Catherine Merridale
Foto: Mary Bernard
Catherine Merridale (1959) on Londoni Ülikooli ajalooprofessor, kes uurib Venemaa sotsiaalset, poliitilist ja kultuurilist ajalugu, rõhuga XX sajandil. Eesti lugeja tunneb Merridale’i tänu raamatule „Ivani sõda“ („Ivan’s War“, 2005, e k Tänapäev, 2007, tlk Maia Boltovsky), mis pälvis 2006. aastal USA sõjaajaloolaste ühenduse Arthur Goodzeiti nimelise preemia.
„Ivani sõda“ on erandlik teos, kuna keskendub tavaliste rindesõdurite tunnetele, kogemustele ja mälestustele, nende ettekujutlusele kangelaslikkusest ja kodumaast ning selliste kujutluste vastuolule tegelike olude ja üleelamistega. Merridale’i vaates pole Punaarmee enam pelgalt diviiside liikumine maakaardil, punaste lippude heiskamine varemetele ja elust suuremad kangelasteod, vaid tavaliste, ühtaegu idealistlike ja elukaugete, vaprate ja hirmul inimeste kooslus. „Ivani sõda“ räägib inimestest, kes püüdsid võimatutes tingimustes ellu jääda ning ellu jäänuna sõjast pääsemist ja oma edasist elu õigustada ja põhjendada.
Sel aastal ilmub eesti keeles Catherine Merridale’i kõige värskem raamat – käsitlus Kremlist: „Red Fortress: The Secret Heart of Russia’s History“ (2013) (e.k. “Punane kindlus : Venemaa ajaloo salasüda”, 2014).
Catherine Merridale esines Kirjanike Majas laupäeval, 31. mail kl 14.
Katkend: “Ivani sõda”, Tänapäev 2007, lk 268-272, tlk Maia Boltovsky.
Punaarmee edasiliikumine andis Stalinile mitmeid võimalusi oma ühtsuse ja vendluse poliitikat demonstreerida. 1943. aasta lõpuks oli peaaegu kogu Ukraina territoorium Nõukogude vägede valduses, ent üks osa sellest oli suutnud tagasivallutamist vältida. Hitler oli otsustanud Krimmi enda käes hoida. Seda mitte ainult selle tõttu, et poolsaar kujutas endast strateegilist ligipääsu Rumeenia õliväljadele; Krimm oli peale selle rabavalt kaunis paik. Sakslased olid kuulutanud selle Musta mere Gibraltariks, oma teiseks kodumaaks otsekohe pärast selle vallutamist. Poolsaare kahe aasta pikkuse okupatsiooni ajal olid nad isegi kavandanud kiirteed Berliinist otse Jaltasse ja räägiti, et Hitler oli mereäärse Livadia palee endale vanaduspäevade asupaigaks valinud. Kuna mõlemad vaenupooled tahtsid kindlalt seda ala oma valdustesse, käisid Krimmis sama rängad lahingud nagu igal pool mujal selles sõjas, ent see, mis järgnes vabastamisele, oli tuhandete poolsaare elanike jaoks veelgi julmem. Juba siis, kui Stalin rääkis nõukogude inimestest ja nende suurest kollektiivsest kangelaslikkusest, oli kümneid tuhandeid, kelle kohta need sõnad ei käinud.
Krimm vabastati 1944. aasta aprillinädalate jooksul. Nõukogude pealetungioperatsioon – mille käigus anti kooskõlastatud löök nii põhjast kui idast – oli ühtaegu nii julge, tõhus, kui inimelusid raiskav. Niisamuti oli see ka füüsiliselt ränk. Nagu Alexsander Werth märkis, pidid põhjast sissetungi esiridades liikuvad mehed kõledat ja udust Sivaši soist merelahte ületades “veetma tunde vööni või õlgadeni jäises ja väga soolases merevees – sool tungis igasse rakku ja põhjustas peaaegu väljakannatamatut valu”, kui nad paigaldasid üle abajate esimesi pontoone. Ent viimaks Krimmi kindlale pinnale jõudes liikusid nad kiiremini edasi. Kahe päevaga olid esimesed Punaarmee üksused jõudnud pealinna Simferopolisse, mis asub Krimmi sisemaa stepis. Samal ajal alustas Kertši lähistelt startinud grupeering kiiret sõitu lääne poole mööda lõunasse suunduvat rannikuteed, hõivates nii Kertši kui kui seejärel ka Feodossija sadama. Seejärel suundus nende tee üle teravatipuliste kaljude, mis varjasid Koktebeli kuurorti ja möödusid sealt edasi viinapuuistandustest ja päikeselistest kasemetsadest, nad kihutasid läbi tatarlaste kaluriküla Gurzufi, Jalta, Livadia, Alubka ning jõudsid viimaks Simferopoli enda äärelinna.
Krimmis oli kevad. Pärast talvist vindumist stepis oli see paik eksootiline. “Ma veetsin maipühad imeliselt,” kirjutas koju Vitali Taranitševi naise vend Fjodor. “Esiteks omistati mulle komandöri määratud ülesande täitmise eest Punatähe orden ja teiseks oli ärajoodud veini ja toreda seltskonna tõttu hästi lõbus.” Ta kirjutas tervelt nädal aega pärast pidu, ent lisas, et: “Saan töötamiseks piisavalt kaineks alles homseks ja jätkan vaenlase peksmist.” Nad ei joonud mitte ainult kohalikku veini. 1941. aastast alates olid kõrge auastmega saksa ohvitserid sageli Krimmis puhanud. Et nende puhkus mõnusam oleks, olis alluvad toonud parimat toodangut Elsassist, Champagne`ist ja Reini äärest. Hädaolukorras ei olnud mitte kellelgi aega seda evakueerida. Kui mehed saabusid paikadesse, kust sakslased olid kõigest mõne päeva eest lahkunud, oleksid Punaarmee ohvitserid nagu Fjodorgi võinud end soovi korral hea aastakäigu Rieslingusse uputada. Nagu paljud teised nõukogude sõjaväelased selle kampaania ajal, vandus ka see noormees, et tema tulevane kodu hakkab olema Krimmis.
Siiski polnud mahti puhkamiseks. Sevastopoli sadam oli endiselt vaenlase käes. Sedamööda, kuidas sisemaa miil miili järel Punaarmee kätte langes, saabus sellesse sadamalinna üha enam Wehrmachti üksuseid ja nende Rumeenia liitlasi. Mai alguses väljendas Saksa 17. armee juhataja Sevastopolis, Jaenicke, kahtlusi, kas tema üksused on küllalt heas vormis, et oodatavale Nõukogude rünnakule vastu panna. Ta vahetati välja ustavama natsi Allmedingri vastu. Hitler oli andnud käsu, mille kohaselt sadama käest andmine ei tulnud kõne allagi. See oli sõja alguses 250 päeva vastu pidanud ja nüüd anti korraldus teine piiramine välja kannatada. Linna valmisolekut testiti otsekohe. Nõukogude väed ründasid 5. mail, kaks päeva pärast Jaenicke kõrvaldamist.
