Kadri Jaanits
Kadri Jaanits (1976) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 1994. aastal Kolga Keskkooli. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal 2000. aastal.
20. novembril 2020. aastal anti üle Aino Kallase auhind, mille pälvis tänavu tõlkija Kadri Jaanits. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva Soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: “Keevitaja”, “Rose on kadunud” ja “Ämmaemand”.
Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani “Punane nagu veri” tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Sel kevadel oli Jaanits Katja Kettu teose “Rose on kadunud” tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.
Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond).
https://kultuur.err.ee/1161736/aino-kallase-preemia-palvis-tolkija-kadri-jaanits
Tõlkekatkend: Rosa Liksom „Koloneliproua”, Koolibri 2018, lk 121 – 132.
Viimasel Tammisaari sügisel jäin lapseootele, see pidi olema poiss. Olin juba neljakümne kolmene ega pold kunagi enne rasedaks jäänd, aga nüid, keset meite kooselu põrgut jäin. Mai tiand, mida ma õieti tunnen, ühest küljest olin irmus õnnelik tulevase inimesehakatise üle ja teisalt oli mul surmairm, ku mõtsin, et kolonel või akata peksma mitte ainult mind, vaid ka last. Kaalusin paar kuud, kuda talle seda ütelda. Siis ühel ommikul ku olin võtt ta kõrvuni enda sisse, ütsin talle, et me saame jõmpsiku. Ta vaatas mind ku vakladest kihisevat liha ja ütles, et sai saa ju rasedaks jääda, vana aher eit. Ütsin, et olin juba isegi arsti juures käind ja et see on ilma naljata tõsi. Ta ütles, et lähed ja lased selle jalamaid ära kaotada, seie sitasesse maailma ei taha ta ühtegi püksipasandavat vääksu. Mina, et sai mõtle seda ommetigi tõsiselt, seda õnne ei või sa mulle keelata, võin küll, tähendas tema ja ütles, et paneb kinni aja tuttava arsti juures, kes oolitseb loote tapmise eest. Mina akkasin nutma ja tema läks tohtrile elistama. Alastust ei tuld. Läksin arsti juurde ja ütsin, et ei taha aborti. Aga Kolonel, küsis arst ja lisas, et Koloneliproua, teie arvamusel pole mingit tähtsust.
Aeg pandi järgmiseks nädaliks. Ma läksin otse telegraafi ja tellisin salaja kõne Rebekkale, rääkisin talle kõik ära ja me nutsime mõlemad. Rebekka ütles, et sa tuleb kogu raseduse ajaks elama minu juurde Helsingisse, küll tema oolitseb, et kõik läheb äste ja laps saab kasvada ja rahus sündida. Läksin selle salamõttega koju. Kolonel oli minu vastu kena ja püidis kõigest väest asja iaks teha. Ta seletas, et ei või lapsega leppida, sest temast tuleks kohutav isa. Mina, et sa muutud iaks ku näed oma väikest poega, sa armud temasse kohe. Kolonel vaatas mind ja ütles, et asi pole selles, kas tema muutub või mitte, vaid selles, et isad tapavad alati oma pojad. Mina, et Dia ja Rudolf, need on nagu su oma lapsed ja sa oled nende vasta ia. Sai taipa tuhkagi, ohkas Kolonel, lapsed on surma peegel. Siis ta võttis minu käe ellalt oma pihku ja ütles, et ära sa mu väike luuleneitsi, liiga palju mõtle, vaid usalda mind, niigu sa oled alati usaldand. Tal oli õigus. Ta oleks old oma jõmpsikule veel irmsam ku ta oli Rudolfile. Kolonel oli koheld seda vaest poissi väga julmalt. Pärast sõjaretke Saksamaale ei tuld Rudolf kordagi meite poole Koloneli kutsumisest oolimata, aga ma juhtusin temega korra kokku. See juhtus paar aastat pärast seda, ku Kekkonen valiti presidendiks. Rudolf jalutas mulle Rovakatul vasta, surus mul südamlikult kätt ja me akkasime plärama. Ta ütles, et on õppereisil ja ajab Helsingi ülikooli asju, sest ta oli just iljaaegu dotsendiks nimetatud. Seletas pikalt ja laialt, ku kahju tal Kolonelist on ja sellest, et too on vajund sügavale kibestumise ja õeluse sisse. Diad aga ei paist Koloneli kibestumine äirivat. Rootsist, kus ta arstina töötas, põikas ta mitu korda meite juure Willa Koloneli ja õljus toast tuppa ku mõni ühepäevaliblikas. Dia tulekuga muutus Kolonel otsegu teiseks inimeseks, seesuguseks ku ta oli meite kihluse aegu. Ta pläras oma õetütrega alati rootsi keeli, justku mai saaks siis aru, naeris, ümises Saksa marsse ja mõnikord tegi paar tantsusammu. Dia vaatas teda ku mõnda iategijat ja plaksutas ripsmeid. Tema silmad ja uuled olid niigu Kolonelil. Ma nutsin üksi köögis.
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi.
Virelesin laatsaretis kolm kuud, sest mul oli mudugi suur verekaotus, sain kopsupõletiku ja lõppesin nii otsa, et ei saand enam voodist üles. Rebekka, kes mind vaatamas käis, ütles iljemini, et mai old millelegi riageerind. Olin tõmmand lihased pingule, lõõtsutand ja minu käed värisesid ku raugal. Pole ka miski ime, sest piale kehalise kurnatuse olin ma ka ingelise riaktsiooni mõju all. Tollal lahkus Kolonel Tammisaarist ja ostis endale suure palkmaja Ounasjoe kaldal ja nimetas maja Willa Koloneliks. Hulda Häkki võttis ta muidugist virtinaks. Ku mu keha oli enam-vähem korras, oleks vana arst mu otseteed Koloneli juurde saat. Ta soovitas piad oopide eest kaitsta.
