks pommitada, oli vähemalt võimalik võistelda ülemvõimu pärast kosmoses.

Ja Göteborgis kasvasid endiste metsade ja heinamaade kohale uued linnaosad. Lammutus- ja ehitusplatsidelt tõusis tolmu ja kostis müra, laevatehastest kuuldus kolinat ja kõminat, taeva taustale joonistus kraanadest võre. Laevad liuglesid puksiiride vahel sadamasuu poole, et alustada oma teekonda üle merede.

Lk 68

Selleks ajaks olid nad omandanud koolis erilise maine. Martin ei teinud midagi selle võimendamiseks, kuid ei kippunud ka ilmselgeid eksitusi parandama. Neid nähti õlg õla kõrval üle kooliõue põikamas. Kõhetu Gustav, kes oli nähtavasti hea joonistaja, ja Martin, kellel olid kuulu järgi kõikides ainetes viied. Kes jätsid klassiõhtule minemata ja kuulasid hoopis klassikalist muusikat ja jõid veini. Kes olid leidnud tee pööningule, kus nad olid leidnud kambrikese. (—-.) Kes istusid kooliõue müüril, pead koos, kuni Martin tõusis püsti ja tsiteeris midagi, mis võis olla Rimbaud, enne kui hüppas teisele poole maha, nikastas jalga (kostsid mõned poolehäälsed kuradid) ja pidi kooli meditsiiniõe juurde minema. Kes ilmusid peole teistest viis tundi hiljem. Juba joobnuna ja peo mahamagamise pärast muretsemata krabasid nad mõne õlle ja jaurasid seal natuke ringi, kuni kadusid taas, sama äkitselt, nagu olid tulnud. Mõnele lõbusamale peole? Mõnda salaklubisse? Mine võta kinni.

Lk 154 – 155

Aga kohvrikaane siseküljele oli lapselike trükitähtedega kirjutatud „CECILIA WIKNER * 1968“ – viieaastase lapse ettevalmistus ümberasumiseks teisele mandrile.

Nüüd olid seal Rakeli emast järele jäänud asjad. Rakel tegi lukud lahti ja tuhnis kohvris. Kõige peal oli smaragdroheline valge sulemustriga kimono. Selle õmblused olid kulunud ja ühel varrukal oli peopesasuurune tume plekk. Rakel mäletas ähmaselt, kuidas ema kummardus voodi kohale ja tõstis ta üles jahedasse siidipilve, kussutas ja sosistas. Seal oli ka T-särk kirjaga STOCKHOLMI MARATON 1992, mida oli nii palju kordi pestud, et puuvill oli kulunud õhukeseks nagu paber; pehmes köites raamat „Must nahk, valged maskid“, mille tagakaas oli kadunud ja mille vahelt pudenes lahtisi lehti, veerised hariliku pliiatsiga täis kritseldatud, ja üks paar kulunud jooksukingi seitsme- või kaheksakümnendatest aastatest.

Ja veel olid seal mustade vakstukaantega vihikud, üksteist tükki. Need olid ainsad ema paberid, mis Rakel oli leidnud. Suvila pööningul seisis pool tosinat kolimiskasti, millele oli Martini käekirjaga kirjutatud „Cecilia asjad“, ja Rakel oli need kõik hoolikalt läbi vaadanud. Seal olid põhiliselt riided ja tarbeesemed. Raamatud oli isa jätnud Djurgårdsgatani korteri riiulitele, võib-olla oli tuhandeid köiteid liiga tülikas ümber kolida või siis oleks see amputeerinud liiga suure tüki perekond Bergi ühisest ajaloost. Vakstukaantega vihikud olid olnud ühe kasti põhjas.

Lootes selgust saada, oli Rakel lugenud läbi kõik ema publikatsioonid. Esimesel korral oli ta varateismeline ega saanud kuigi palju aru. Ema sõnadel oli erakordne vägi – sõnadel kuristiku teiselt kaldalt –, aga need ei teinud midagi selgemaks kolmeteistaastasele Rakelile, kes istus oma toas ja vaatas järele, mida tähendavad sellised mõisted nagu „paradigmaatiline“ ja „diskursiivne“, tundega, nagu teeks ta midagi keelatut.