Esimene rünnak tuli põhjast. 7. mail lähene steine pealetungilaine kuulsa Sapuni mäeaheliku poolt, mille nimi manab esile pildi kõrgendiku poole galopeerivatest vahus hobustest. Vähem kui saja aasta eest, kui briti ja prantsuse sõdurid olid Krimmi sõjas Todlebeni venelastega vastamisi seisnud, olid kogu ümbritsevas orus kajanud kahuripaugud, puhkeva lahingu tolmus ja suitsus vilksatanud siin-seal hetkeks sädelev-kuldsed palmikud või läikiv teras. Seekord värises maapind Katjuušade mürinast ja lennukite undamisest. Miinipildujatele järgnesid mehed. Mõned neist olid professionaalid ja mõned neist poisikesed, mõned olid kommunistid ja mõned närukaelad, “štrahvnikud”.
Aga suuremas osas ei meenutanud nad kuidagi neid 1941. aasta kehva varustuse ja nigela väljaõppega nekruteid. 1944. aasta mehed tundsid oma tööd ja olid selleks kampaaniaks korralikult varustatud. Nõukogude tööstus oli nende laskemoonavööd korralikult täitnud. Ameerika lend-lease kindlustas nad transpordi ja toidukonservidega. Laipade juurest korjasid varanduste otsijad käekelli, nuge, pastakaid ja Gilleti`i žiletiteri. Isegi nende saapad olid tol ajal sakslaste omadest paremad.
Sevastopoli sadamalinn ei pidanud nädalatki vastu. Realistlikum juhtkond oleks sinna jäänud Saksa üksused õigeaegselt ja enne nende kokkuvarisemist evakueerida, ent Hitler keeldus ikka veel oma kallihinnalist saaki loovutamast. Nüüd sattusid linna jäänud hirmunud, haavatud ja juhita mehed Nõukogude vägede pealetungi ees paanikasse. Mõnel õnnestus trügida üksikutele läände suunduvatele laevadele, kuna teised pöörasid purustatud sadamale selja ja andsid alla. Ülejäänud põgenesid mööda rannikut Hersoni muistse asunduse suunas. Selle kaljutipus asuvatest varemetest sai surmaväli. Nõukogude üksused püüdsid ellujäänud lubjakivikaljude vahele lõksu ja andsid nende pihta kõikvõimalikest relvadest tuld. Need, kes ei langenud hallis tolmus, hüppasid merre ja uppusid. Werth, kes jõudis kohale lahingu viimastel päevadel, nimetas seda paika võikaks. “Kogu ala mäevalli ees ja taga oli tuhandetest mürskudest üles küntud,” kirjutas ta, “ning Katjuušade miiniplahvatustest kõrbenud… Maapinnal vedeles sadu saksa püsse, tääke ja muid relvi ning laskemoona.” Sinna oli ka “laiali pudenenud tuhandeid paberitükke – fotosid, ülesvõtteid, passe, kaarte, erakirju – ja isegi üks Nietzsche teos, mida mõni natside üliinimene endaga lõpuni kaasas kandis.” Hinnangud on erinevad, aga on tõenäoline, et selles ühes lahingus hukkus või langes vangi vähemalt 25 000 inimest.
Krimmi vabastamine jõudis lõpuni 13. maiks, ent oli üks grupp nõukogude kodanikke, kes seda pikalt ei tähistanud. Tatarlased, rahvas, kes võis väita, et nende esivanemateks on sküüdid, goodid ja kreeklased, oli Krimmis elanud ja põldu harinud vähemalt 600 aastat. Asustatus venelastega, mille alguseks on 18. sajand, ei olnud neile kunagi õnne toonud. Nende traditsioonid, nagu ka keel, arhitektuur ja liberaalne islamiusk kaldusid enam türklaste poole Musta mere teisel kaldal. Nagu maarahvas kõikjal, vihkasid ka nende talupojad kolhoose ja 1941. aastal nägid mõned neist sissetungis võimalust soovimatu Nõukogude valitsuse ikke heitmiseks. Kuigi mitmed tuhanded tatarlased võitlesid Punaarmees, oli suur hulk mahajääjaid sakslasi kui vabastajaid tervitanud või vähemalt näinud neis alternatiivi stalinistlikule diktatuurile. Samal ajal oli väike osa Saksa vangilaagrites kinni peetud tatari sõdureid valinud ainsa ellujäämisvõimaluse ja astunud nõukogudevastasesse Tatarlaste leegioni. Vaid nädal pärast lüüasaamist Hersoni all maksis kogu tatarlaste kogukond selle eest kõrget hinda.
Tol 18. mai 1944. aasta öösel ärkasid tuhanded tatari perekonnad varahommikul enne päikesetõusu uksele koputamise peale. Ust avades leidsid nad, et nende külalised on relvastatud. Kuni Punaarmee oli sakslasi Krimmist välja ajanud, olid tuhanded NKVD sõdurid toodud tatarlaste poolt asustatud maa-asulatesse ja rannaküladesse. Nüüd andsid need julgeolekuväed korralduse kiiresti asjad pakkida, lapsed kaasa võtta ja viieteistkümne minuti pärast õues valmis olla. Paljud tatarlased olid näinud, kuidas natsid 1941. aastal üsna samamoodi talitasid, kui kohalikud juudid kokku aeti, igal süles hinnaline pappkast riiete ja toiduga. “Me arvasime, et saame kõik surma,” meenutasid selles öös ellujäänud. Asja iroonia seisnes selles, et seekord olid relvadega mehed kaaskodanikud Nõukogude riigist.
Veidi vähem kui 200 000 inimest ehk 47 000 perekonda, kellest suuremat osa juhtisid kas naised või vanad mehed, aeti sel ööl karjas jaama ja lukustati loomavagunitesse. See protsess käis efektiivselt ja kiirelt. Muidugi, NKVD üksustel oil kogemus juba olemas. Vagunid, millega tatarlasi itta veeti, olid just saabunud teiselt inimtranspordi missioonilt – viimane neist seisnes Tšetšeenia, Inguššia ja Kabardi-Balkaaria autonoomse vabariigi mägilaste küüditamises. See aktsioon, mille organiseeris NKVD pealik Lavrenti Beria, kulges sujuva rutiini järgi. Tunnistajate ütluste järgi olid veoautod ikka veel määritud viimati küüditatute väljaheidete ja kuivanud verega. Teel tehti peatusi, kui reisijatel vedas -,et kuuma, janu ja ülerahvastatud vagunites peagi möllava tüüfuse kätte surnute laibad välja visata. Arvati, et õhupuuduses ja haisvates vagunites suri umbes 8000 küüditatut. Ülejäänutel tuli Kesk-Aasiasse jõudes tühja koha pealt uut elu alustada. Seal ei võetud neid hästi vastu. Nende uued võõrustajad, nii kaasmoslemid kui ka nõukogude inimesed, uskusid mõnda aega, et kogu tatari rahvas on reeturid.
Mõned küüditatud olid tõesti kollaborandid, mõned olid tõepoolest natsirežiimi abistanud. Aga paljud olid pühendunud Nõukogude üritusele. Viimaste hulgas oli palju partisane, nende hulgas poliitohvitserid Ahmetov ja Issajev, kes mõlemad olid 5. partisanibrigaadi kuuludes abistanud Punaarmeed veel nii hiljaaegu kui 1944. aasta aprillis. Veoautodel oli ka vähemalt neli Nõukogude Liidu kangelast, kes kõik olid autasustatud oma vapruse eest 1943. aasta novembris Kertši juures toimunud Nõukogude dessandis. Seal olid ka endiselt rindel võitlevate sõdurite naised, vanemad ja lapsed, rääkimata langenud sõjameeste perekondadest. Sel ajal, kui Nõukogude sõdurid, Fjodor Kuznetsov nende hulgas, unistasid uuest elust Krimmis ning rõõmustasid, et olid sõjaväeelu abil leidnud koha, kus sõjajärgsetel aastatel õnnelikult elada, avastasid sama sõjaväe tatarlased peagi, et neil pole enam kodu.