Veebel Alatalo tuli mulle järele ja ma ütlin talle, et vii mind Oulu vaimuaiglasse. Alatalo küsis, et kas sa mõtled seda tõsiselt. Mina, et jah. Ta uskus ja viis mind Oulusse. Mind ei võetud sisse, olgugi ma ütsin, et jõulupuu on muutund ristipuuks.
Ma nutsin terve tee Rovaniemisse. Igal pool oli näha sõja jälgesid, olgugi et palju oli juba jõutud mahapõlenu asemele ehitada. Kolonel võttis mind oma äärberi õuel õrnaste vasta. Ta aaras mu sulle ja suudles pisarad mu palgedelt. Ma rahunesin ja muutusin pikapiale uueste taltsaks. Inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale. Ma tiadsin, mis mind Koloneliga ees ootab, aga mai tiand, mis oleks oodand ees ilma temata.
Ku ma aiglast tagasi Rovaniemisse tulin, oli Kolonel jälle kõige keskpunkt. Tema ümmer tiirutas seesama paarikümnest inimesest koosnev koorekiht ku enne sõda ja sõja aegu. Kõik olid otsegu miskit sõda ja sakslasi poleks kunagi oldki. See seltskond võttis mind õige apult vasta, samuti Hulda Häkki. Tema oli ju omal ajal old Katri usaldusalune ja pidas mind elu lõpuni väikeseks litsiks. Ulluks sõimati ja ooraks, Kolonel jälle oli linna tähtsate ninade silmis sõjakangelane. Natsipatud vajusid unustusse ja me olime ühel poolel ameeriklastega, kellest Lapimaa kubises. Meite president oli tollal justiitsminister ja tema otsustas, et Marssalit ei süidistata milleski, sest ta on süidimata. Airo-vaeseke ja teised lahinguid juhtinud mehed said kogu süü oma kaela. Punased muidugist vigisesid, et miks Marssalile saab osaks erikohtlemine, aga neile öeldi, et sel mehel on aige nii pianupp ku lihakeha, seda ei julge inimeste silma alla tuua, see pilt siaks ohtu kogu Soome julgeoleku. Isegi ärdameelne Edwin Linkomies valiti ülikooli rektoriks ja talle anti kõik natsionaalsotsialistlikud patud andeks. Kogu minevik pandi ettenägelikult kalevi alla, ka Hilliläle anti kõik ta aumärgid ja ammetikohad tagasi.
Ma mõtsin, et ku me end juba kord ära ei tapp, siis piab end uute tavade järele siadma. Kirjutasin Rebekkale, tema arvas samamoodu. Ma mõtsin, et inimene on ku rott, see arjub alati. Tabasin ühel Lütseumi aulas korraldatud üritusel ära, et venelased on kõvad laulma ja tantsima, paremad ku sakslased. Aasta vahetus ja ka mina astusin Rebekka ja Paasikivi eeskujul Nõukogude Liidu sõprade seltsi. Kolonel ütles, et väike luuleneitsi tahab kindlustada enesele kohta venelaste Soome kultuurielus. Mina, et elu läheb edasi. Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanenud natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inimene juba on kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.
Aastad läksid ja ma olin jälle enam-vähem elavate kirjas. Kõik mudugist nägid, et ma olin omadega läbi, aga keegi ei oolind. Teinekord sosistas Kolonel mulle kõrva sisse, et me saame kahekeste akkama, meitel pole vaja ühtegi arsti ega ajude surkijat viiendaks rattaks vankri alla. Kolonel ei old pärast Hanko ammetit enam kusagil tööl. Ta oli kogu aeg kodus ja see oli minule väga raske.
Tal pold piale minu, ära irmutatud, äbistatud naise, enam keskit teist, keda kiusata ja piinata. Mu kõrvus kohises ja pias ei liikund ühtegi tervet mõtet, ainumast killud.
Olid sõjajärgsed aastad, mil isegi Lapimaa metsalangid kubisesid Ameerika agentidest. Ma läksin Koloneliga turule suitsuliha ostma. Meite kõrvale sadas kusagilt Pelkosenniemi kindral Wallenius, kes oli sõja ajal oma vägedega kotti jäänd. Ta eitis pilgu Kolonelile ja kavatses ilmselgeste midagi ütelda, aga pööras pia kõrvale. Kolonel võttis oma lihapaki ja Wallenius enda oma ja me kõik astusime natuke piinlikkust tundes edasi. Niigu kaks poisijõnglast, kes olid koos pahandust teind ja kõiksugu rumalusi, mis tuli ära unustada.
Oli ka ilusaid silmapilkusid, ku olime koos tundrutes matkamas ja vaatasime all laiuvatele maadele, mille rüpes voolasid sügavad jõed, ja ku me olime kalal jõelammidel, mida ümbritsesid sammetise veega tulvajärved, sood ja kõrgustesse kerkivad tundrutipud, või kondasime Lapimaa tundrates, kus võis olla kaks nädalit paks udu niigu ernesupp. Me mõlemad armastasime ürgmetsa ja tundrat, sest need vaated on sama ilusad ku kõrb – igal pool ainumalt lainetav, paljas kalju, kivid ja kruus. Teinekord ööbisime nädalate viisi telkis või laavus, vahtisime Põhjapõdra tähtkuju, mille Kortenniemi majas eland prantslane Le Monnier oli avastand ja nii ristind, ku ta Aavasaksa laelt pikksilmaga tähistaevast uuris, ja tegime plaane, kuda oleks kõikse parem karule pesa ehitada, kuda ravida viga saand luike nii, et tema suled verega kokku ei saaks. Me võisime üheskoos naerda inimeste lihtsameelsuse, rumaluse, mõistmatuse, inetuse ja iausklikkuse üle. Me oskasime õige äste naerda ka meite endi vildaka mõtlemise, liiderlikkuse ja rumala uhkuse üle. Sõudsime peegelsiledal järveseljal, püidsime jääkaane alt ahvenaid, lugesime lumeelveste harusid, korjasime augustiommikul kastepiisku toopi, sõitsime ringi kodumaal ja laias maailmas. Ilma nende puhta armastuse välgatusteta oleks ma end ära tapp. Mul pold ühtegi sõpra, kellega avameelselt rääkida, mäherdust julma elu ma elasin. Rebekka püidis mind Helsingist aidata, aga see oli keeruline, sest Kolonel oli kõikse aeg kuuldekaugusel.