Lk 313

Tänu Gustavi maalidele ei olnud ohtu, et Rakel võiks unustada, kuidas ema välja nägi. Aga hoolimata peaaegu kõhedust tekitavast realismist, mille poolest Gustav kuulus oli, erinesid Gustavi maalitud Cecilia portreed mingil salapärasel moel Cecilia fotodest. Rakel polnud perekond Bergi fotoalbumit ammu vaadanud, aga ta mäletas, et kõige vanematel piltidel oli noor naine, kes peaaegu alati naeris, liigutas ennast, nii et pilt tuli udune, või tegi pildistamise hetkel grimassi. Hämmastavalt tihti oli ta asendis, mis nõudis korralikku painduvust: istus toolil rätsepaistes, lamaskles aiakiiges, üks jalg maas ja teine seljatoel, kere suhtes üheksakümnekraadise nurga all. Sageli oli pildil ohtlikult kaldus klaas või sigaret, mis ähvardas millelegi tule otsa panna. Cecilia lokid olid alati igas suunas püsti, ja kui tal olid kingad jalas, näisid need kogu aeg olevat ära kukkumas. Aga see elav, poisilik tüdruk, kes esines Martini piltidel – sest pildistajaks oli peaaegu eranditult Martin –, näis Gustavi maalidel olevat muutunud helgeks ja keskendunud kujuks. Tema Cecilia oli ajatu ja ülev, kuningannalikult range. Kui ta üldse naeratas, oli see da Vinci laadi naeratus, salapärane ja vaoshoitud, ja tema kuju iseloomustas vaikne jõud.

Lk 446-447

Kommentaar krimikirjandusele:

„Kultuurilise mandumise ja üldise intellektuaalse lodevuse sümptom.“ Martin pidi ainult silmad kinni panema, et kuulda Cecilia häält ja tajuda teda enda kõrval – lohku diivanil, kus ta istus, jalad tagumiku all, tema puuvillase triiksärgi kahinat. Kui Cecilia kaasaega kritiseeris, tõusis tema keelepruugis, mis oli muidu eelkõige kirjakeele tunnustega segu, millegipärast esile Göteborgi intonatsioon. „See on üks hüpotees. Heatahtlikud tõlgendajad väidavad mõnikord, et krimikirjandus on ühiskonnakriitika areen, mis mõne autori puhul peab kindlasti ka paika. Aga üheksakümne kaheksal protsendil juhtudest on see samasugune areen nagu Colosseum, see tähendab areen meelelahutuseks surma ja hävingu abil.“ Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha. Tema pikad sõrmed liikusid alatasa nagu jõudeolekus pianistil. Ta keerutas abielusõrmust või sõrmitses kaelaehte ripatsit. „Teisest küljest,“ ütles ta, „on krimikirjandus ka meie kaasaja sümptom ja sellena väga huvitav. Seda võib võrrelda niinimetatud BDSM-i kirjeldustega. Miks on need nii tohutult populaarsed? Mis vajadust need rahuldavad kõigil neil tuhandetel naistel, kes neid neelavad?“ Kirjastus, ütles ta itsitades, peaks ehk täielikult üle minema krimkade ja erootika väljaandmisele. Siis saaksid nad Prantsusmaal suvila osta ja pensionile minna. „Surm ja seks – just sellest kogu kultuur kokkuvõttes kõnelebki. Võib-olla ka jumalast. Aga jumal on samas nii surma kui ka seksiga lahutamatult seotud. Jumal on meie viimane võimalus pääseda sellest igavesest jändamisest surma ja seksiga.“ Ta tõusis, et minna köögist midagi tooma. Martin kuulis klaaside kõlinat ja samal ajal vilistas Cecilia üht Bachi aariat. Kunagi ammu oli ta retsiteerinud üht lõiku „Matteuse passioonist“ saksa keeles. Martinile meeldis alati kuulda teda arusaamatuid keeli rääkimas.

