Sven Nordqvist
Foto: Wikipedia
Sven Nordqvist (1946 ) on rootsi lastekirjanik, joonistaja ja illustraator.
Sven Nordqvisti raamatute kõige kuulsamad tegelased on vanamees Pettson ja tema kass Findus. Samamoodi on ka väljaspool Rootsist tuntud tema illustreeritud (kuid mitte kirjutatud) raamatud, kus on tegelasteks Mamma Muu ja Vares. Vahemikus 1991 kuni 2011 oli Nordqvist Rootsi lasteraamatuteakadeemia (Svenska barnboksakademien) liige.
Olles 15 aastat vana võttis ta osa ühest Ameerika korrespondentskursusest illustreerimises. Peale kursust proovis ta mitmesse kunstikooli sisse saada, kuid see tal ei õnnestunud. Seejärel asus ta Lundi Ülikooli juures asuvas tehnikakõrgkoolis arhitektuuri õppima ja peale lõpetamist töötas ta sel alal kaks aastat (aasta arhitektina ning aasta õpetajana samas koolis).
Sven Nordqvist alustas joonistamisega ühes Halmstadi reklaamibüroos. Seejärel illustreeris ta õpperaamatuid, joonistas plakateid, õnnitlus- ning jõulukaarte. Lisaks illustreeris ta isegi neli pildiraamatut, paar romaani ning töötas oforttehnikas ja teistes graafikastiilides.
1982. aastal korraldas kirjastus Opel pildiraamatute võistluse, mille võitis Sven Nordqvist raamatuga Agaton Ömanoch alfabetet. Tema suur läbimurre tuli aga järgmise raamatuga, mille nimi oli “Pannkoogitort” (Pannkakstårtan) ning kus sai esimest korda teha tutvust Pettsoni ja Findusega.
Lisaks on Nordqvist illustreerinud kirjanikepaari Tomas ja Jujja Wieslanderi raamatuid, kus on tegelasteks Mamma Muu ja Vares ja tema illustreeritud on ka mitmed nii raadiost kui televisioonist tuntud jõuluseriaalid. Sven Nordqvisti joonistusi iseloomustavad detailirohkus ja peen huumor.
Eesti keeles on ilmunud mitmed Pettsoni ja Finduse raamatud ning ka tema illustreeritud Mamma Muu ja Varese sarja raamatuid. Mõlema sarja raamatute põhjal on tehtud ka multifilme.
Katkendid ja pildid: “Vaene Pettson”, Koolibri 2006.
/…/
“Ei, ma ei taha mängida,” ühmas Pettson ja põrnitses midagi nägemata enda ette. “Mul ei ole aega. Ma pean puid lõhkuma. Aga ma ei taha puid lõhkuda. Mul on vaja kartulimaa üles kaevata. Ma tahan terve päeva niisamuti siin istuda ja ennast haletseda.”
“Sind ei ole ju mingit põhjust haletseda, Pettson,” ütles Findus. “Sul olen ju mina. Vaata siia!”
Findus astus teelusikale, mis oli otsapidi alustassi all, nii et alustass lõi vankuma ja kõlksatas. Ta püüdis lüüa lusikat nii, et alustass puutuks vastu kohvitassi ja see tiliseks. See polnud sugugi kerge. Ta pidi vajutama sellise erilise vindiga, muidu tuli välja ainult tärin ja ei mingit kõlli. Ta proovis aina uuesti ja uuesti. Iga tärinaga läks Pettsoni kulm üha enam ja enam kortsu ning juba pärast viiendat tärinat ja ainult ühte kõlli tõmbus ta näost krimpsu ja röögatas: “JÄTA JÄRELE! Ma ei kannata sellist lärmi, kui mul paha tuju on. Täna tahan ma rahu ja vaikust. Istu nüüd korralikult oma toolile, joo oma kohvi ja hoia ennast vaos!”
/…/
Kass läks välja puukuuri ja vaatas seinal rippuvat õngeritva. Ta juurdles natuke omaette. Ta piilus ukseprao vahelt, kas Pettson istub ikka veel köögis, ja hakkas siis täiest kõrist karjuma:
“APPI! PETTSON, TULE APPI! MA JÄIN KINNI!”