Viimane kord, ku Kolonel mind peksis, juhtus nii, et ma olin ommikul kohvi keet ja võileibu teind. Ma kandsin kõik tabletil Kolonelile ette niigu mul ikka pruuk oli. Kolonel, et pane suhkur tassi. Mina, et suhkurt pole. Tema virutas kandiku kohvitassidega vastu seina, aaras mul juustest ja lohistas mind mööda põrmandut. Ma mäletan, kuda Hulda vahtis köögi ukselt õige innuka näoga minu kannatusi. Silmist paistis tal selge mõnu. Arvas kindlaste, et nüid Kolonel teeb lõpuks sellele tarakanile otsa piale ja temast saab Willa Koloneli täht. Ei saand, Huldal läks paar kuud iljemini kringletükk kurku ja ta lämbus omaenese raudvoodis. Suri inimene, kel õnnestus oma elu ära elada ilma selle mõtte üle piad murdmata. Uut virtinat Kolonel ei võtt.
Sial põrmandul läks mu maailm pimedaks ja kaotasin meelemärkuse. Kolonel ehmatas ära ja kutsus Alatalo, et too minu elutu keha Koloneli ihuarsti juurde viiks niigu juba mitu korda varem. Arstil ei õnnestund mind kuidagi tiadvusele tuua. Ta pidi saatma mu edasi aiglasse ja sial juhtus olema valves noor arst, kes julges näha, millega on tegemist. Ta oli tuld lõunast asendajaks. Ta küsis, et kas abikaasa tegi seda. Mina, et jah, ja see pole esimene kord. Tema, et ku kaua on see juba kest. Ma ütsin, et 1944. aasta sügisest saati. Ta kasvatas mu luud kokku, aga kuna tal ei õnnestund kaotada iirte piiksumist mu kõrvades, saatis ta mu Oulu lääni vaimuaiglasse. Sial olin kaks esimest nädalit ainult tuima näoga lakke vahtind. Kolmandal nädalil alustati endise Lahti luurekompanii arsti, sõjaväelise ingetiadlase vo Baghi määratud ravi. Mulle tehti kõiksugu protseduurisid: insuliinisüste, külmi vanne, kortisoolisüste ja elektrišokki. Nende abil virgusin nõnnapalju, et püidsin ennast aigla pesuruumis, mis aises igi, kuse, mäda ja rääsund rasva järgi, elastiksidemega üles puua. Jäin vahele ja mind seoti voodi külge kinni. Mai pand vasta. Ma sain sial kogeda ja näha seesuguseid asju, millest ei taha rohkem rääkida. Kõrvalvoodis lamas Vietose kooli õde Hilkka Adenauer, kellel olid otsegu kriidist ambad ja viltune nina. Kukkusime plärama. Ta tahtis meenutada oma ema ja mina oma isa. Kuda isa ühel jaanipäeval ütles, et lähme Aavasaksa laele ööta ööd vaatama, me istusime autobussi piale ja ennegu kohale jõudsime kallas vahepial lund ja ka päike puges peitu. Tollal viis sinna tippu ainumalt miskisugune kitsas rada, mis läks läbi tiheda metsa. Me ronisime nõlvast üles ja ma väsisin ära. Isa võttis mu selga, teised jõmpsikad pidid ise vantsima, olgu küll kõik olid omadega läbi. Mõlemil pool rada olid suured kivikangrud. Aina üles ja jälle tihe mets. Lõpuks jõudsime pärale ja sialt oli säherdune vaade Torniojoele, et mul jäi ing kinni. Keksisime mäe kirdekülge, mis on irmus järsk kaljunõlv, viskasime väikseid kivikesi alla ja see oli lõbus. Isa nägi kotkapesa ja ütles, et käituge korralikult, mudu tuleb kotkas ja viib teid minema. Räägi veel, mangus Hilkka. Ma pajatasin siis Hilkkale sellest isa ullust iddest, et tema ja kõik meite pere lapsed paneksime selga Lapi rõivad, kutsuksime ühes mõne Lapi eide ja taadi põhjapõtradega ja läheksime ennast näitama Berliini, Varssavisse ja Piiterisse kusagile loomaaia lähedale. Et paneme sinna püsti midagist laplaste suvekoja sarnast ja näitame, kuda Lapis elatakse. Isal oli plaan raha korjata. Ja nõnda me istusime Rovaniemis rongi piale. Mina, kolmeaastane tirts, ühes teistega. Jõudsime Piiterisse. Põhjapõdrad surid üksteise järel kõhutõppe ennegu me jaamast kaugemale jõudsime. Leidsime pärast kahepäevast otsimist loomaaia ja mehed akkasid koda püsti panema. Siis tuli kohaliku võimu esindaja ja küsis propuskeid. Isal oli kõik korras, aga ommetigi viidi kõik mehed soolaputkasse. Meie, jõmpsikad ja eided, jäime nutta tihkuma ja inimesed vahtisid meid. Keegi viskas meitele kopika või kaks. Oleksime kindla piale sinnasamasse üksteise järel ära surnd, aga siis tuli keegi soomlane, kes oolitses, et meid riigi kulul tagasi Rovaniemisse saadetaks. Isa ja Lapi taadid tulid mõne nädali pärast, väntsutatud ja nälgind. Ühe võttis iljemini närvipalavik, mille ta sai tuulest, ja teise tappis saastund veest külge akand tüüfus, sest neil pold kodus muud rohtu ku alvaste põletatud viina, tõrvavett ja sooja poroverd.
