Ilmar Talve
ILMAR TALVE (17. 01. 1919 Ingerimaal – 21. 04. 2007 Turus)
5. märtsil kell 16.00 kohvikus Vaikne Nurgake raamatu “Ilmar Talve: elu ja loomingu lugu” esitlus. Vestlevad autor Ülo Tonts ja kirjandusloolane Janika Kronberg. Info tel 736 1395.
Foto: Lauri Kulpsoo/Postimees
Teadlane ja kirjanik Ilmar Talve on tunnustatud Eesti, Soome ja Rootsi teaduses ning eesti kirjanduses.
Lõpetanud Tartu Ülikooli, TÜ audoktor ja esimene Rahvusmõtte auhinna laureaat (2004).
Kauaaegse Turu Ülikooli etnoloogiaprofessorina avaldas ta “Suomen kansankulttuuri” (1979), kapitaalne “Eesti kultuurilugu” (2004) pärjati Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vabaauhinnaga ning ajalookirjanduse aastapreemiaga. Samuti on ta pälvinud Fr. Tuglase novelliauhinna ja Henrik Visnapuu preemia.
Ilmar Talve on avaldanud 3 köidet autobiograafiat: “Kevad Eestis” (1997), “Kutsumatu külaline” (1998) ja “Kolmas kodumaa” (1999), väljaandjaks kirjastus Ilmamaa. Sama kirjastuse väljaandel ilmus sarjas “Ilmatargad” artiklikogu “Vanem ja noorem Eesti” (2008).
Ilukirjanduslikust loomingust on avaldatud: novellikogu “Ainult inimene” (1948), romaanid “Maja lumes” (1952, 2001), “Juhansoni reisid” (1959, 1994) ja “Maapagu” (1988, 1993) ning vestekogumik “See oli sel ajal kui…” (1990).
Ülo Tontsu sulest ilmus äsja monograafia “Ilmar Talve : elu ja loomingu lugu” (2009).
Katkendeid: Ilmar Talve “Juhansoni reisid”, Lund, 1959, lk-d: 29-30, 60, 165, 175, 331, 338-339, 375.
– Tervisi Helsingist, ütlesin mina. – Siin on meie rühmale uus täiendus, reamees Juhanson. /…/
– Kas esimest või teist korda sõjaväes?
– Kui härra seersant päästearmee ka juurde arvab, vastas Juhanson viisakalt, – siis viiendat korda. /…/
– Aga Vene ja Saksa armees olete olnud? päris Padrik.
– Just nii, vastas Juhanson. – Kuidas siis muidu? Nendesse mõlemasse kuulsusrikkasse armeesse on mul au olnud kuuluda. Peale selle veel Eesti ja nüüd Soome armeesse. Välja arvatud Eesti ja Vene armee, ikka igal pool vabatahtlik!
* * *
– Kaua marssida tuleb? küsis kellegi hääl meie rühma rivis, kui viiskümmend meetrit oli käidud.
– Ikke hommikuni, poisid, ikke hommikuni, kostis Juhansoni hääl. – Nüüd läheme jälle reisima! Ja reisimisest pean ma lugu!
– Hommikul hakkavad Leningradi tornid vastu särama, ütles keegi.
Kui kakssada meetrit oli käidud, leidsime kõik, et seljakotid olid liiga rasked.
– Ma ei saa aru, miks siin öösi peab kooserdama? ütles Vihur.
– See on kõrgem sõjakunts, ütles Pritsmann. – Ikke ööse, siis ei näe keegi.
– Siis venelased ei tea, et Printsu Karla tuleb, ütles Pika. – Muidu ehmatavad ära ja panevad lõikama.
– Ega ma ei imestaks ka, ütles Printsmann. – Kui nad ikke praegast teaks, et ma olen lähenemas, siis…
* * *
– Noh, vend vähk! Nüüd Printsmanni Karla tantsib varsti Tallinnas Vabadusväljakul kasatsokki! Äh, vend vähk – jälle Eestisse!