Loe ja vaata lisaks:

Linda Jahilo

Püsiviide Lisa kommentaar

Isaac Rosa

8. apr. 2024 at 12:52 p.l. (Isaac Rosa, Nädala autor 2024) (, , , , )

Foto: Iván Giméne

Raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil on Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all hispaania kirjaniku Isaac Rosa romaan „Õnnelik lõpp“, mis ilmus käeaoleva aasta alguses kirjastuse Toledo väljaandena Marianne Otsa tõlkes. Külas on tõlkija ja kirjastaja, „Õnneliku lõpu“ toimetaja Mari Laan.

Isaac Rosa on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Ta esineb festivali keskse sündmuse, Suure Futuroloogilise Kongressi raames 10. mail kell 16.00 TÜ raamatukogu konverentsisaalis, vestluskaaslaseks TÜ külalislektor Francisco Espino.

——————————

Isaac Rosa (Sevilla 1974) sulest on ilmunud kümmekond romaani, aga ka lühijutte ja koomikseid, lisaks on ta ajakirjanik. Tema romaane on tõlgitud eri keeltesse ja nende põhjal on tehtud mitu filmi. Kui oma esimestes romaanides vaatas Rosa minevikku, puudutades Hispaania XX sajandi ajalooga seonduvaid teemasid, siis hiljem on ta käsitlenud meie aja hirme ja inimsuhteid ning nüüd pööranud oma loomingus pilgu tulevikku.

Laiemalt sai Rosa tuntuks teosega „Veel üks neetud kodusõjaromaan!“ ((¡Otra maldita novela sobre la guerra civil!, 2007), ironiseerides Hispaania kirjanduses valitsenud kodusõjatemaatika buumi üle. Järgmine romaan „Tühine eile“ (El vano ayer, 2004) tõi kirjanikule hispaaniakeelse kirjandusruumi prestiižse Rómulo Gallegose auhinna. Eesti keeles ilmunud romaan „Õnnelik lõpp“ (Feliz final, 2018) on romaan armastuse võimalikkusest kaasaegses maailmas, aga ka oma kodu unistusest, vanemlusest, kärgperendusest, seksuaalsusest, truudusest ja majanduslikust ebakindlusest.

„Õnnelik lõpp“ on lugu sellest, kuidas armastavad tavalised inimesed, kelle armastus pole ei täiuslik ega müütiline, samuti mitte võimatu ega traagiline. Lugu on esitatud tagasivaatelisena mehe ja naise dialoogina tagurpidi pööratud kronoloogiaga: alates suhte luhtumisest kuni esimese kohtumiseni, õnneliku lõpuni.

Isaac Rosa viimase romaani „Kindel paik“ (Lugar seguro, 2022) peategelane tegeleb säästupunkrite ehitamisega, et pakkuda madalama sissetulekuga inimestele võimalust luua endale kasvõi illusoorne pelgupaik meie ähvardavas maailmas. Seda lähitulevikku paigutatud romaani on nimetatud antidüstoopiaks, kirjanik on öelnud, et ta on väsinud ümberringi valitsevast düstoopilisest tulevikukujutlusest ning usub, et pole põhjust seada kahtluse alla meie võimet ka kriisiolukordades üksteist usaldada ja koostööd teha.

Rosa on tuntud kui nõudliku kirjandusmaitsega lugejale suunatud ning hea stiiliga autor.

Katkendid: Isaac Rosa „Õnnelik lõpp“, Toledo kirjastus 2024

Lk 9-10.