Vaimuaiglas paistab maailm olevat õige kummaline koht. Surma tühjus kutsus mind kõvaste, aga mai old valmis. Akkas tunduma, et sial on ia lamada. Pold tarvis teha muud, ku lasta Mengelitel enesega toimetada ja suu kinni oida. Aga alati tuleb see päev, et sind viiakse vägisi paradiisist minema ja kästakse terveks saada.
Üks ommik seisis von Bagh minu voodi jalutsis, kompis keelega oma ambaid ja vaatas mind õige iroonilise pilguga ja ütles, et sina oled ennast täis, irmus liialdaja, teesklev lehm, degenereerund ja moraalsest laostund inimese karikatuur, ja et ku natsid oleksid sõja võit, oleksid sa nüid kindla piale Soome valitsuse aridusminister, aga et paraku läks teisiti, siis piad sa, riigi kulul elav vedimus, võtma tänasest päevast alates oma elu enda kätesse ja ku sa vastu punnid, annan sulle kõiksepialt korraliku keretäie ja seejärel määran sulle nii rängad kehalised arjutused, et sa akkad mind põlvili paluma, et ma saadaksin su tagasi Koloneli oole alla.
Ma varisesin kokku ja ehmatasin selle varisemise piale nii imsaste, et sellest algas minu aeglane ja raske jaluletõusmine.
Esmalt õppisin ingama, elasin üle kõik selged päevad, kuumad ja kuivad ja pimedad ja vesised, sõin äste ja kogusin jõudu, mis oli selle alanduse keskel päris ära kadund. Siis ku oskasin jälle õigeste ingata ja jaksasin taldriku tühjaks kaapida, mitte ei näksind niisama, tuli Rebekka Helsingist mind vaatama ja ütles, et nüid tuleb pia liiva alt välja võtta ja tõele näkku vaadata, sest sa piad end vaimselt ja füüsiliselt Kolonelist lahti rebima. Mina, et seda küll, aga kudas, elu on mind tema külge sidund ja ma võin kasvõi pia pial seista, aga lahti ei pääse ma ommetigi. Siis ütles Rebekka, et ta räägib mulle midagist seesugust, mis aitab mind tagasi vette, ku kalaga võrrelda, või lendu, ku kärbsest rääkida. Ta rääkis mulle kõigest, mida Kolonel oli temaga teind Rovaniemis, meite oma kodus, misukest äbi ta on kand ja kuda tuhast tõust. Kõik see, mida ma kuulsin, täitis mind seesuguse mürgiga, et sain viimaks aiglast välja. Vihaoos kavandasin kord kiiret kättemaksu, kord rahulikku ja läbimõeldud klaarimist, et kuda ma lähen Willa Koloneli nagu õige naine kunagi ja lasen Koloneli tema oma tugitoolis maha või tulistan mõlemasse kätte ja võtan Lapi pussi ja lõikan tal munni otsast ja topin talle selle kurku, las lämbub. Mõtsin ommikust õhtani igasugu asju välja ja see tegi mind tugevamaks. Tagantjärgi sain muidugi aru, et kättemaks ja vihapidamine oleks teinud mulle endale rohkem alba ku Kolonelile, ta ju tahtiski surra, sest kogu tema elu oli olnud eelmäng Liiva-Annusega.
Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.
Kolm aastat kulus selleks, et tühjendada kivi kivi aaval see regi, mida ma olin järel vedand. Pärast viimsest munakivist vabanemist tundsin end natuke paremini, sest ma olen sisimas täieste tavaline terve inime. Otsegu mulle eneselegi üllatuseks tuli von Bagh ühel päeval minu juurde ja pistis mulle pihku paberi, kuhu oli kirjutatud: piliosus, melancolicus, colerius, complexio colerica. Ja selle järel veel: incenium ponum. Mind kirjutati aiglast välja ja ma läksin Rebekka juurde Helsingisse, et niigu tavalise eluga arjuma. Rebekka õpetas mulle uueste, kuda keedetakse putru, kuda tehakse makaronivormi ja kuda pliiatsit käes oitakse.
Sialt Helsingist saatsin siis avalduse Kalmalompolo kooli ja mind võetigi õpetajaks, sest ma olin ainuke kandidaat.
Tõlkeid
Esa Saarinen koos Kirsti Lonkaga. “Muutumised: vaimse kasvamise poole.” Tartu, Fontese kirjastus 2004
Hannu Mäkelä “Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks” (biograafiline romaan). Varrak, Tallinn 2009
Erkki Tuomioja “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Katrin Kurmistega, Varrak, Tallinn 2011
Katja Kettu “Ämmaemand”. Koolibri, 2012
Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”. Tänapäev, 2012
Seppo Zetterberg “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Sirje Oleskiga. Tänapäev 2013
Rosa Liksom “Kupee nr 6” (romaan). Kirjastus Koolibri 2013
Salla Simukka “Punane nagu veri”. Pegasus, 2014
Ville Hytönen “Väike mereröövliraamat”. Enostone, 2018
Rosa Liksom, “Koloneliproua”, Koolibri 2018
Katja Kettu “Rose on kadunud”. Koolibri, 2019
Piret Pääsuke
Piret Pääsuke (1959) on eesti tõlkija ja toimetaja, kes tänavu sügisel pälvis Austria tõlkepreemia Daniel Kehlmanni mahuka ajaloolise romaani “Tyll” tõlke eest, mille 2019. aastal andis välja kirjastus Hea Lugu. Austria tõlkepreemiaga kaasaegse ilukirjanduse tõlkimise eest on Piret Pääsukest tunnustatud varem Daniel Glattaueri, Robert Seethaleri, Christine Nöstlingeri ja Daniel Wisseri raamatute tõlgete eest. Mitmed tõlkestipendiumid on võimaldanud Piretil tööd teha Saksamaa loomemajades koos saksa kirjanduse tõlkijatega kogu maailmast.