Kui Findus nägi Pettsonit välja tormamas, pistis ta jala suure puuhalu alla, viskas selili, rabeles ja karjus. Taat jõudis jooksujalu kohale.
“Mis juhtus? Kas said haiget?”
“Mu jalg jäi kinni. Aita mind siit välja!” näuksus Findus.
“Mis sa sinna üldse ronisid?” küsis Pettson ja aitas kassi jälle jalule.
“Ma tahtsin õngeritva võtta, et kalale minna, ja siis kukkusid puud mulle peale. Kas saad mulle ridva alla võtta?”
“Aga sa ei jaksa seda pikka ritva ise järve juurde viia,” ütles Pettson.
“No küll ma hakkama saan, kui keegi minuga kaasa ei taha tulla,” ütles Findus suureliselt ja liipas kuurist välja. “Anna mulle ainult õng kätte, küll sa siis näed kedagi, kes läheb alla järve äärde ja tuleb tagasi vähemalt kümne püütud ahvenaga.”
Pettson ulatas talle õnge. Aga kui Findus ennast minema asutas, ritv õlal, õõtsus see üles-alla, nii et kass hakkas tuikuma ning ei saanud enam ei edasi ei tagasi. Ta nägi nii hale välja, et Pettson ei saanud naeru pidama.
“Kuuled sa, väike Findus, sa ei jõua niiviisi tuigerdades selle pika ridvaga ilmaski järveni. Pealegi on sul ju jalg haige.”
“Ma LÄHEN igal juhul kalale,” sähvas Findus vihaselt.
Nüüd lõpuks andis Pettson järele. Ta ohkas:
“No olgu, eks lähme siis pealegi.”
/…/
Finduse meelest oli nii põnev kala käia. Ta läks elevile ega suutnud enam kauem vakka olla.
“Mõtle, kui me saame õnge otsa nii-iii suure haugi, et see kargab sulle kallale ja haarab sind hammaste vahele, ja siis ma raban temast niiviisi kinni ja virutan ta põrandale ja …”
Findus kargles paadis ringi ja võitles kujuteldava kalaga. Pettson sai temast parasjagu kinni siis, kui kass hakkas üle paadiserve vette kukkuma.
“Paadis istutakse vaikselt,” ütles Pettson rangelt ja surus Finduse paadipõhja istuma.
/…/
Kohe pärast seda jäi Pettsoni õnge otsa kala. Päris suur ahven. Ja siis polnudki enam rohkemat vaja – taat oli jälle heas tujus, lobises, ja oli jälle tema ise. Nad istusid seal hea hulga aega.
Koduteel ütles Findus:
“Kui oleme lõunat söönud ja sa oled puud ära lõhkunud, siis hakkame mängima.”
“Aga ma pean ju kartulimaa üles kaevama,” sõnas Pettson.
“Njaa,” ütles Findus kahtlevalt, “aga sa kaeva ainult pool. Ja siis hakkame mängima.”
“Kas su jalg siis enam ei valuta?”
“Ei noh, ega mu jalg õigupoolest ei valutanudki,” tunnistas Findus. “Ma üksnes teesklesin kavaluse pärast, et sa minuga kalale tuleksid.”
/…/
Linke
Film, „Pettson ja Findus – Väike tüütus, suur sõprus“,http://www.cinamon.ee/Event/2167/?dt=22.11.2014
Film põhineb rootsi kirjaniku Sven Nordqvisti rahvusvaheliselt tuntud samanimelisel lasteraamatul, mis on tõlgitud enam kui 30sse keelde. Film räägib meile loo torisevast erakust Pettsonist ja tema sõbrast, rääkivast kassist Findusest, kes koos elavad läbi terve hulga seiklusi ja saavad teada, milleks on sulle sõpru vaja.
Filmi rezhissöör: Ali Samadi Ahadi , Tootjamaa: Saksamaa 2014
Orig.pealkiri: Petterson & Findus – Kleiner Quälgeist, Grobe Freundschaft
Dubleeritud Industrial Productions stuudios filmistuudio Estinfilm tellimusel.