“Metsas oli kolmekümne neljast eri rahvusest inimesi,” meenutas terve sõja Krimmis olnud naispartisan. “Suurem osa neist olid muidugi venelased, aga oli ka ukrainlasi, valgevenelasi, krimmitatarlasi, kreeklasi, armeenlasi, grusiine, slovakke, tšehhe ja Hispaania kodusõja veterane. Me ei teinud neil mitte mingisugust vahet.” “Nõukogude” kodakondsus oli see, millega ta end määratles ja mille üle ta veel ikka uhke on. Sel sildil oli poliitilises universumis, kus tema elas, kõige enam kaalu, selles sõnas olid koos vendluse-, võrdsuse-, ja kõikidele laieneva proletariaadi õigluse unistus. See sobis kokku ka valitsuse ametliku joonega, Sovinformbüroo propagandaga. Ent sõja lõpuks oli vähemusrahvustest välja valitud 1 600 000 nõukogude inimest, nende maine natsionalismisüüdistusega määritud ja – Nõukogude riigi nimel – küüditatud maadelt, kus olid elanud nende esivanemad. Mõne aastaga – kohe pärast võidu saavutamist – suri neist umbes kolmandik.
Sjón
Sjón (1962) – on tunnustatud Islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani ja mitmeid luulekogumikke, näidendeid libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui laulusõnu kirjutades. “Ta on uskumatult andekas,” ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani “Virvarebane” eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.
Katkend: Virvarebane, Pegasus 2013, lk 56-64, tlk Askur Alas.
Friðriki ja Hafdísi teed ristusid kolm päeva pärast seda, kui mees Islandile oli jõudnud. Friðrik oli siis koduteel pärast õhtusööki, röögatut kohvijoomist ja ühislaulmist oma mentori, härra G. juures. Ta otsustas minna kuhu jalad viivad. Need juhtisid ta otse Kvosini juurde, linnast välja, kiltmaast lõunasse mere äärde, kus ta jooksis piki kallast ja hõikas säravale igavikule: “Ole kiidetud ookean, vaba mehe peegel!” Oli jaanipäev, sääsed kiigutasid end kõrtel, liivatüll vidistas ja öise päikese kiired tungisid risti läbi rohu.
Tollal oli Reykjavík piisavalt väike, et kiirelt kõndides linnale poole tunniga ring peale teha, ja nii ei kulunud kaua aega, kui Friðrik oli samas kohas tagasi, kust ta oma õhtust jalutuskäiku alustas – teerajal enda vana hallipäise mentori, härra G. maja taga. Tagauksest väljus köögiteenija poeg, hoides ettevaatlikult kandikut, millel oli plekk-kruus, kartulikoored, forellinahk ja leivatükid – ülejäägid äsjasest pidusöögist.
Friðrik seisatas ja jälgis poissi kandmas kandikut ühe lobudiku poole. See oli ehitaud tagahoovi ühe suurema kuuri külge; seal avas poiss luugi ja lükkas kandiku sisse. Lobudikust hakkas kostma müra ja norsatusi, kolinat ja röhitsusi. Poiss tõmbus tagasi, lõi luugi kinni ja kiirustas maja poole – kuid põrkas tee peal kokku
Friðrikuga, kes oli vahepeal väravast sisse astunud.
-Kes teil seal on, kas mõni taani kaupmees või?
Ta ütles seda pooleldi naljatleval toonil, mida kasutatakse, kui tahetakse halbade uudiste mõju pehmendada. Nooruk jõllitas Friðrikut, nagu oleks too üks parun Münchhauseni kuu-olendeid, ja vastas tusaselt:
-Noh. Ma arvan, et see on see rajakas, kes eelmisel nädalal lapse sünnitas.
-Või nii!
-Too, kes saadi surnuaias kätte, kui ta lapse laipa Ólafur “Tudeng” Jónnasoni hauda mattis.
-Ja miks ta siin on?
-Minu teada palus kohtunik oma nõbu, et sugulane ta enda juurde hoiule võtaks. Ema räägib, et pole mõistlik teda vangimajja meestega kokku panna.
-Ja mis temaga peale hakatakse?
-Noh, arvatavasti saadetakse ta Kopenhaagenisse, karistust saama, ja kui ta tagasi tuleb, pannakse ta kuhugi teenijaks. Kui ta üldse tagasi tuleb.
Poiss viskas kärmelt pilgu enda ümber ja tõmbas taskust väikese tubakasarve:
-Ma ei tohiks tegelikult sellest rääkida, mis ma kodus kuulen…
Ta tõstis sarve ühe sõõrme juurde ja tõmbas äkitselt tubakat ninna. Sellega oli vestlus lõppenud. Friðrik jättis köögiteenija poja aevastusega võitlema ja kõndis lobudiku juurde. Ta kükitas, avas luugi ja piilus sisse. Sees oli pime, aga suveöö sinakat valgust paistis laudade vahelt piisavalt, et silmade kohanedes eristas ta hurtsiku nurgas naisekuju. See oligi vang.
Ta istus, jalad välja sirutatult, muldpõrandal, ja küürutas toidutaldriku kohal nagu kaltsunukk. Oma pisikeses käes hoidis ta kartulikoore tükki, kasutades seda kalanaha ja leiva kokkulükkamiseks; siis haaras ta need kartulikoore sisse, tõstis suu juurde ja mälus hoolikalt läbi. Ta võttis plekk-kruusist lonksu ja tõi kuuldavale ohke. Sel hetkel tundus Friðrikule, et on näinud seda viletsust rohkem kui küllalt. Ta kobas lingi järele, et luuk sulgeda, kuid käsi puudutas valju kopsatusega seina. Olevus nurgas sai tema kohalolekust teadlikuks. Ta tõstis pilgu ja vaatas mehele otse silma; naeratas, ja tema naeratus kahekordistas õnne maailmas.
Aga enne kui Friðrik vastuseks noogutada jõudis, kadus naeratus tema näolt ja asendus otsekohe sedavõrd troostitu ilmega, et mees puhkes nutma.
…
Friðrik seob sõlme lahti, mähib nööri ümber vasaku käelaba, tõmbab rulli ümber sõrmeotste ja torkab vestitasku. Ta eemaldab pambu ümbert kotiriide ja näeb kahte ühesuurust pruunis vahajas paberis pakki. Ta asetab need kõrvuti ja teeb lahti: pakkide sisu paistab olevat ühesugune – mustad puutahvlid, kakskümmend neli kummaski virnas. Ta segab tahvleid nagu kaarte ja näeb, et kuigi need on ühelt küljelt mustaks värvitud, on teine külg valge, kuid mitte kõigil – ühes virnas on mõned tahvlid mustad ja rohelised, teises mustad ja sinised. Ta silitab oma habet:
– Ja-jah, Abbadi, küll on vägev see piltmõistatus, mida sa terve elu oled endaga kaasas kandnud…
Ja nüüd algab Brekka talu pisikeses elutoas keeruline ja kummaline vaatemäng. Taluperemees mängib ettevaatlikult iga mõistatuse tükiga, vaatleb seda ühelt ja teiselt poolt; rohelistel ja sinistel tahvlitel on sõnad – ladina keeles. See teeb mängu lihtsamaks.