Piret Pääsuke, kelle esimene tõlge ilmus 1990. aastal, on praegu üks viljakamaid ja kogenumaid ilukirjanduse tõlkijaid saksa keelest eesti keelde. Ta on eestindanud umbes 60 teost ning tema toimetatud teoste nimekiri on vähemalt topelt nii pikk. Valdavalt on Piret tõlkinud kaasaegset saksakeelset ilukirjandust, sealhulgas ka näidendeid, samuti leidub klassikute tõlkeid ning üha enam on huviorbiiti tõusnud lastekirjandus. Ilukirjanduse tõlgete sekka on aeg-ajalt sattunud ka mõned ajakajalised teosed. Piret on kirjandusfestivali Prima Vista koostööpartner, kes aitab autorite valikul ja esitleb sageli oma tõlgitud teoseid, olles festivalil kirjanike vestluskaaslaseks.
Piret Pääsuke on lõpetanud Tallinna 42. Keskkooli (praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium) ja Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse erialal. Alates 1987. aastast töötab ta kirjandussaadete toimetajana Eesti Rahvusringhäälingus. Piret Pääsuke on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni liige.
Piret Pääsuke: Tõlkekatkend: Daniel Kehlmanni „Tyll”, Hea Lugu 2019. Lk 319 – 330.
Tõllas hoidis Kircher pead käte vahel ja küsis endalt, millal see jubetu lärm ometi kord lõpeb. Ta oli kirjutanud kõige olulisema raamatu muusika kohta, aga just seetõttu oli tema kuulmine liiga peen, et sedasorti rahvalikus plärinas midagi meeldivat leida. Korraga tundus tõld talle kitsas, istepink kõva, ja see vulgaarne muusika kuulutas rõõmsameelsust, millest sai osa kogu maailm, ainult mitte tema.
Ta ohkas. Päike heitis aknaeesriiete vahelt peeni, külmi leeke. Hetke vältel paistis talle see, mida ta nägi, tema peavalu ja valutavate silmade sünnitisena, siis aga taipas ta, et ta ei eksi. Tema vastas istus keegi.
Kas nüüd oli see sealmaal? Ta oli alati teadnud, et ükskord ilmutab end talle saatan ise, aga kummalisel kombel puudusid märgid. Polnud väävlihaisu, sel tüübil oli kaks inimjalga ja rist, mida Kircher kaelas kandis, ei olnud soojaks läinud. See, kes seal istus, olgugi et Kircher ei mõistnud, kuidas oli ta saanud nii hääletult sisse tulla, oli inimene. Ta oli kohutavalt kõhn ja ta silmad asetsesid sügaval koopas. Seljas oli tal karvase kraega vammus, oma jalad teravaninalistes kingades oli ta tõstnud istepingi peale, mis oli küll matslik jultumus. Kircher pöördus ukse poole.
Mees kummardus, asetas talle peaaegu õrnalt käe õla peale ja tõmbas teise käega ukseriivi ette.
„Ma tahan midagi küsida,” ütles ta.
„Mul ei ole raha,” ütles Kircher. „Mitte siin tõllas. See on väljas ühe sekretäri käes.”
„Nii kena, et sa siin oled. Ma ootasin nii kaua, mõtlesin, et seda juhust ei tule iial, aga et sa teaksid: iga juhus tuleb, selles on asja ilu, igaüks tuleb millalgi, ja kui ma sind nägin, siis mõtlesin, et lõpuks ometi saan ma seda teada. Räägitakse, et sa oskad ravida, kas tead, mina oskan kah. Surijate maja Mainzis. Täis katkuhaigeid, muudkui köhimine, ägamine, oigamine, ja mina ütlesin: Mul on pulbrit, ma müün seda teile, see ravib teid terveks, ning need vaesed pudulojused hüüdsid lootusega: Anna seda meile, anna meile pulbrit! Ma pean seda kõigepealt valmistama, ütlesin mina, ja nemad hüüdsid: Tee pulbrit, tee seda, tee oma pulbrit! Ja ma ütlesin: Nii lihtsalt see ei käi, mul on üks koostisosa puudu, selleks peab keegi surema. Siis oli vaikus. Siis nad imestasid. Esiti ei öelnud keegi midagi. Ja mina hüüdsin, kellegi pean ma surmama, kahju küll, ega niisama miskit ei teki. Ma olen nimelt alkeemik, kas tead. Just nagu sinagi, ma tunnen salajasi jõude ja ravitsejavaimud kuuletuvad mulle kah.”
Ta naeris. Kircher põrnitses talle otsa, siis sirutas käe ukse poole.
„Ära seda tee,“ ütles mees häälega, mille peale Kircher otsekohe käe tagasi tõmbas. „Niisiis, ma ütlesin, et keegi peab surema, ja kes see on, ei määra mitte mina, selle peate omavahel välja selgitama. Ja nemad küsisid: Kuidas me peaksime seda tegema? Ja mina ütlesin: Kes on kõige haigem, sellest on kõige
vähem kahju, niisiis vaadake, kes veel käia suudab, võtke oma kargud, pistke punuma, ja kes viimasena majast lahkub, sellel lasen soolikad välja. Oleksid sa näinud, maja oli sedamaid tühi! Ainult kolm surnut jäi sisse. Ei ühtki elavat. Näete nüüd, ütlesin ma, te suudate käia, te ei ole suremas, ma ravisin teid
terveks. Kas sa ei tunne mind enam ära, Athanasius?“ Kircher põrnitses talle otsa.
„Ammusest ajast,“ ütles mees. „Palju aastaid, palju tuult näkku, palju pakast, päike kõrvetab, nälg kõrvetab samuti, eks see muuda välimust. Kuigi sina näed oma punaste põskedega ometi täpselt samasugune välja.“
„Ma tean, kes sa oled,“ ütles Kircher.