Näitlejad: Tiit Sukk, Ain Jürisson, Kristi Aule, Andres Liivak, Andrus Kasesalu jt.
Tõlkija: Kerdi Oengo ; Dublaazhirezhissöör: Oleg Davidovitch
Produtsent: Mati Sepping.
Häniläne
Foto: Võro kirändus
Häniläne (kodanikunimega Mariina Paesalu) sündis 1953. a Võrumaal Antsla lähedal Ala-Siimani talus. 1971. a lõpetas ta Antsla Keskkooli, 1976. a Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse alal. Aastail 1976–2012 töötas Häniläne eesti keele ja kirjanduse õpetajana – Varstus, Alatskivil, Sauel ja Lagedil. 2012. a alates on ta vabakutseline toimetaja.
Häniläne elab 1988. a alates Harjumaal Rae vallas Lagedil. Esimesed luuletused kirjutas Häniläne 1989. a, esines nendega Mariina Saaveli nime all üle-eestilisel murdeloominguvõistlusel ja sai seal esikoha. Varsti pärast seda lakkas ta kirjutamast kuni 2005. aastani. Tema varasemat luulet on avaldatud Viruskundras ja Eesti Kirikus Mariina Saaveli nime all.
2005. a alates on Häniläne luulet loonud pidevalt ning avaldanud seda Võro-Seto tähtraamatus ja Loomingus Häniläse nime all.
2008. a võitis Häniläne tsükliga „Istõ inemine suurtii veeren” Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse, 2009. a pälvis ta tsükliga „Tõsõ mu maailman” ajakirja Looming aastaauhinna.
2010. a ilmus Häniläse esikkogu „Ma pühäpääväpõllõ mõsi”, millega Häniläne oli Betti Alveri debüüdiauhinna nominent. (Häniläse esikkogu kohta on 2011. a Vikerkaares nr 6 ilmunud Mart Velskri arvustus „Võrukeelne pöördumine”.) Selles kogus on luuletused aastaist 1989 ja 2005–2009.
2014. a sügisel ilmus Häniläselt luulekogu „Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist”, mis sisaldab luuletusi aastaist 2010–2014.
Vanadus inemise ilusa paprõ är palut´
Inemine aastakümnid ilusid paprid tegi:
arõngu- ja tüükavvu,
iseloomustuisi ja tõõstamiisi,
päävä-, nädäli- nink aastaplaanõ,
avalduisi ja arruandmiisi,
selletüisi ja protokollõ.
Tähtsid paprid täüs saiõ lavva ja suhvli,
raamaduriiuli nink rõivakapi.
Paprid jakku põrmandulõ ja lae ala,
sainu viirde nink sängü pääle.
Ülembä inemist tähtside papridõ iist kõvastõ kitse,
tedä tõisilõ näüdüsses nõsti,
tälle avvukirju anni
ja mõnikõrd mõnõ sendigi massi.
Viimäte vanadus inemise väräjäst
ülembänä uhkõna sisse sõit´.
Es timä hooli paprist ilusist,
tiä tõsõ säädüse tarrõ tõi.
Vanadus vanan leeväahun
aastakümnide ilusa paprõ tuhas palut´.
Perrä timä jätt´ õnnõ kirja kulõtunu,
miä inemisele oll´ kunagi
sinitside silmiga sõbõr saatunu.
Inemine sõbra löüdse
Inemine raamatidõ ilmast hindäle sõbrakõist otsõ.
Timä ümbre kuulsusõ kaasi pääl naari
ja helkävid hambid näüdässi.
Oll´ pall´u pilte puulpall´ist preilnadõst,
esändist edevist nink võimsist vällämaa loomõst.
Löüdü teossid esämaa ärandjist,
mõrdsukist ja mererüüvliist,
rikkusõhimust ja ihu igätsüisist,
torrõ tarõ ehitämisest nink pitsballõ kõrraldamisõst.
Mitmõn raamatun selletäti,
määndse mättä ala um rahapada matõt,
kuis eluredeli pulkõ piten korgõlõ karada,
kuis saa-aastatsõna näiukõnõ vällä nätä.
Küküt´ inemine kirevide teossidõ kesken.