Ta hakkab puslet kokku panema.
Ta alustab sinistest tahvlitest.
Friðrik B. Friðjónsson õppis Kopenhaageni Ülikoolis loodusteadust aastatel 1862 kuni 1865. nagu paljudel tema kaasmaalastelgi, jäi tal ülikool lõpetamata; kolmel viimasel aastal Taanis töötas ta täiskohaga Suur-Kuninga tänaval asuvas Elevandi apteegis, mida tollal pidas apteeker Ørnstrup. Friðrik töötas end üles meditsiiniassistendi kohale. Ta tegeles apteegis joovastavate ainetega: eeter, oopium, naerugaas, kärbseseen, karumustikas, kloroform, alraun, hašiš ja koka, mida kasutati erinevate tervisehädade raviks. Samas harrastasid neid ka Kopenhaageni “lootosesööjad”.
Lootosesööjad oli rühm inimesi, kes kujundasid oma elu prantsuse poeetide – Baudelaire, de Nerval, Gautier ja de Musset – luule järgi. Nad korraldasid pidusid – millest räägiti palju lugusid, kuid tõele vastasid vähesed -, kus külalised kandusid psühhotroopsete taimede abil nii lihas kui vaimus kiiresti ja magusalt seni tundmata maailmadesse. Friðrik oli sellistel kogunemistel sage külaline; ükskord, kui nad eeterlikest Ameerika mägedest tagasi olid jõudnud, tõusis ta püsti ja ütles oma kaasreisijatele:
– Ma nägin universumit! See oli tehtud luulest!
Taanlastele tundus, et ta räägib nagu “en rigtig Islænding”.
Friðriku reis Islandile 1868. aasta suvel toimus aga hoopis maisematel asjaoludel. Ta tuli saarele, et korda ajada oma päranduseasjad. Mõlemad vanemad olid sel kevadel teineteise järel, üheksapäevase vahega, kopsupõletikku surnud. Vara sama hästi kui polnudki: kõrvaline Brekka talukoht, lehm Kõversarv, mõned nirud lambad, flööt, male, kast raamatuid, emale kuulunud vokk ja kõuts Pisi-Frikki. Seetõttu ei kavatsenud ta seal kaua peatuda: palju see ikka vaeva võtab, et müüa vallasvara naabritele, maksta võlad pakkida asjad, puua kass ja põletada taluhooned, mis Friðriku teada olid kokku kukkumas.
Ja seda oleks ka ta teinud, kui kõiksus poleks teda ootamatult kokku viinud ühe luulekatkega; see juhtus räpases kuuris päikselisel juunikuu ööl.
…
Puutahvlid mänglevad Friðriku kätes; varem lahendamatune paistnud mõistatus juhib nüüd justkui ise ta käsi. Tundub nagu oleks pusles võluvägi, mis juhib ise ta kokku: pikemalt mõtlemata asetab mees ühe tahvli teise külge ja kui nende servad kokku puutuvad, sobitub üks tahvel otsemaid teise soonde ega nihku enam paigast; ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni sinistest tahvlitest moodustub põhi, teistest aga seinad, meenutades kõige enam pikka ja üsna kõrget küna, mille küljed on seespoolt valged ja väljast mustad.
Ja küna põhja ilmub lause: “Omnium mutantur – nihil interit.” Friðrik naerab virilalt: “Kõik muutub – mitte miski ei kao.” Ta ei suuda endale ette kujutada, mis imetabane meistrimees see pidi olema, kes selle asjanduse Hafdísile valmistas ja valis sinna tsitaadi Ovidiuselt endalt.
Talu tagant kostab ammumist.
Mõistataja ärkab oma mõtetest; teine Kõversarv ammub ja nõuab oma lüpsmist. Friðrik jätab oma teose ja tõttab lauta; veel ei ole ta jõudnud uue töökorraldusega Brekkal harjuda; varem hoolitses nende loomade eest Abba.
…
Tudengid, kes said Kopenhaagenis kakskümmend riigitaalrit stipendiumi, olid kohustatud osalema üksikute inimeste matustel. Nagu teisedki, täitis Friðrik seda morbiidset kohustust, aga et ta oli suuremat sorti raamatukoi ja alatasa Høsti raamatukauplusele võlgu, võttis ta tööpakkumise linna surnukuuri öövahi kohale rõõmuga vastu. Surnukuuris tegi ta veel üht tööd: tõlkis Kristiaaniast pärit jõukale, kuid kõva peaga anatoomiatudengile artikleid välismaistest meditsiiniajakirjadest.
Friðrik istus palju öid suitseva õlilambi ääres ja tõlkis taani keelde kirjeldusi uusimate meetodite kohta, kuidas meid, õnnetuid inimolendeid, elus hoida; tema ümber lebasid lavatsitel laibad, keda enam keegi aidata ei saanud – hoolimata optimistlikest uudistest elektriravi edusammudest.
London Hospital Reportsi 1866. aasta väljaande kolmandast osast luges Friðrik Londoni arsti J. Langdon H. Downi teadustööd nõrgamõistuslike klassifikatsioonist. Artikkel oli katse selgitada fenomeni, mis oli inimkonda kaua vaevanud: miks valged naised tõid aeg-ajalt ilmale asiaatlike tunnustega lapsi. Doktori hüpotees rajanes sellel, et raseduse ajal võis naise haigus või hingeline vapustus põhjustada enneaegse sünnituse; see võis toimuda loote arengu eri teada-tuntud etappidel: kala-roomaja-lind-koer-ahv-neeger-asiaat-indiaanlane-valge inimene, kuid tundus, et kõige sagedamini leiab see aset seitsmendal etapil.
Downi sündroomi all kannatavad mongoliidsete näojoontega lapsed ei olnud seega täielikult välja arenenud; nende saatuseks oli jääda lapsikuks ja araks elu lõpuni, kuid nagu teistelegi alaväärsete rasside esindajatele, oli neile lahke kohtlemise ja kannatlikkuse abil võimalik õpetada päris palju kasulikke oskusi.
Islandil surmati nad kohe pärast sündimist.
Kui teiste nõrgamõistuslike puhul näeb alles siis, kui juba hilja, et nad pole täie mõistuse juures, siis Downi sündroomiga lapsi vaadates saavad kõik kohe aru, et nad on tehtud teisest puust kui meie, võib-olla et isegi mingitest muudest, ebamaistest algosakestest: neil olid tihedamad juuksed, kollakas jume, tönts keha, lotendav nahk ja pilusilmad – nagu rebendid lõuendis.
Tunnistajaid ei olnud vaja; enne kui vastsündinu jõudis vääksuma hakata, pigistas ämmaemand ta nina kinni ja suunas nõnda ta hinge tagasi suurde katlasse, kus kogu inimkonnale kulbiga ette tõstetakse.
Laps öeldi olevat surnult sündinud ja tema surnukeha anti üle lähimale pastorile. Too tegi kindlaks, mis soost vaeseke oli, sängitas ta mulda ja lugu oli lõpetatud.
Kuid alati leidus mõni õnnetusehunnik, kes suutis ellu jääda. Seda juhtus jumalast maha jäetus ääremaadel, kus polnud kedagi pähe panemas mõistust emadele, kes arvasid, et saavad oma lastega – imelikud, nagu nad olid – hakkama. Nood aga läksid rumalast peast teab kuhu uitama ja kadusid ära; nende luud jäid kõdunema mägiradadele, või leiti nad poolsurnult mõnelt aasalt, või koperdasid nad võõraste inimeste ellu.