– Aga kui sakslased panevad meid putkasse? ütles Pika. – Ei nende lubadusi tea!
Printsmann jäi korraga tõsiseks.
– Vaata sind raiska! ütles ta vihaselt ja sülitas. – Alati pead sa, sunnik, teiste inimeste rõõmu ära solkima! Alati on sul vaja oma märkusi teha!. No mes sa neist sakslastest meelde tuletad! Et kurat sinu sööks!
Pika ehmatas selle äkilise vihapurske peale.
– Narr! ütles ta siis ettevaatlikult. – Ega mina neid sakslasi ole välja mõelnud. Aga seal nad istuvad ja pole kuulda olnud, et nad oleksid ära sõitnud!
– Ei, ütles Juhanson, – see on õige, Litsmann, Mitsmann ja Pitsmann on kõik kohal nagu ennegi!
– Ei sakslased lähe, ütles Kägu. – Ei neid saa ajadeski minema.
* * *
– Ma tunnen kõhuga, seletas Juhanson, – sest eks kõht ole sõduri kõige tähtsam kehaosa peale jalgade? Pead ei ole sõduril vaja, see on ainult tüliks! Ja mul on niisugune tunne kõhus, poisid, et asjad on väikselt liikumas, et väike sants on olemas, iseseisev Eesti ja nii, teate küll, poisid, ja sellepärast see asi ongi käigus. Ja siis ei ole hea, kui Voldemar Juhanson magab siin Vuoksi ääres heinaküünis.
Ja ta lisas vaikselt juurde:
– Peale selle olen ma reisimisest alati lugu pidanud!
* * *
– Mis retsept sul siis oli? küsis Pika.
– Ah et mis retsept? osatas Printsmann. – Noh, ikke nii kuidas olukord, alati olukorra kohaselt. Eks see Kondi Oskar teadis neid retsepte, aga tema on nüüd surnud. Kukkus purjus peaga meskitünni ja uppus ära. Seal läks jälle üks isamaa paremaid poegi kaduma! Vat see mees oli spets! Tema võis mädand kartulitest ka likööri keeta ja kartulipealsetest konjakit! Niisuguseid mehi ei ole praegusel ajal enam kahjuks palju järel. Aga eks Printsmanni Karla õppind mitu aastat Kondi Oskari käe all ja eks ma ikke tunne seda asja ka päris põhjalikult!
* * *
– Nali on nali, ütles ta. – Aga vaadake, armsad vennad ja õed, nagu öeldakse, kuu paistab ja august on käes! Ööd on pimedamaks läinud. Mis ütleb see kõik meile? Eks see ütle meile, mu vennad siin maapaos, et me oleme oma reisimise ära unustanud! Sügis tuleb! Sügise järel tuleb talv külma ja tuulega!
Me noogutasime peaga.
– Oleme elanud nüüd siin ühe suve, jätkas Juhanson, – pidanud pidu, söönud ja joonud ja lasknud inglise sigareti suitsu üle pea. Oleme amüseerinud ja kurameerinud, loodust vaadanud, kaarte mänginud ja muidu mediteerinud ning üleüldse kosutanud endid selle viimase raske talve järel. Selle kõige kohta pole midagi paha öelda. See on kõik õige ja omal kohal. Ja kui vahel heas tujus on ka kaugemale mindud kui just hädapärast tarvilik, nagu kõigepealt viinaajamises ja ka joomises, kui mõni aken on katki löödud ja sakslase kõrtsilaudu küttepuudeks lõhutud ning roosipõõsaid murtud, noh, selle kõik võib ikka andeks anda, arvestades aegu ja olusid, sest eks pagulasel pea ka oma väike lõbu olema. Mina pole selle koha pealt, nagu üldiselt teada, mitte ka kitsarinnaline.