Väljas kõmises muusika. Kircher kaalus endamisi, kas peaks appi hüüdma, aga uks oli riivis. Isegi kui nad teda kuuleksid – mis oli ebatõenäoline –, tuleks neil kõigepealt uks lahti murda, ja kole mõeldagi, mida too tüüp võinuks selle aja jooksul temaga teha.
„Mis seal raamatus seisis. Ta oleks seda nii väga teada tahtnud. Oleks andnud selle eest oma elu. Ja eks andiski. Ja ometi ei saanud seda iial teada. Aga mina võiksin selle nüüd välja uurida. Ma olen ikka mõelnud, et ehk näen seda noort doktorit uuesti, ehk saan seda veel teada – ja siin sa nüüd oled. Niisiis? Mis seisis selles ladinakeelses raamatus?“
Kircher hakkas hääletult palvetama.
„Sellel polnud kaasi, aga pildid olid. Ühe peal oli ritsikas, ühel mingi loom, millist pole olemas – kahe pea ja tiibadega, aga võib-olla on kah, kust mina tean. Ühel pildil oli mees kirikus, kuid sellel polnud katust, seal olid sambad, seda ma mäletan, sammaste peal olid teised sambad. Claus näitas seda
mulle ja ütles: Vaata, see on maailm. Ma ei saanud sellest aru, arvan, et tema ka mitte. Aga kui tema ei võinud sellest aru saada, siis tahan vähemasti mina seda teada, ja sina ju vaatasid tema asjad läbi ning ladina keelt mõistad sa samuti, niisiis, ütle mulle: mis raamat see oli, kes on selle kirjutanud, mis on
selle pealkiri?“
Kircheri käed värisesid. Toonane poiss oli hästi selgelt ta mällu sööbinud, hästi selgelt ka mölder, kelle viimaseid kähisevaid häälitsusi võllapuul ei unusta ta iial, hästi selgelt ka nutva möldrinaise ülestunnistus, kuid elu jooksul oli ta
hoidnud käes nii palju raamatuid, lehitsenud läbi nii palju lehekülgi ja näinud nii palju trükitekste, et ei suutnud neid enam üksteisest eristada. Ilmselt mõtles teine mingit raamatut, mis oli möldril olnud. Aga sellest polnud abi, ta mälu
andis alla.
„Kas sa mäletad ülekuulamist?“ küsis kõhn mees leebelt.
„Vanem mees, paater, ütles muudkui: Ära karda, me ei tee sulle haiget, kui sa räägid tõtt.“
„Seda sa ju tegid.“
„Ja tema ei teinud ka mulle haiget, aga ta oleks mulle haiget teinud, kui ma poleks ära jooksnud.“
„Jah,“ ütles Kircher, „seda sa tegid õigesti.“
„Ma ei saanud iial teada, mis juhtus minu emaga. Paar inimest olid näinud, et ta läks minema, kuid keegi ei näinud, et ta oleks kuhugi mujale jõudnud.“
„Me päästsime su,“ ütles Kircher. „Kurat oleks tahtnud ka sind oma valdusse, tema läheduses ei saa rahulikult elada. Kui sa oma isa vastu rääkisid, siis kaotas kurat sinu üle võimu. Su isa tunnistas üles ja kahetses. Jumal halastab.“
„Ma tahan ainult seda teada. See raamat. Sa pead seda mulle ütlema. Ja ära valeta, ma saan sellest aru. Nii ütles ka tema ühtelugu, see sinu vana paater: Ära valeta, ma saan sellest aru. Sina aga valetasid talle pidevalt – ja ta ei saanud sellest aru.“
Mees kallutas end ette. Tema nina oli nüüd vaid käelaba kaugusel Kircheri näost; paistis, et ta tahab teist pigem nuusutada, mitte nii väga otsa vaadata. Tema silmad olid pooleldi suletud ja Kircherile tundus, nagu kuuleks ta teist õhku nuhutamas.
„Ma ei tea seda enam,“ ütles Kircher.
„Seda ma ei usu.“
„Ma olen selle unustanud.“
„Aga kui ma seda ikkagi ei usu.“
Kircher köhatas. „Sator,“ ütles ta tasakesi, siis jäi vait. Ta silmad sulgusid, kuid tõmblesid laugude all, otsekui oleks ta vaadanud siia-sinna, siis avas ta silmad uuesti. Üks pisar veeres tal üle põse. „Sul on õigus,“ ütles ta kõlatult. „Ma valetan palju. Doktor Tesimondile valetasin, aga see pole veel midagi. Ma
valetasin ka Tema Pühadusele. Ja Tema Majesteedile, keisrile. Ma valetan raamatutes. Ma valetan kogu aeg.“
Professor rääkis veel edasi, katkendlikul häälel, kuid Tyll ei saanud temast enam aru. Mingi kummaline raskus oli ta peale vajunud. Ta pühkis käega laupa, külm higi voolas tal üle näo. Istepink ta ees oli tühi, ta oli tõllas üksi, uks seisis lahti. Haigutades ronis ta välja.
Väljas oli paks udu. Laamadena rullus see mööda, õhk oli imanud end valgeks. Muusikud olid lõpetanud mängimise, võis näha viirastuslikke kogusid, need olid professori saatjad, ning too vari seal ilmselt Nele. Kuskil hirnus hobune.
Tyll istus maha. Udu muutus taas hõredamaks, mõned päikesekiired tungisid sellest läbi. Juba võis aimamisi näha tõldasid ja paari telki ja pealtvaatajate pinkide piirjooni. Hetk hiljem valitses hele päev. Rohi auras, udu oli hajunud.