Ja kuna tobukesed ei teadnud, kes nad on või kust poolt oli tuul nad toonud, käskisid võimud talumehel, kelle maa peal nende eksirännak oli lõppenud, nad oma ülalpidamisele võtta.
…
Polnud kahtlustki, et Reykjavíki kohtuniku nõo tagaaeda luku taha pandud armetu tüdruk oli üks neist asiaatlikest õnnetukestest, kel polnud muud varandust kui sisse hingatud õhk.
Neiu pühkis käed toidust puhtaks, kallistas kanalas nutvat noormeest ja lohutas teda selliste sõnadega:
-Furru amhamh, furru amhamh…
Looming
The blue fox, Telegram 2009, London
From the mouth on the whale, New York : Farrar, Straus and Giroux, 2013
Virvarebane, Pegasus 2013
Jaan Isotamm
Jaan Isotamm (19.10.1939 – 2.06.1014)
Foto: Peeter Langovits
JAAN ISOTAMM, luuletajana Johnny B.sündis 19. oktoobril 1939 Tartus. Haridusteed käis Nuias, Järvakandis, Saadjärvel, Vaimastveres, Kukulinnas, Ulilas, Tartu I ja III keskkoolis, sellele järgnes ta enda sõnul Beria-nimeline Eluülikool (vt. intervjuu “Vikerkaares” 1989, nr. 10) – seitse aastat Mordva sunnitöölaagrites. Pärast vabanemist 1963 töötas Tartus ja Lõuna-Eestis lukksepana, kraavikaevajana jms., saades peatselt nn. kultuurilise underground’i esindajaks. 1969–70 oli JB Tartu Noorte Autorite Koondise esimees. Aastail 1969–1988 oli ta ametis öövahina. Avalikkuse ette astus JB taas 1997. aastal, lugedes Tartu Kirjanike Majas loengusarja Eesti ajaloost. 1988. aasta lõpus sai temast ajakirja “Akadeemia” socialia-osa toimetaja, 1992. aastal võeti ta Eesti Kirjanike Liitu. Isotamm oli Eesti Kirjanduse Seltsi aktiivseid taasasutajaid, on toimetanud seltsi aastaraamatuid, olnud tegev mitmetes seltsi organeis ning vastutanud seltsi kirjastustegevuse eest. Ta on saanud 1990. a. “Loomingu” aastapreemia luuletsükli eest ja 1997. a. Eesti Kultuurifondi suure aastapreemia silmapaistva toimetamis-, tõlke- ja ühiskondliku tegevuse eest.
Luuletaja JB. 1960. ja 1970. a-tel oli JB aktiivne käsikirjaliste almanahhide koostajaid ja autoreid (“Marm”, “Hees”, “Kolme mehe laulud”, “Kurekell”, “Vigilia”, “Tõlet”, “Poolpäevaleht”), ta on avaldanud nendes luulet, lühiproosat ja publitsistikat, neist isekirjastuslikest väljaannetest kirjutanud (“Väikeväljaannete minevikust ja tulevikust”) ja koostanud tolle ajani ilmunute bibliograafia (“Vigilia” 2, 1973). Ametlikes väljaannetes on JB luulet ilmunud 1968. aastast (“Noorte Hääl”, “Looming”, “Noorus” jm.), tsükkel “Mees tänavalt” ilmus nelja autori luuleraamatus “Närvitrükk” (“Loomingu” Raamatukogu, 1971). Aastail 1967-1970 kirjutatud luulet sisaldab JB kogu “Tekstiraamat” (1972). Pärast seda jäi JB avalikust kirjanduselust eemale kuni a-ni 1986, kui tema luuletusi avaldas “Vikerkaar”.
JB luulet on tõlgitud vähemalt läti, soome, inglise, kasahhi, gruusia, slovaki ja taani keelde, esperantokeelsed tõlked H. Dresenilt on käsikirjas Kirjandusmuuseumis. Ta on katsetanud ka luuletõlgetega saksa keelest, need on jäänud käsikirja. JB luule on esindatud eesti luule ajaloo esindusvalimikus “Sõnarine”, valimikus “Eesti looduslüürikat” (1980) jm. Kaua aega säilis ta luulelooming aga ainult etteloetuna, käsikirjus, talle lähedale pääsenute mälus.
1999. a. oli Jaan Isotamme 60. sünnipäev ja ühtlasi tuli ta tagasi eesti kirjandusse esindusliku koguga “mina johnny b: tekste aastaist 1967-1974”, mis hõlmab peaaegu kogu JB luuleloomingut ja sisaldab ka palju seni avaldamata luuletusi.
JB avalik luuleaktiivsus jääb 1960. aastaisse, mil ta tegutses NAKi esimehena, käis kirjanduslikel ringreisidel Eestis, elas aktiivset boheemlaselu Tartus, ärritades nii kirjandusfunktsionääre kui ka võimuesindajaid. Luule on talle olnud üks protesti- ja vastupanuliikumise vorme, kus umbmäärase ja allegoorilise väljaütlemise kaudu ning samas ka vaba jõulisusega ning vitaalselt ja värskelt heidetakse väljakutse nn. väikekodanlusele või establishment’ile kui ka ahistavale võimule. Maksimalistlik ellusuhtumine kajastub ka ta tekstide kategoorilistes hinnangutes. Kajades vastu tolleaegsete biitnikute luulele, osutus ta eesti luule uuendajaks, selle “poeetilisuse” lõhkujaks, saades paljude noorte luulekatsetajate iidoliks ja eeskujuks. “Isotamme täishäälsus, deklareeriv kategoorilisus, jõhker hellus, sümboolika sotsiaalsus, erootilised otselasud lõid kildudeks toonase eesti luule tasase poeetilise indlemise” (V. Vaher). “Võiks öelda, et luuletajana ajas Johnny sama asja mis põrandaalusenagi – ta võitles vabaduse ja moraali eest, paljastas nii riiklikku kui sisemist allaandmist ja moraalitust” (O. Remsu).
Vabadusvõitleja ja ühiskonnategelane JB on olnud Eesti iseseisvuse ja rahvusluse vankumatu hoidja ja nende ideede levitaja paljude inimeste hulgas mitme aastakümne jooksul. Pärast tema tagasitõmbumist avalikust elust sai temast eri põlvkondade ühendaja, kelle valvuriputkas said kokku laagrikaaslased ja vaimuinimesed, kus kuulati välisraadioid, kõneldi päevapoliitikast, Eesti minevikust ja tulevikust, vahetati kirjandust. JB avameelne hoiak ja tingimusteta sirgeselgsus aitas kaasa vabadusidee püsimisele ka kõige keerukamail venestamise aegadel. Ta nimetas asju nende õigete nimedega. Ta pole pidanud valetama, kedagi teist mängima ega end maha salgama. Eesti taasiseseisvumine ei toonud talle tema Eesti ideaalriiki, kuid see ei tähendanud kõrvalehoidmist Eesti elu aktuaalseist küsimusist, mida ta on oma ideaalidest lähtudes kommenteerinud üsnagi teravalt. Ta koostas Eesti Kongressi I istungjärgule 1990. a. “Läkituse Eesti kongressile”, millele kirjutas alla 20 Tartu haritlast (et Eesti Kongress kuulutaks end kõrgemaks võimuks Eestis, et taasrakendataks 1938. a põhiseadus ja alustataks toiminguid põhiseadusjärgsete riigiorganite loomiseks). Lisaks ta intervjuudes ja publitsistikas esinevaile arvamusile Eesti olude kohta on ta sotsiaalse aktiivsuse näiteks ka allakirjutamine 1997. a. Sulev Luige mõrvast ajendatud nn. neljanda juuli memorandumile, 1998. a. oktoobris komsomolitöötajate kokkutuleku vastu Tallinnas koostatud protestikirjale “Painajalik minevikulehaline teave”, samal aastal EELK Tartu Maarja koguduse poolt Eesti valitsusele ja Riigikogule saadetud avalikule kirjale Maarja kiriku tagastamisest kogudusele jms.