Me pidime koos vanaks saama. Ütlen selle kõva häälega välja, et oma sõnu kuulda, ja taipan, kui melodramaatiliselt see kõlab: me pidime koos vanaks saama. Kordan valjemini, lootes, et see kajab tühja magamistoa seintelt vastu, lausa hüüan: me pidime koos vanaks saama! Püüan seda lausuda naeratades, nagu telefonimüüja: me pidime koos vanaks saama. Ei miskit. See kõlab ikkagi teatraalselt. Nüüd sügaval häälel, ühele põlvele laskudes, pealuu käes, dramaatiliste pausidega: Me. Pidime. Koos. Vanaks. Saama. Ajan käed laiali, et kopsud õhku täis tõmmata, orkestrimuusika valjeneb, publik väriseb erutusest, parteri kohal laes rippuv lühter kõliseb: me pidimeeeeee koos vanaks saaaaaaaaama. Kukun surnult põrandale, eesriie sulgub, aplaus, kostab nuuksumist. Mitu korda hakkan telefoni trükkima: Me pidim… ja kustutan ära. Me pidime k… ja kustutan kõik ära. Me pidime koos vanaks saama. Kui olen paar sekundit silmitsenud neid sõnu, mis isegi helendaval ekraanil ülespuhutuna tunduvad, kustutan need taas, panen telefoni kinni, kõnnin elutuppa, istun lääbakale diivanile, ainsale mööbliesemele, mis on korterisse jäänud. Hüppan istudes paar korda üles-alla, pannes diivani parketil klobisema. Uus katse: Me pidime koos vanaks saama. Loen seda, loen veel kord. Otsin välja kontaktide nimekirja, valin sinu nime, mis on endiselt kõige esimene, see number, millele haiglast helistataks, kui mind surnuna leitaks. Vaatan sõnumi viimast korda üle ja vajutan viimaks „saada“. Tehtud.

Lk 11.

Loomulikult jõudis see [sõnum]liiga hilja. Sa oleksid võinud selle eile saata. Vahtisin telefoni isegi siis, kui avasin ukse neljale mehele, kes nagu tõhusad termiidid korteri mõne tunniga tühjaks tassisid. Sa oleksid pidanud neid nägema. Nad pakkisid kokku raamatud, riputasid riided pappkastidesse, tühjendasid sahtlid, liikudes viirastustena mu ümber, nagu ei oleks mind näinudki. Nad lammutasid minutitega lahti tüdrukute narivoodi, mille sina omal ajal suure vaevaga kokku panid. Nad kiirustasid varaste kombel kolm korrust alla koos madratsite, külmkapi ja pesumasinaga. Nad pakkisid ükshaaval sisse taldrikud ja klaasid, tõstsid potid ja ülejäänud nõud üksteise sisse nagu matrjoškad. Nad rullisid kokku vaiba, võtsid seintelt maha ja mähkisid kaitsekilesse plakatid ja fotod.

Lk 60.

Jah, minu tulevikunägemuses oleme me koos: me saame koos vanaks. Kõigi nende odüsseialike metafooridega, mis, nagu sa tead, mulle nii meeldivad: oleme jõudnud teekonna lõppu, oleme üle elanud tormid, laevahukud, kaotused ja sireenilaulud, isegi väsimuse, ning me ei läinud enne kaldale jõudmist põhja. Jõudsime maismaale. Meil on oma kodu, korralik elukoht, kust keegi meid välja tõsta ei saa, kus me jääme robinsonidena ellu ka siis, kui väljaspool kodu kõik kiiva kisub. Me armastame teineteist, küllap ei ole me enam armunud, aga me armastame, me ei ihalda teineteist, aga me armastame, me suudaksime teineteiseta elada, aga me armastame, oleme õppinud, et selline rahulik armastus ei ole nõrkus ega läbikukkumine, vastupidi – see on võit. Me oleme koos mitte mingist idiootsest ettemääratusest ega hingesugulusest, isegi mitte majanduslikel põhjustel, vaid sellepärast, et oleme otsustanud koos olla. Oleme õppinud nautima seda, mis meil on, ennekõike oma tütreid.

Lk 71.