Juhanson köhatas. – Aga nüüd, armsad sõbrad, Karla kaasa arvatud, nüüd hakkab sügis tulema ja rändlinnud hakkavad lendama. Mina arvan, et me peame nüüd reisima hakkama!
Meie noogutasime peaga. Juhansoni mõte, mis oli ka meie mõte, oli õige.
* * *
Juhanson ütles, et meie siin, kolmekesi, tulime Saksamaalt ja tahaksime nüüd rääkida mõne mehega, kes Soome asju tunneb.
– Saksamaalt? imestas ametnik. – Kuidas te sealt tulla saite? Sealt pole siiani veel ükski eestlane Rootsi pääsenud.
– Meie reisisime, vastas Juhanson. – Me oleme reisijad inimesed.
Vaata ka:
Kronberg, Janika. Humanist ja eksistentsialist Talve // Eesti Päevaleht, 1999,
26. oktoober. – http://www.epl.ee/artikkel/58138
Helme, Peeter. Ilmar Talve isiklik ja üldine Eesti // Keel ja Kirjandus, 2009, jaanuar, lk 65-67. – http://www.eki.ee/keeljakirjandus/Helme%2065.pdf
Kull, Aivar. Ilmar Talve näitab eesti rahva elujõu allikaid // Postimees, 2004, 10.juuni. – http://tartu.postimees.ee/100604/tartu_postimees/136596.php
Rahvusmõtte auhinna pälvis Ilmar Talve. – http://www.ut.ee/55810
Tonts, Ülo. Klassikuks kodust kaugel. Tartu, 2006, lk 214-239.
Cormac McCarthy
Foto: Marion Ettlinger
Cormac McCarthy (s 1933) on nimetatud kõige paremaks tundmatuks Ameerika kirjanikuks. See aeg, mil teda nii nimetati, on nüüd möödas, sest ta on võitnud mitmeid preemiaid ning ta raamatute järgi on tehtud filme.
Ameerika kirjaniku ja näitekirjaniku Cormac McCarthy viimane romaan “Tee” sai 2007. aastal Pulitzeri preemia. Eesti keeles on McCarthylt varem ilmunud “Kõik need ilusad hobused” (Varrak, 2000).
Autori järjekorras kümnes teos jutustab isa ja poja lugu, kes rändavad mööda tuumasõjast põletatud troostitut maastikku, mille ainsateks asukateks on metsistunud kannibalideks muundunud inimesed. McCarthyle omaselt sünget atmosfääri ilmestavad aga kirjaniku poeetiline keelekasutus ning peategelastest isa ja poja suhteid vaatlev psühholoogiline ilmekus.
Möödunud aastal ilmunud ja tänaseks juba mitmetesse suurkeeltesse tõlgitud “Tee” (tõlge eesti keelde Kersti Unt) on saanud kõvasti kiita kriitikutelt, kuid Ameerika Ühendriikide raamatupoodides on seda tabanud ka suur müügiedu.
New Mexico osariigi väikelinnas Tesuque’s elava kirjaniku loomingust on eesti keeles ilmunud tema algselt 1992. a. ilmunud romaan “Kõik need ilusad hobused” (Varrak, 2000, tõlkija Lauri Pilter), mida peetakse üleüldse peamiselt Ameerika Ühendriikide lõunaosa temaatikat käsitleva autori rahvusvaheliseks läbimurdeteoseks.
McCarthyt on tihti võrreldud ühelt poolt Philip Rothi või William Faulkneriga, teisalt aga toodud ka paralleele ühe Ameerika kirjanduse suurima klassiku Herman Melville’iga.
Vendade Coenide põnevusfilm „Ei ole maad vanadele meestele“ („No Country for Old Men“) põhineb Cormac McCarthy samanimelisel romaanil. USA filmiakadeemia parima filmi Oscar 2008.