Nimä vahtsõ tälle silmä sisse,
tükse timä karmanilõ,
püvvi hinnäst pitsitä tiä kohvrilõ.
Läts inemine pakku riiulidõ takka,
sääl puhas´ veidükene pudsudõ seen.
Timä kõrval pelgämiisi köödsät´
üts raamat kulõtunuisi kaasiga.
Tuu raamat kõnõl´ inemise henge ilust,
tüüst tähtsäst ja tarvilidsõst,
armust avarast nink avitavast.
Inemine riiulide takast pudsudõ seest
kulõtunuisi kaasiga sõbra üles korjas´
ja rõõmsidõ sammõga kodu poolõ rutas´.
Lagunu koolimaja kotsil vaakva varõsõ
Vana koolimaja kõrval häitsese kurõkatla,
tuul nõst tolmu ja asku taiva poolõ,
kavvõn kasusõ pümme piksepilve,
kuulmeistri astus hainast tiirata piten.
Tuul puhk koolimaja klaasita aknist sisse,
uiss um vallalõ ja vildakulõ vaonu,
katusõ kotsil vaakva varõsõ,
üle sammõldanu trepi sisaligu ruumasõ.
Kuulmeistri istus tiiraa viirde
suurõ saarõpuu kannu pääle.
Timä käe nigu palvõn kokku pand
ja lagunut koolimaia kaes ütsisilmi.
Üle kuulmeistri, üle vana maja
varõsõ vuhisõsõ ja nõsõsõ piksepilve.
Rassõ ilma kesken hilläkeiste hiilasõ
kurõkatlidõ kurbligu silmä.
Kolm kohitut tarõkassi
Suurõ kivimaja kolmanda kõrra aknõlaudu pääl
pääväst päivä tuiutasõ kolm kohitut tarõkassi.
Üts näist üdsimust um, tõnõ savikarva,
kolmas hahkjanõ mustõ juttõga.
Näil kortinidõ kividsõ saina umma vahjõl
ja ütstõsõga niä kokku ei saa
nink ütstõsõ olõman olõmisõstki niä midägi ei tiiä,
ei tunnõ nimä eläjid tõisigi.
Kassõl kinän kausin um süük rammunõ
ja niä inemise muudu kemmergun käävä,
näid sakõstõ vannin mõstas
nink näide tervüs tõpratohtril üle kaia lastas.
Õdagu inemise tüüst tulõva
ja ummi kassõ ku latsi pehmekeiste üsätäse,
näidega nall´akid mänge mängvä
nink nimä sängü hindä hõlma magama võtva.
Hummugu, ku inemise kotust är läävä,
nuu ütsildäse kassi aknõlavva pääle kedsivä.
Aknõ takan vahtrõpuu tuulõ käen hällüs
ja kassõ suigutsin ajudõn üts mälestüs heränes.
Näile miilde tulõ,
kuis niä minevädsen kassielun puid piten korgõlõ rubisi,
suurõ haina seen hiiri ja tsirgupoigõ püvvi,
lämmä päävä paistusõn õndsalõ piisli
nink imäkassõ peräst tulitsõlõ kakli.
Haina hall´ast takan ikkõn
Pääväst päivä hummukust õdaguni ilmotsatulõ
muru rääbitsemise massina egäl puul põpatasõ.
Näide iist hirmsan hirmun juuskva mutika,
pagõsõ hiitüden eläjä ja pessi seest tsirgukõsõ.
Hain hall´as ei kohegi minnä saa.
Timä purus lõigatas joba latsõiän.
Ei lasta täl kassu nink tuulõ käen hilläkeiste hällü,
ei ilma uma rohilidsusõga rõõmusta.
Inemise haina halvas põlgva,
timä kärmäle juurõni är kraapva,
tiä asõmõl kivve ja liiva kuumastõ armastasõ
nink tsimmendpotin kasuvid lille imetlese.
Ummõtõ haingi Jumalalt ilmalõ annõt um,
ei timä ilutaimist armõtumb ja jäledümb olõ.
Ma haina hall´ast avvusta ja hindämiisi hõlalõ,
kuis muru rääpmise massina kõik tükes lagunõsõ
ja kavvõndalõ vana ravva kuuri rändäse.