Toimetaja ja koostaja Jaan Isotamm on lisaks igapäevatööle ajakirjas “Akadeemia” avaldanud juba 1998. aastal MRP-AEG infobülletäänis Otto Tiefi ja Jaan Roosi mälestuste katkeid koos enda kommentaaridega (neist on Otto Tiefi mälestused ilmunud välismaal ka venekeelses tõlkes). Ta on toimetanud ja osaliselt tõlkinud artiklikogumiku “Soome õigusajaloo põhijooned” (Tartu, 1993), toimetanud Eesti Kirjanduse Seltsi “Eluloolises sarjas” ilmunud raamatu “Eduard Laaman. Jaan Poska: Eesti riigitegelase elukäik” (Tartu, 1998); Jaan Roosi “Läbi punase öö. I. osa: 1944. ja 1945. aasta päevik” (Tartu: EKS, 1997); toimetanud Kaljo Villako mälestuste raamatu “Ajarännak. Esimene osa: Mälestused lapsepõlvest kuni 1944. aasta sügiseni” (Tartu, 1999). Jaan Roosi päeviku teine, 1947. aastat käsitlev osa on kohe ilmumas. Ka on ta kirjutanud saatesõnu enda koostatud raamatuile ning Artur Veisseriku raamatule “Ma armastasin Eestit” (Tartu, 1995).
Tõlkija Jaan Isotammelt on eraldi raamatuna ilmunud Heikki Ylikanga “Miks õigus muutub?: Seadus ja õigus ajaloolise arengu osana” (Tartu, 1993) ja Boriss Meissneri “Ida-Euroopa uuringute areng ja struktuur Saksamaal: Aulaloeng 8. mail 1996” (Tartu, 1998). Eesti kultuuris on tähelepanuväärsed ka kaks “Akadeemias” ilmunud pikemat tõlget: Nikolai Berdjajevi “Vene kommunismi lätted ja tähendus” (1989-1990) ning Max Weberi “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” (1993-1994), niisamuti “Dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest” (“Akadeemia”, 1999-2000).
Tartlane JB. Seda on ta ise tunnistanud. Et siin on ta sündinud ja siia ka maetakse. Tartu linn peaks tänulik olema, et selline mees siin on.
29.11.1999 Katrin Raid
Luuletusi: Tekstiraamat, Eesti Raamat 1972, lk 36; 38; 67 ja Mina Johnny b, Ilmamaa 1999, lk 76; 87; 109; 120.
Halli Hundi laul
Olin hunt
kes puurist lasti
üleeile peale lõunat
kui ma hundilõhnast lahti
olin saanud sunnitud
õpetatud haukuma
liputama sabaga
käppa andma sitsima
ja veel muudki tegema
olin hunt
kes koerakarja
pandi vaikselt kõndima
ringi jooksma kasvatatult
urisema taltsutatult
hammustama käsu peale
nuusutlema litadega
naljatlema penidega jalga tõstma
seal kus vaja
olin hunt
kes kõrvad lidus
koerakarjast läbi lidus
märkamata kurje pilke
hoiatavaid haugatusi
otse metsa poole sihtis
unustatud kodukanti
olin hunt
kes metsaserval
vaenulikke lõhnu kohtas
põõsa taga silmas silmi
näljaseid ja vihkavaid
aimas hundikarja iha
kustutada nälga ja viha
hundi moodi koera kallal
aimas taipas mõistis kõike
jooksis puuri tagasi
Matadoor
Sülitage
kuni kuivavad suud
sõimake knui
sõnavara lõppemiseni
pilduge
millega raatsite
märklauaks minu
sätendav kuju
keset päikeselõõsast areeni
sülitage sõimake pilduge
ronige loožidest alla
pekske mind
sõtkuge jalgade alla
kiskuge tükkideks
olen ju argpüks
sentimeetri kauguselt
vihises teravasarvine surm
möirates minust mööda
ja ma ei tahtnud
mõistate ei tahtnud
saada surmatud
teie higist haiseva
pirukaid õgiva
tapahimust hullunud
värdjate karja
silmade all
nüüd sõimake sülitage
pilduge millega juhtub
oma viletsate krosside eest
sest teid on ju petetud
kuus korda kõigest
kähedaks karjusite kõrid
kui teravasarmine surm
leidis surma mu mõõga läbi
seitsmendal korral
oleksin pidanud mina
hüvasti jätma
päikesega õhuga eluga
klaasides sädeleva veiniga
kuumahuulsete tõmmude neidudega
sõprade ustavate silmadega
vaid teie tapahimu rahuldamaks
ei ei ja ei
parem sõimake sülitage
pilduge rämpsuga
lõigake maha mu pats
rebige lõhki mu kuub
vilistage järele tänavail
veini visake kõrtsides näkku
teie mõrvalembesed
arad ja metsikud putukad
mina elan
ja see on mulle tähtsam teist
Beduiinitar
Too mulle lilli beduiinitar
kõrbete kollaseid lilli
verevaid lilli punase mere kaljudelt
mürklillasid õisi siinai mägedelt
pisarhalle saalomoni templi müüridelt
too mulle lilli beduiinitar
fugassrohelisi musti ja sakilisi
kui mürsukillud
purpurseid sealt kus pulbitseb veri
too mulle lilli beduiinitar
nendega täidan ma kõik oma vaasid
ja hardas kontemplatsioonis
imetlen sind
ja su maad
beduiinitar
(…)
OLEN KERJUS PIME KERJUS
seismas keset rahvasumma
mytsilotti sirutamas
mööduvasse inimvoolu
olen kerjus pime kerjus
paljapäine räbalais
pilk mul yles sihitud
nähtamatu taeva poole
huuled aga aegapidi
palvesõnu sosistavad
pole palju mida kerjan
kärarikkalt inimhulgalt
sammud sammud hääled hõiked
vahest sekka mõni myks
olen kerjus pime kerjus
kerjan õige natukest
sigaretti tykki leiba
lonksu veini naeratust
sõbralikku käesurvet
naist kes mindki armastaks
kõlisedes kukuvad
mytsi külmad kopikad
mõni õige mõni vale
mis on mulle kasu neist
võõraist plekitykkidest
kui ma nende eest ei osat
yhteainust naeratust
suitsumahvi plärukonist
poolekstehtus leivatykki
pihku sõbra kindlat kätt
armastust mis pole myydav
olen kerjus pime kerjus
tänavanurgal inimsummas
tuul mu harvu juukseid sasib
pisarates silmanurgad
MA RÄNDAN RINGI
vihmamärgadel teedel
võllalaulud taskus
mida kirjutas teosoof morgenstern
enne ärkamist
võllanaljad suus
mida tekitavad
mu haige sapp ja maks
võllapuud tänava ääres
sest iga telefonipost kõlbab selleks
nagu veenvalt tõestasid
ungari revolutsionäärid
anno domini 1956
võllaroad ymberringi
sest kes teist ei tahaks seda olla
MU MÕTTED ON METSIKUD LOOMAD
elevandisuurused rotid
kes raevunult raputavad
oma puuride trelle
paljaste sabadega
vihinal pekstes õhku
mu mõtted on arktika tuuled
jäätav tarretav vihur