Võimalik, et armastasid mind isegi rohkem kui kunagi varem. Aga sa ei olnud minusse enam armunud. Ja sinna ma sihingi. See kõlab hädaldamisena, ma tean, aga noil hetkedel oli mul vaja, et sa oleksid minusse armunud. Et sa ihaldaksid mind. Mul oli kõrini kogu sellest hellusest, armastusest, malbest kiindumusest, mille taga ma pealegi kahtlustasin süütunnet, patukahetsust, hüvitamist. Ma tean, küll see on alles vedamine, kui naine sind veel pärast rohkem kui kümmet aastat niimoodi armastab, nagu sina armastasid mind; iga teise arvates on see loomulik, et tunded vaibuvad, kirg hääbub, tavaline eluring, naise ja mehe kirg ei ole aastate jooksul alati sünkroonis. Iga teine mees lepiks eriliselt melanhoolseks muutumata, et selline see tulevik on. Aga mina ei lepi. Olgugi et ma käisin kõik need argumendid peas veel kord läbi ja üritasin end sinu kiindumuse mõistlikkuses veenda, ikkagi ei. Mina ei lepi. Enam mitte.

Lk 239 -240.

Äkki me ei peakski paljastama kõige sügavamaid kihte, tooma päevavalgele algusaegade portselani, mis võib juba ainuüksi valguse kätte sattumisest puruneda. Teemapargi varemed. Armastuse mütoloogia, ehtsad leiud, mida arheoloog püüab legendiga kokku sobitada.

Kaevamine tähendab hävitamist, ütles meile üks õppejõud. Kaevamine tähendab hävitamist, mõnikord on mõistlikum mitte midagi puutuda, muld sonkimata jätta, jääda ootama paremat tehnikat, mille abil saaks kaevata ilma suuremat hävitustööd tegemata. Kaevamine tähendab võltsimist, illusiooni rekonstrueerimisest, mõne üksiku katkise kapiteeli ja samba põhjal kogu templi üles ehitamisest. Armastust on võimalik ümber jutustades hävitada, võltsida. Armastust ei ole võimalik sõnadesse panna, sellest saab jutustada alles siis, kui see on juba möödas, ja siis me kirjutame seda ümber, kujundame ümber, võib-olla maksame kätte. Armastust ei ole võimalik sõnadesse panna, sest selle tundmise aeg ja sellest jutustamise aeg ei lange kunagi kokku, ning kõik, millest me praegu rääkima hakkame, jääb alati lihtsalt ratsionaalseks ümberjutustuseks tundest, mis juba lõõmamise ajal tuhaks põles. Kõik katsed armastust ümber jutustada on ebaõnnestumisele määratud. Armastus on naeruväärne, arusaamatu, ebaloogiline, petlik, ekslik. Isegi meie tolleaegsed märkmikud, kirjad ega sõnumid ei anna tagasi seda võimsat tunnet, mis on meile võõraks jäänud. See, mida me jutustada saame, on vaid tuhk, kui sedagi: vaid tolm, mis jäi tuhast, enne kui see tuulde lendas.

Lk 244 -245.

Me jalutasime. Otsisime uusi teid, äärelinnamarsruute. Avastasime uuselamurajoone, kus olid värsked kõnniteed ja igerikud puud, ning teerajakesi maantee kõrval. Jalutasime aeglaselt, väga aeglaselt, käest kinni, käsi ümber piha, käsi ümber õlgade, ühes rütmis. Suudlesime iga valgusfoori taga. Peatusime, et imetleda mõnd lagunenud fassaadi, tööstusvaremeid, vanamoodsaid poekesi, linnavaadet, mida keegi möödudes ei märka. Armunute lõputu uitamine, kirjutasid sa ühes nendest kirjadest, mida mulle igal nädal saatsid: uitamine, mis on omane armunutele, kes õpivad jalutades teineteist tundma, aga ka vallutavad ja loovad ühist linnaruumi, jättes maha kire sillerdavad jäljed. Sa rääkisid mulle kireradadest, desire paths, lignes de désir: need on teed, mis me sisse tallame, kui ei kuuletu linnaplaneerijatele ja loome ise endale raja parkides ja tühermaadel, jalajäljed, mis märgivad maha uue otsetee. Kirg käib alati oma rada ja otsustab liikuda kõige otsemat teed pidi, nii sa mulle ütlesid.

Loe ja vaata lisaks:

Mari Laan ja Linda Jahilo

Püsiviide Lisa kommentaar