Sõs egälpuul vahtsõlõ häitsemä nakkasõ
võiuninni ja tiilehe, valgõ ristik- nink upinhaina.
Aianukõn jälleki nätä saa nõgõssid ja ämmälehti,
piitrelille, oras- nink vesihaina,
takjid, ohtjid ja püdselehti.
Velletapminõ
Vasta üüd kallõ kivimaja iin
tapp´ inemine ummi kaitsmada velli.
Moodulidsõ massinaga timä maha lõigas´ lehtkuusõ
nink surma saat´ suurõ vahtrõpuu.
Velle olli korgõ, kinä ja õgva,
nimä tunni tuuli nink tähti, päivä ja pilvi,
nimä Jumalalõ inemisest ligembäl olli.
Es suta inemine inämb puiõ suurust nätä,
näide kõrval väikene ja matal olla.
Võimsa velle timä mõtõl´ vainlaisis kurjõs,
näide ihu nink henge armõtulõ tekk´ purus.
Prõlla inemine hindäle jälleki tukõv ja tähtsä paistus,
aga puiõst lakõ platsi pääl
kõllõ kivimaja kurvastõ köödsätäs.
Hää miis um Taivaesä kingitüs
Mu vaarimä katsatõistkümneaastatsõlt mehele läts
ja mehe kuulmisõni niimuudu elli,
et timäle ilmangi sanditsid sõnnu es ütle
nink sängün kõrdagi mehe poolõ sälgä es pöörä.
Vaarimä mullõgi hoolõga opas´,
et tõistpuult piat hoitma ja avvustama,
tedä lahkõlõ tiinmä nink murõn trüüstmä,
timäle rõõmsalõ latsi sünnütämä.
Puul aastasata um mu vaarimä mulla all maganu
ja ma olõ uma mehega hõpõhähäpääväni ütsimeeli elänü,
tälle truvv ollu nink tedä avvustanu
ja sanditsid sõnnu ei olõ mi vahjõlõ sadanu.
Ku mi mõnikõrd mehega katõkõistõ
helle valgusõga pedästigun palukid korja
nink mõtsajärvi man õnnõligult hulgu,
sõs mullõ vahtsõst miilde halgahtus,
kuis vaarimä tiidjänä kõnõl´:
„Hää miis um Taivaesä kingitüs.”
Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten
Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten
ammu maha palanu tarõ lastukatussõ pääl.
Ma istu verevä korstna viirde,
miä kolmõkümne aasta iist kokku sattõ
ja mille manu mõtsamaasika kasvi.
Ma kidsu tarõ iin kaalõ ja kapstid,
piite nink põrk´nid, kürvitsid ja kartuld –
näid, miä kõrd kasuma pand´ mu vanaimä kõhnakõnõ,
kiä kavvõl sügüsel ikävaigu astõ
nink kellest kruudulinõ kleit perrä jäi.
Ma lähä mõtsa jämme kõo kõrvalõ,
saisa palugavarsi kesken ja kae,
kuis kõost mahla suurtõ savikaussi tsilgus.
Tuu kõoga külmäl küündläkuul ahju küteti
nink savist kauss külänaasõlõ kingiti.
Kõik um tullu, ollu ja lännü,
ummõtõgi kõik alalõ jäänü:
maha palanu tarõ igäväste hengäs
ja mu vanaimä kõhnakõnõ tege tarõ iin pindrid,
jämme kõiv õks viil palugavarsi kesken kasus
nink timäst mahla savikaussi tsilgus.
Luulekogud
Ma pühäpääväpõllõ mõsi, Võro Instituut 2010
Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014
Luuletusi: Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014.
Patrick Modiano
Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.
Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.
Foto: Agence Magnum
Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.
Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.
“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”
Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.
“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.
Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.
“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.
Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.
“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.
Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.
“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”
Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:
“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”
Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.
Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.
“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.
“Kahju mispärast?”
Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.
Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.
Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?
Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.
Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.
Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:
“Miks? Kas te kardate mind?”
Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.
Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.
Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval, revolver käes.
Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.
“Kas teil peigmees on?”
Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.
Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.
Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996
Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998
Silmapiir, Eesti Raamat 2012
Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d
Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/
Nädala autor 