Keevitajana leiba teeniv Llewelyn Moss (Josh Brolin) leiab mahajäetud auto, mille ümber on kuuliaukudega surnukehad ning koormaks hunnik heroiini ja kaks miljonit dollarit. Raha kaasa võttes vallandab Moss katastroofilise ahelreaktsiooni, mida ei suuda pidurdada isegi elunäinud šerif (Tommy Lee Jones). Teistes osades Javier Bardem, Woody Harrelson.
Katkend: Cormac McCharty „Tee“, Varrak 2008, lk 139-142.
Mees süütas tillukese õlilambi, pani selle kivi peale, tõusis ja sumas lohinal, tekkidesse mähkunult, läbi lehtede. Poiss sosistas talle, et ta ei läheks. Ma ainult natuke, ütles mees. Mitte kaugele. Ma kuulen sind, kui sa mind hüüad. Aga kui lamp kustuks, ei suudaks ta tagasiteed leida. Mees istus lehtede sees mäekünkal ja vaatas pimedusse. Midagi polnud näha. Ei mingit tuult. Kui ta varemalt niiviisi eemale kõndis ja silmitses üsna ähmaselt paistvat maad ümberringi taeva all, kus kadunud kuu rändas söövitavas tühjuses, nägi ta mõnikord valgust. Ähmast ja vormitut ses sünges hämaruses. Kusagil teisel pool jõge või siis mõnes põlenud linnas. Hommikul tuli ta siis vahel sinna tagasi, binokkel kaasas, ja uuris ümbrust, et avastada kusagil suitsu, kuid ei näinud kunagi midagi.
Ta seisis talvise põllu veerel karmide meeste seltsis. Umbes poisi vanuselt. Veidi vanemana. Ja vaatab, kuidas mehed kirkade ja kõblastega kaljust mäekülje avavad ning suure madudepuntra, ehk sadakond madu, sealt lagedale toovad. Kes on sinna sooja saamiseks kokku kogunenud. Külmas karmis valguses hakkavad nüüd nende liikumatud kehad korraga liikuma. Nagu mõne vägeva looma sisikond päevapaistel. Mehed kallasid nende peale bensiini ja põletasid maod elusalt, hävitades mitte kurjust, vaid selle kuvandit niisugusena, nagu nad seda endile ette kujutasid. Põlevad maod väänlesid kohutavalt ning mõned roomasid, ise põledes, mööda koopapõrandat ringi, valgustades selle pimedamaid nurki. Kuna maod on ju tummad, ei kostnud ühtki valukarjatust ja mehed vaatasid, kuidas nad põlevad ja väänlevad ja mustaks tõmbuvad, samasuguses vaikuses, ning läksid hiljem vaikides talvises hämaras laiali, igaüks üksi oma mõtetega, sest kodus ootas neid ees õhtueine.
Ühel ööl ärkas poiss unenäo peale, kuid ei öelnud talle, mida oli näinud.
Ega sa ei peagi mulle sellest rääkima. Tõesti mitte.
Ma kardan.
Kõik on korras.
Ei ole.
See oli vaid uni.
Ma kardan koledasti.
Ma tean.
Poiss pöördus kõrvale. Mees võttis ta kaissu. Kuula nüüd mind, ütles ta.
Mida.
Kui sinu unedes ilmub sulle maailm, mida pole kunagi olemas olnud, või maailm, mida kunagi olema ei saa, ja kui sa pärast ikka õnnelik oled, siis oled sa alla andnud. Kas mõistad? Ja alla anda sa ei tohi Ma ei luba seda.
Kui nad taas teele asusid, oli mees väga nõrk ja ükskõik, mida ta ka ise rääkis, oli tal nüüd palju vähem julgust kui kõigi möödaläinud aastate vältel. Kõhulahtisuse tagajärjel räpasena nõjatus ta raskelt käru käepidemetele. Ta vaatas poissi, silmad kurnatud näos aukus. Nende vahele oli tekkinud mingi uus distants. Mees tundis seda. Kahe päeva pärast jõudsid nad maakohta, millest olid üle käinud äikesetormid, jättes endast maha miilide kaupa põlenud maad. Maateed kattis mitme tolli paksune tuhakoorik ja käru oli raske lükata. Mustkate selle kooriku all oli kuuma käes üles kummunud ja hiljem jälle tagasi vajunud. Mees toetas käru käepidemetele ning silmitses nende eel kulgevat sirget teed. Peenikesi puid. Halli loppa täis veeniresid. Söestunud õlenukku meenutavat maad.