mis ulgudes kompab
hästiisoleeritud pipargoogimaja seinu
kus televiisori ees istub
yks korralik perekond
mu mõtted on sortside kari
väikesed räpased kuradikutsikad
kes vingudes ryndavad
töökat ja tublit kalevipoega
kes parajasti mõtiskleb
päevanormi täitmisest ja palgapäevast
KES KURAT SEE YTLES
et elu on praht
ja inimesed sead
too asi pole hoopiski nii
vaid statistika andmetel tean
et ainult
iga kolmas neist
on valmis mind petma
iga neljas maha myyma
iga seitsmes paljaks varastama
iga kymnes mu naist yle lööma
iga kahekymne kuues
mind lihtsalt tapma
neljakymne kaheksas
poolahviks ja orjaks kuulutama
seitsmekymne seitsmes
minuga pedereerima
saja kaheksas
mind sadistlikult tapma
kahesaja kuuekymne teine
aatomilõõsas kypsetama
ning viisaja kymnes
minu maailma tolmuks muutma
kas inimesed on siis pahad
otsustage ise
ja mõistke endi yle kohut
statistilised yhikud
Ben Okri
Ben Okri (1959) – on Nigeeria prosaist ja luuletaja. Ta on üks tunnustatumaid tänapäeva Aafrika kirjanikke, kelle loomingut seostatakse postmodernismi ja postkolonialismiga. Okri on töötanud nädalalehe “West Africa” luuletoimetajana ja ta tegi 1980ndate aastate esimesel poolel regulaarselt koostööd BBC World Service`ile. Okri tugevuseks on kahtlemata tõik, et tema loomingut on üsna raske lahterdada. Kuigi “Näljutatud teed” seostatakse maagilise realismiga, on autor ise liigitanud sellise määratluse kriitikute mõttelaiskuseks. Okri on oma loomingu kirjeldamiseks kasutanud mõistet “uneloogika”. Tema teostes põimuvad Aafrika mütoloogia ja ajalugu. Üleloomulikud jõud, ilmingud ja tegelased – nagu “Näljutatud tee” vaimulaps Azaro või nähtamatu poiss romaanis “Jumalaid hämmastades” – asetuvad vastamisi kaasaegse Aafrika sotsiaalsete probleemidega nagu vaesus, sotsiaalne turbulents, kuritegevus. Nende kahe elemendi koosmõjul tekibki Okrile omane kirjutuslaad.
Üks sõna maalib rohkem, kui tuhat värvi, Head Read 28. mai – 1.juuni 2014.
Ben Okri
Jumalaid hämmastades, Allikaäärne 2012, lk 87-94, tlk Mathura.
Katkeid:
Seitse
Mees istus parajasti oma pehmel valgel asemel, müütidest tulvil väljakul, mida valitses iidse kuupaiste meel, kui teda haaras imestus. Kummaline igatsus võttis temas maad. Taevas, mis väljaku kohal avanes, oli kui teerada tähtedeni, teerada pimedasse universumisse. Hauduv taevalaotus kutsus tema vaimu suurtele seiklustele. Taas tahtis ta heisata purjed ja seilata üle vee. Ta tahtis lendu tõusta taevalaotuse salapärasse.
Ja kui ta pilgu tõstis, märkas ta midagi äärmiselt tavatut. Ta nägi skulptuuri, mis ise oli nähtamatu, ent mis päeva ja öö teatavail hetkil ülilühikesteks viivudeks nähtavaks muutus. Selle maa peaskulptor oli nimelt kunagi ammu voolinud suurima Nähtamatu kuju. See seisis otse palee kohal, maa ja taeva vahel.
Õhus heljuv kuju, peenem kui teemant, oli valmistatud materjalist, mis nägi välja kui puhas valgus, ent mis oli ometigi raske kui marmor. Iga aastaga tõusis ta taevas kõrgemale. See oli sümbol ja unenägu leebust täis õpetajast, kes oli olnud oma järgijatele nähtav vaid kolme päeva vältel, enne kui tõusis nähtamatusse ning sai suureks tugijõuks vaimuvalgusele, maailma kujutlusvõimele.
Mees nägi skulptuuri kõrgel enda kohal, nägi, et see ei kinnitunud kuhugi. Valgus, mida kuju kiirgas, näis hetkeks kirgastavat taeva. Mees nägi seda hetkeks ning siis oli kõik jälle endine.
Kaheksa
Ta jäi liikumatult paigale ja mõtiskles kõige nähtu üle. Ühtäkki märkas ta pimedusse varjuva lodža alt eenduvaid raidkujusid. Kui ta silmi pingutas, ei näinud ta muud kui pimedust liigutamas, ent kui ta pilgu kõrvale pööras, nägi ta, kuidas raidkujud olid asunud pimeduses liikuma. Ta ehmus sellest niivõrd, et karjatas.
Öö tardus paigale. Isegi tuul peatus.
Väljaku lummast polnud ta jaoks enam midagi järel; ta oleks justkui ärganud paigas, mille õudust ta polnud varem osanud tähele panna.
Ta ajas end kähku püsti ja kuulatas.
Üheksa
Esialgu ei kuulnud ta midagi. Viivu pärast kuulis ta nõrka sahinat, ja summutatud agooniakarjeid, justkui olnuks mõni väike loom suremas.
Ta lasi pilgul üle väljaku käia, ent ei näinud midagi. Õrn sahin jätkas lähenemist. Taas vaatas ta enda ümber, kuid ei näinud ikka midagi. Lodža all liigutanud raidkujud olid jäänud paigale. Kogu väljak oli paigale tardunud, justkui millegi ootuses. Ja siis, kui ta oli end parajasti istuma seadmas, nägi ta seda.
See oli jäle uss, koletis – mingi kurjus, mis oli nüüd täiuslike kivide alt välja roomanud. Maailm õõtsus noormehe hirmunud silme ees, ta suu muutus kuivaks. Hetkel mattus kõik ümberringi pimedusse ning kui ta end lõpuks südame pekseldes kogus, nägi ta olendit pimedusest enda poole roomamas. Millegipärast muutus tema välgetähniline, ookerpunase mustriga kuju nüüd kivipinnal väga selgelt nähtavaks. Vaevukuuldavate ahastusähinate saatel rühkis too olend raskelt lähemale, tõukas end katkiste tiibade toel ja ainsa terveks jäänud jala najal edasi. Tema teine jalg oli väändunud ja katki; see tõmbles mahedas kuupaistes.
Ühe pika hetke vaatas mees seda olendit, kes osutus turteltuviks, üheaegse põnevuse ja õudustundega. Ühe pika hetke vältel ei näinudki ta temas mitte lindu, vaid hoopis koletist. Lind loivas Kohtumaja suumas, et seal väärikalt surra.
Ent sel hetkel, kui ta nägi koletist tõepoolest linnuna, kes püüab väljaku serva jõuda, sinna, kus asus lilledest ääris, sai ta teadlikuks ka millestki muust, millestki väga kurjakuulutavast.