Sekretärid vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa. Üks kahest tõllahobusest oli kadunud, tiisel turritas õhku. Sellal kui kõik endamisi imestasid, kust udu äkitselt tulnud oli, sellal kui akrobaadid viskasid hundiratast, kuna neile pakkus lõbu seda teha, sellal kui eesel näsis rohukõrsi, sellal kui vanaeit taas Flemingile midagi retsiteerima hakkas ning Olearius ja Nele omavahel rääkisid, istus Tyll liikumatult paigal, silmad kissis ja nina tuule poole tõstetud. Ta ei tõusnud ka siis, kui üks sekretäridest tema juurde astus ja Olearius teatas, et Tema Ekstsellents professor Kircher on ilmselt hüvasti jätmata minema ratsutanud. Ta polnud isegi mingit teadet maha jätnud.
„Me ei leia lohet ilma temata,“ ütles Olearius.
„Kas peaksime ootama?“ küsis sekretär. „Võib-olla tuleb
ta tagasi.“
Olearius heitis pilgu Nele poole. „See oleks vist kõige
parem.“
„Mis sinuga lahti on?“ päris Nele Tylli juurde tulles.
Tyll tõstis pilgu. „Ma ei tea.“
„Mis juhtus?“
„Ma olen selle unustanud.“
„Žongleeri meile. Siis saab kõik korda.“
Tyll tõusis püsti. Ta kobas pauna, mis rippus tal puusal, võttis sellest kõigepealt ühe kollase ja siis punase ja siis sinise ja siis rohelise nahkpalli. Rahulikult hakkas ta neid õhku viskama, ning ta võttis veel palle juurde, ikka veel ühe ja veel ühe, kuni paistis, et neid on tosinaid tema laiali aetud käte
kohal hüppamas. Kõik jälgisid tõusvaid, kukkuvaid, tõusvaid palle ja isegi sekretärid naeratasid tahtmatult.
Oli varane hommik. Nele oli juba mõnda aega telgi ees oodanud. Ta oli järele mõelnud, edasi-tagasi käinud, oli palvetanud, rohtu kitkunud, vaikselt nutnud, sõrmi mudinud ja lõpuks end kokku võtnud.
Nüüd puges ta telki. Tyll magas, ent kui ta meest õlast puudutas, oli too sedamaid täiesti ärkvel.
Nele rääkis talle, et oli veetnud öö koos härra Oleariusega, Gottorfi õukondlasega, väljas põllul.
„Ja siis?“
„Seekord on asi teisiti.“
„Kas ta ei kinkinud sulle midagi ilusat?“
„Kinkis küll.“
„Siis on ju ikka nii, nagu alati.“
„Ta tahab, et ma temaga läheksin.“
Tyll kergitas teeseldud imestusega kulme.
„Ta tahab minuga abielluda.“
„Ei.“
„Siiski.“
„Abielluda?“
„Jah.“
„Sinuga?“
„Minuga.“
„Mispärast?“
„Ta mõtleb seda tõsiselt. Ta elab lossis. See pole mingi ilus loss, ütleb ta, ja talvel on seal külm, aga tal on piisavalt süüa ja üks hertsog, kes tema eest hoolt kannab, ja tema ei pea tegema midagi muud kui õpetama hertsogi lapsi ning mõnikord midagi arvutama ja raamatuid üle vaatama.“
„Kas need raamatud jooksevad muidu minema või?“
„Ma räägin, et tal on hea elu.“
Tyll veeretas end oma õlgkotil külili, ajas end jalgadele, tõusis püsti. „Sel juhul pead sa temaga minema.“
„Ega ta mulle väga ei meeldi, aga ta on hea inimene. Ja väga üksi. Tema naine suri, kui ta oli Venemaal. Ma ei tea, kus Venemaa asub.“
„Inglismaa kõrval.“
„Nüüd me ikkagi ei jõua Inglismaale.“
„Inglismaal on samamoodi nagu siin.“
„Ja kui ta Venemaalt tagasi tuli, oli naine surnud, lapsi neil ei olnud, ja sestpeale on ta olnud kurb. Ta on veel enam-vähem terve, seda ma nägin, ja ma arvan, et teda võib usaldada. Sellist meest mul teist korda enam ette ei juhtu.“
Tyll istus ta kõrvale ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Väljast kostis vanaeide hääl mingit ballaadi retsiteerimas. Ilmselt istus Fleming ikka veel tema juures ja lasi seda üha uuesti ja uuesti ette kanda, et endale meelde jääks.
„Selline mees on küll parem kui mõni Steger,“ ütles Nele.
„Tõenäoliselt ei hakka ta sind ka lööma.“
„Võimalik,“ ütles Nele mõtlikult. „Ja kui lööb, löön vastu.
Siis ta alles imestab.“
„Sa võid isegi veel lapsi saada.“
„Mulle ei meeldi lapsed. Ja ta on juba vana. Aga ta oleks tänulik, olgu lastega või ilma.“
Nele jäi vait. Tuul plagistas telgiriiet ja vanaeit alustas otsast peale.
„Tegelikult ma ei taha.“
„Aga sa pead.“
„Mispärast?“
„Sellepärast, et me pole enam noored, õeke. Ja enam nooremaks ei saa. Mitte üht päevagi. Kellelgi pole hea, kes on vana ja kodutu. Tema elab lossis.“
„Aga me kuulume kokku.“
„Jah.“
„Äkki võtab ta sinu ka kaasa.“
„See ei lähe. Ma ei saa lossi elama jääda. Ma ei suudaks seda taluda. Ja isegi kui suudaks, siis nad ei tahaks mind sinna pikemaks ajaks. Nad kas kihutavad mu minema või ma põletan lossi maha. Kas nii või naa. Kuid see oleks sinu loss, järelikult ei tohi ma seda maha põletada, niisiis ei tule sellest miskit välja.“
Nad vaikisid mõnda aega.
„Jah, sellest ei tule miskit välja,“ ütles siis Nele.
„Miks ta õigupoolest sind tahab?“ küsis Tyll. „Sa pole ju teab mis iludus.“
„Kohe virutan sulle vastu lõugu.“
Tyll naeris.