Pärast üht teeristi sel metsikul kõnnul hakkasid nad leidma rändajate ammu maanteele jäetud asju. Kaste ja kotte. Kõik sulanud ja mustad. Kuumuses vormituks sulanud plastist kohvreid. Siin-seal ka asjade jälgi, mille rüüstajad olid tõrvakihist välja rebinud. Veel üks miil ja nad hakkasid leidma surnuid. Pooleldi mustkattesse vajunud inimkogusid valust kägaras, suud karjeks avatud. Mees pani käe poisi õlale. Võta mu käest kinni, ütles ta. Ma arvan, et sa ei tohiks kõike seda näha.
See, mille sa oma ajusse lased, jääb sinna alatiseks.
Jah.
Kõik on korras, issi.
Korras?
Jah, sest nad ongi juba seal.
Ma ikka ei taha, et sa neid vaataksid.
Nad oleksid ikkagi seal.
Mees peatus ja nõjatus kärule. Ta heitis pilgu teele, siis poisile, kes oli nii kummaliselt ükskõikne.
Kas me ei võiks lihtsalt edasi minna? Küsis poiss.
Jah, muidugi.
Nad üritasid pakku pääseda, eks issi?
Jah. Õige.
Miks nad tee pealt ära ei läinud?
Nad ei saanud. Kõik põles ümberringi.
Nad otsisid mumifitseerunud inimkehade vahel teed. Mustaks tõmbunud nahk oli luude ümber pingul ning näod krimpsus ja lõhenenud. Inimesed olid justkui seestpoolt tühjaks imetud. Nad möödusid laipadest sõna lausumata piki seda vaikset teed läbi õhus heljuva tuha, nood aga jäid igaveseks vaevlema tahkunud maanteele.
Nende teele jäid maani maha põlenud teeäärne külake. Järel oli vaid paar metallpaaki ja paar mustaks põlenud telliskorstnat. Kõikjal kraavides hallid sulanud klaasi loigud ning teeveertel puntras roostetavad katteta elektritraadid. Mees köhis kogu aeg. Ja nägi, kuidas poiss teda silmas peab. Tema peale poiss kogu aeg mõtleski. Ja mis tal siis üle jäi.
Viiteid:
Pulitzeri kirjanduspreemiapreemia võitis Cormac McCharty, Eesti Päevaleht, 17.04.2007
http://www.epl.ee/artikkel/382385
Kadri Kõusaar „Kõle tee Pulitzerini“, Eesti Ekspress, Areen, 26.04.2007, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/D056C4F4E4F85623C22572C60065119F
Kaupo Kruusiauk „Kui tülgastav on maailm Ameerika näite varal“, TMK, nr 10, 2008, http://www.temuki.ee/numbers/2008/10/article4763.pdf
Oprah`i intervjuu kirjanikuga:
http://www.youtube.com/watch?v=iNuc3sxzlyQ
http://www.youtube.com/watch?v=JSLediYNEVo
Kirjaniku koduleht:
http://www.cormacmccarthy.com/
Kirjaniku biograafia:
http://www.cormacmccarthy.com/Biography.htm
Aidi Vallik
Foto:Peeter Langovits/Postimees/Scanpix
Aidi Valliku noorsoojutustusele „Kuidas elad, Ann?“ kuulub linnaraamatukogu eesti kirjanduse laenutuste edetabelis auväärne III koht. 2008. aastal laenati raamatut 436 korda, aasta varem 399 ja nii on see olnud juba mitu-mitu aastat.