Kümme
Ta tundis, et teda jälgitakse. See mõte näis talle küll esialgu absurdne, ent siis nägi ta, et väljak oli rahvast tulvil – inimesed sagisid ringi, istusid laudade ääres, kuupaiste käes, tegid oma argiseid toimetusi, olles samal ajal täielikult teadlikud temagi kohalolust. Õigupoolest mees vaid tajus, et väljak oli rahvast tulvil, sest reaalselt ei näinud ta kedagi. Talle näis, et see kõik on proovilepanek ja see, kuidas ta väljakutsega toime tuleb, määrab tema elu saabuvas päevas.
Ta vaatas enda ümber ega näinud midagi peale terenduvate paleede, hääletu väljaku ja iidse tühja ruumi.
Lind oli nüüd temast möödunud, häälitsedes vaikselt ja haletsusväärselt, tõugates end üha edasi oma katkiste tiibade toel. Noorel mehel oli linnust väga kahju ja ta imestas, et keegi lindu ei aidanud, temast ei hoolinud ega teda koju ei viinud, et ta seal terveks ravida – isegi kui mees tegelikult teadis, et peale tema polnud väljakul kedagi.
Ta tahtis just linnule lähemale kummarduda ja tema haava uurida, kui tajus, et keegi seisab ta kõrval. Seisab vaikselt ega hinga.
Üksteist
Ta tõi kuuldavale ehmatusohke ja astus kiirelt sammu tagasi. Maailm käis ta silme ees ringi. Kui ta end koguda oli suutnud, nägi ta enda kõrval pika kõhetu nooruki tumedat kogu, kes niisamuti valget turteltuvi vaatles.
“Tema kaaslased tegid seda,” ütles ta ükskõiksel, hauatagusel häälel.
“Millised kaaslased?”
“Tema kaaslased. Nemad tegid seda. Nad kargasid talle kallale ja murdisd ta tiivad. Nad üritasid teda tappa. Nad teadsid, et ta ei peaks rännakule vastu.”
Järgnes vaikus. Viivuks tiirutas vaid tuul mööda väljakut ja sahistas suure ratsaniku hobuse lakka, enne kui kõhetu nooruk jätkas:
“Kas sa kuuled, mida see tuvi hüüab?”
“Ei.”
“Kas sugugi ei kuule?”
“Ei.”
“Kas sa ei kuule siis üldse midagi?”
“Muidugi kuulen; kuulen, kuidas ta ahastusest oigab.”
“Kas mitte valust?”
“Valust, jah.”
“Ja kas sa siis ei kuule, mida see valu ütleb?”
“Ei, muidugi mitte. Ja miks sa seda kõike üldse minult pärid? Miks sa ei tee midagi, et seda vaest lindu aidata, selle asemel, et siin noisome seista ja seletada?”
Kõhetu nooruk vastas endise ükskõiksusega:
“Noh, ma kavatsesingi aidata. Ent sinagi näisid tema pärast mures olevat. Mida sina oleksid teinud? ”
“Ma ei tea.”
Järgnes veelkord vaikus. Seejärel ütles nooruk, end õige pisut ettepoole kallutades:
“Valu ütleb seda: andke mulle elu või tapke mind maha.”
“Tappa ma teda küll ei saa.”
“Siis pead talle elu andma.”
“Seda ei oska ma teha.”
“Ei osak elu anda?”
“Ei.”
“Mida sa siis siin teed?”
“Kus?”
“Siin. Sellel saarel, sellel väljakul, selles hetkes.”
“Ma ei tea.”
“Sa ei tea?”
“Ei.”
“Kui veider.”
“Selles pole midagi veidrat. Ma olen siin. Sellel on oma põhjus – ehkki ma ei tea milline.”
“Nii, et sa ei oska elu anda?”
“Ei. Ja kas sina oskad? Mida sina kavatsed teha? Tundub ju, et sinagi tunned linnule kaasa.”
Nooruk vaatas meest ja tema silmisse tõusis teatud pingestatud tühjus. Sel hetkel märkas mees, et kõhetu nooruki taga seisis veel keegi. See oli naisterahvas. Vaikselt astus too naine nüüd nooruki selja tagant välja. Mees ei näinud hästi tema nägu, ent nii nooruk kui ka naine näisid mõlemad koosnevat samast tumedast ja ebamäärasest ainest. Esimene neist nõjatus ettepoole, tõstis linnu üles ja oli valmis selle kaela kahekorra keerama, kui ühtäkki peatus.
“Mina tapan ta maha,” ütles ta ühegi tundevärahtuseta. “Ta sureks niikuinii. Hommikuni ta vastu ei pea. Pole mõtet tema agooniat pikendada. Oleks julm jätta teda siia väljakule vappuma ja pikka, aeglast, viivlevat surma surema. Temata saaksid oma voodis rahulikult magada. Tapan ta maha.”
“Ära tee seda.”
“Miks mitte?”
“Kas tahaksid, et sinugagi käitutaks nõnda?” küsis mees nüüd.
Nooruk peatus ja näis hetkeks küsimuse üle järele mõtlevat. Pärast pikka pausi pöördus ta oma seltsilise, naisterahva poole ning nad kõnelesid omavahel madalal häälel. Kui nad olid vestluse lõpetanud, pöördus nooruk taas tema poole ja lausus:
“Üksainus kaelakäänamine, rohkem pole vaja. Ja siis on kõik möödas.”
“Ära tee seda.”
“Kas annad siis talle elu?”
“Ma ei tea, kuidas seda teha.”
“Ise oled nii kaua elanud ja ikka ei tea kuidas elu anda?”
“Ei.”
“Kui sa talle elu anda ei oska, siis pead ta maha tapma.”
“Ma ei suuda teda tappa.”
“Siis tapan ta ise.”
“Sa ei tohi seda teha.”
“Mul ei jää muud üle. Ma ei suuda teda terveks ravida. Ma ei suuda talle elu anda. Selline on minu võimete põhjatu ja kahetsusväärne piiratus. Ent ma võin anda talle surma. Võin tema piinadele lõpu teha. Selleski on omajagu kaastunnet. Vähem kui elu andmises – ma olen nõus – ent siiski rohkem kui otsuses jätta teda üksi siia lageda taeva alla surema. Mul ei jää muud üle. Sina ei lase mul teda tappa, sellepärast annan nüüd tema saatuse sinu kätesse. Andsin endast parima. Edasine on sinu otsustada. Ent sa pead tegema ühte kahest, kas andma talle elu või ta maha tapma. Rohkem võimalusi pole ning sa ei või ka valikut langetamata jätta. Vastutus on nüüd sinu õlul. Head ööd.”
Selle peale asetas pikk kõhetu kuju turteltuvi kivist väljakule tagasi ja lahkus naisega käsikäes pimedasse öhe.
Lind jätkas loivamist, pekslemist, kaeblikku nutmist.
Mees seisis endisel paigal ja vaatas lindu abitult. Ja siis, ilma et ta oleks millelegi mõelnud, läks ta linnu juurde ja võttis ta sülle. Ta oli veidi hirmul linnu luude hapruse ja tiivatõmbluste pärast, ent kandis ta siiski ühes endaga oma voodile.
Ta asetas linnu oma padja kõrvale ja heitis pikalöi, embas lindu ja lausus:
“Kuidas küll on nõnda läinud, et ma ei oska teistele elu anda?”
Looming eesti keeles
Jumalaid hämmastades, Allikaäärne 2012, tlk Mathura.
Näljutatud tee, Kupar 1998, tlk Anne Lange.
Nädala autor 