Ka teised Ann’i raamatud on eelmise aasta laenutuste edetabelis esimese 50-ne sees.
Esimesed luuletused avaldas Aidi Vallik 1980ndate lõpus Vikerkaares ja Nooruses. Neli luulekogu, esimene 1990 noorte autorite kassetis: «Ärge pange tähele». Anni-triloogia (alates 2001) viimane osa: «Mis sinuga juhtus, Ann?». Töötas kodulinnas Haapsalus Wiedemanni gümnaasiumis 8 aastat õpetajana, praegu kirjutab vabakutselisena lisaks raamatutele artikleid, kõnesid, arvustusi.
Aidi Valliku raamatu „Mis sinuga juhtus, Ann?“ ainetel tegi Rainer Sarnet mängufilmi „Kuhu põgenevad hinged“ (2007), kus Aidi Vallik oli kaasstsenaristiks.
Katkend A. Valliku noorsoojutustusest „Kuidas elad, Ann?“, Tänapäev 2001, 2008, lk 45-47
/…/ Kogu klass seisis meie ümber, alles nüüd suutsin ma seda märgata. Kõik vahtisid, mokk töllakil, mõned poisid irvitasid vaikselt. Sain ise ka aru, et lugu on kohutav. Mina! Mina, Ann Kees, eeskujuliku käitumise ja hea ning väga hea käitumisega. Kiituskirjade omanik. Heast perest hea laps, hästi kasvatatud ja…
Mis edasi ikka sai. Õppealajuhataja võttis meil natist kinni ja viis dire kabineti ukse taha. Ise läks klassijuhatajat otsima. Käskis seal oodata, tundi me ei pidanudki minema. Seisime ja vaikisime. Mul oli hirm. Mis nüüd tehakse? Helistatakse emale? Võetakse käitumishinne alla? Mida nad küsivad?
„Ära papsi,“ ütles Rita ootamatult rahuliku häälega. „Sinuga ei tehta nagunii midagi. Minule kirjutatakse noomitus. Mitterahuldavast madalamaks nad käitumishinnet võtta ei saa.“
Nüüd alles söandasin Rita poole vaadata.
„Kas sul oli käitumine eelmine veerand mitterahuldav?“
„Põhjuseta puudumiste pärast.“
„Kas nad vanemaid välja ei kutsu?“
Rita kehitas õlgu.
„Vahel kutsuvad, vahel mitte. See sõltub. Sinu omad võib-olla kutsutakse. Minu omad pole iial tulnud, nüüd enam ei kutsutagi.“
Mu põlved hakkasid värisema. Kõigist maailma katastroofidest ja loodusõnnetustest hullem oleks olnud minu ema kohaleilmumine. Issand jumal, mind haaras täielik paanika, kui ma sellele mõtlesin. Hakkasin nutma ja panin sealt jooksu, nagu ise aru saamatagi, mida teen. Tormasin treppidest alla välja tänavale, jättes jaki garderoobi, ükskõik, nagunii ükskõik. Raske peauks kõmatas kinni, jooksin ikka veel, kuni sain põiktänavasse keerata. Seal olid mingid sirelipõõsad, seisin nende varju ja muudkui tönnisin nagu poolearuline.
Siis kuulsin selja taga klõpsu. Ehmatasin end ümber. Rita pani parajasti välgumihklit taskusse tagasi.
„Sa ka suitsu tahad või?“ küsis ta.
„Ma ei tea… no anna üks.“ Olin kuulnud, et see pidi närve rahustama. Olin enne ühe korra suitsu teinud ka, ühel klassiõhtul. Reena oli oma isa pooliku suitsupaki ära tassinud, et tüdrukutega proovida. Proovisimegi. Eriti hea ta nüüd küll ei olnud, imelik hoopis. Pea hakkas natuke ringi käima, muud ei olnud midagi. Ei mingeid õuduspilte, kuidas pärast tundide kaupa oksendatakse. Samas ei saanud ma aru, miks sellest sõltuvusse jäädakse, miks peaks keegi üldse tahtma seda iga paari tunni tagant tõmmata. See pole ju nii hea, et muudkui tahaks veel.
Võtsin sigareti, Rita pani tuld. Hoidsin seda kohmakalt näppude vahel.
„Mitte nii,“ hakkas Rita naerma. “Hoia kahe sõrme vahel, nii. Ja tõmba kopsu.“
„Ma ju tõmban!“
„Ei, sa puhud ju kohe välja. Tõmba sügavamale.“
Tegin seda ja hakkasin köhima.
„Mis sa esimest korda teed või?“
„Ei, ükskord enne ka.“
Natuke aega olime vait Siis Rita küsis:
„Mis sa oled oma vanematega riius või?“
Noogutasin. Ei tahtnud talle hakata seda lugu pikemalt seletama. Pealegi polnud Rita mulle teab mis sõber. Lihtsalt klassikaaslane. Ta rääkis pidevalt mingitest pidudest ja saunakatest, kus ta käinud on, oma kuttidest ja joomisest ja kui lahe oli siis või siis olnud. Ta on meist ülejäänutest aasta vanem, jäi kaheksandasse istuma. Käib iga vahetund poistega väljas suitsetamas. Õpib halvasti. Ta ei lõpeta vist see aasta ka kaheksandat ära.
„Kus sa nüüd lähed?“ küsis seesama Rita nüüd ootamatult kaastundlikult.
„Õppealajuss helistab nagunii emale. Sa jooksid ju ära ka. Või tahad tagasi minna?“
„Mkmm. Ma ei tea. Koju minna küll ei saa, ema läheb täitsa hulluks, kui ta seda asja kuuleb.“
„Äkki lähme meile? Mu ema on kaua tööl, korter on tühi. Siis vaatad edasi.“
Olin kõhklemisi nõus. Mujale mul nagunii minna polnud, kodus ootas ema, kooli võis ta sama hästi tulla, kui helistatakse. Siis tundsin, kuidas pea järjest hullemini ringi käima hakkab. Jube. Pinki ka polnud. Viskasin pooliku sigareti maha ja astusin jalaga peale. Nii ma olin näinud tehtavat. Rita oma ei kustutanud, hakkas astuma, põlev suits näpus.
Aidi Vallik „Kuidas elad, Ann?“, Tänapäev 2001, 2008
Aidi Vallik „Mis teha, Ann?“, Tänapäev 2002
Aidi Vallik „Mis sinuga juhtus, Ann?“, Tänapäev 2007
Viiteid:
Aidi Valliku koduleht: http://aidi.adisain.ee/
Aidi Vallik avalikult: http://aidivallik.wordpress.com/
Aidi Vallik „Kuidas karistada?“ Postimees, 31.10.2008,
http://www.postimees.ee/?id=45033
Aidi Vallik „Mida teha põhjuseta puudujatega?“, Eesti Päevaleht, 28.10.2008, http://www.epl.ee/artikkel/446014
Evar Post „Kuidas elad, Aidi?“, Pere ja Kodu, 2002,
http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=7316
Aidi Valliku Anni-loost sai täispikk mängufilm, SLÕhtuleht-online, 22.10.2007, http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=251033
Valner Valme „Aidi Vallik: tänaste laste stressil pole nime“, Postimees, 1.12.2007, http://www.postimees.ee/011207/esileht/ak/298934.php
Liisi Seil „Aidi vallik valis kooli asemel kirjatöö“, Sakala, 18.03.2005, http://www.sakala.ajaleht.ee/190305/esileht/5015158.php
Anne Üksvärav „Aidi Valliku raamatud innustavad noori lugema“, Valgamaalane, 2.04.2005
http://www.valgamaalane.ee/040405/esileht/25002206.php
Nädala autor 