„Ma arvan, et ta armastab mind.“
„Mida?“
„Ma tean, ma tean.“
„Armastab sind?“
„See on võimalik.“
Väljas tegi eesel oma eeslihäält ja vanaeit alustas järgmist ballaadi.
„Kui marodööre poleks olnud,“ ütles Nele. „Tookord metsas.“
„Ära räägi sellest.“
Ta jäi vait.
„Temasugused inimesed ju tavaliselt sinusuguseid ei võta,“ ütles Tyll. „Ta on ilmselt hea mees. Ja isegi juhul, kui ta pole hea mees – tal on katus pea kohal ja tal on mündid kukrus. Ütle talle, et lähed temaga kaasa, ja ütle seda enne, kui ta jõuab meelt muuta.“
Nele hakkas nutma. Tyll võttis käe ta õlgade ümbert ja vaatas talle otsa. Veidi aja pärast Nele rahunes.
„Kas sa tuled mulle külla?“ küsis ta.
„Vaevalt küll.“
„Miks mitte?“
„Vaata, see ei läheks hästi. Ta ei taha, et talle tuletataks meelde, kust ta sinu leidis. Lossis ei saa keegi seda teada ja sa ise ka ei taha, et seda teataks. Aastad mööduvad, õeke, peagi on kõik see ebatõeline, ainult su lapsed imestavad, et sa oskad nii hästi tantsida ja laulda ja kõike kinni püüda.“
Nele suudles Tylli laubale. Kõheldes puges ta telgist välja, ajas end sirgu ja läks tõldade poole õukonnamatemaatikule teatama, et ta võtab mehe pakkumise vastu ja asub koos temaga Gottorfi elama.
Tagasi tulles leidis ta Tylli telgi tühjana eest. Välkkiirelt oli Tyll teele asunud, võtmata kaasa midagi peale žongleerimispallide, pika köie ja eesli. Ainult magister Fleming, kes oli kohanud teda väljas niidul, oli temaga veel rääkinud. Aga mida oli Tyll öelnud, seda ei tahtnud too reeta.
Tsirkus jooksis igas suunas laiali. Muusikud liikusid koos akrobaatidega lõunasse, tuleneelaja läks koos vanaeidega läände, ülejäänud pöörasid kirde poole, lootuses nõnda sõjast ja näljast kaugeneda. Kõverik võeti vastu Baieri kuurvürsti haruldustekogusse. Sekretärid jõudsid kolme kuu pärast Rooma, kus
Athanasius Kircher oli neid juba kannatamatult oodanud. Ta ei lahkunud sellest linnast enam kunagi, sooritas tuhandeid katseid ja kirjutas mitu tosinat raamatut, kuni nelikümmend aastat hiljem kõrgesti austatuna suri.
Nele Olearius elas Kircherist kolm aastat kauem. Ta sünnitas lapsi ja mattis oma abikaasa, keda ta polnud iial armastanud, aga alati hinnanud, kuna mees kohtles teda hästi ega oodanud kunagi temalt muud kui vaid veidi sõbralikkust.
Nele silme ees lõi Gottorfi loss uuesti särama, ta nägi oma lapselapsi suureks kasvamas ja kiigutas süles veel esimest lapselapselastki. Keegi ei aimanud, et kunagi ammu oli ta koos Tyll Ulenspiegeliga mööda maad ringi rännanud, aga
just nagu too oli ennustanud, imestasid tema lapselapsed, et ta isegi vana naisena suutis kinni püüda kõik, mis talle visati. Ta oli armastatud ja lugupeetud, keegi poleks oletanud, et kunagi oli ta olnud midagi muud kui auväärne proua. Ja ta ei jutustanud ka kellelegi, kuidas ta lootis ikka veel, et see poiss, kellega ta kord oma vanemate kodukülast oli lahkunud, tuleks
taas ja võtaks ta kaasa.
Alles siis, kui surm talle järele tuli ja koos sellega viimaste päevade meeltesegadus, oli tal korraga tunne, nagu näeks ta poissi. Kõhna ja naeratavana seisis too akna all, kõhna ja naeratavana tuli tema tuppa, ning tema ajas end naeratades istukile ja ütles: „Võttis see alles aega!“
Hertsog von Gottorf, selle hertsogi poeg, kes oli kunagi tema mehe palganud, oli tulnud tema surivoodile, et jätta hüvasti oma majapidamise vanima liikmega. Mees mõistis, et see polnud sobiv hetk eksitust selgitama hakata, võttis vastu kange väikese käe, mis tema poole sirutati, ning vaist ütles
talle ette vastuse: „Jah, aga nüüd olen ma siin.“
Samal aastal suri Holsteini tasandikul põhjamaa viimane lohe. Ta oli tuhat seitsesada aastat vana ja ta oli väsinud enda varjamisest.
Niisiis asetas ta pea kanarbiku sisse, laotas keha, mis sobitus nii täiuslikult maapinnaga, et isegi kotkad poleks suutnud teda leida, rohukõrte pehmusesse, ohkas ja kahetses veidike, et nüüd on siis kõik möödas lõhnade ja lillede ja tuulega, ja et ta ei näe enam pilvi tormi ajal ega päikesetõusu ja Maa varju
sirpi vasksinisel Kuul, mis olid teda alati eriliselt rõõmustanud.
Ta sulges oma neli silma ja ümises veel tasakesi, kui tundis, et üks varblane laskus ta ninale. Talle oli nüüd kõik vastuvõetav, sest ta oli nii palju näinud, aga mis juhtub sellisega nagu tema pärast surma, seda ei teadnud ta ikka veel. Ohates jäi ta magama. Ta elu oli kestnud kaua. Nüüd oli aeg muutuda.
Valik tõlkeid
Hermann Hesse, “Lõputa unenägu: muinasjutte, autobiograafilist” (“Der Traum ohne Ende”). Eesti Raamat, 1990
Christoph Hein, “Napoleonimäng” (“Napoleon-Spiel”). Eesti Raamat, 1994.
Johannes Mario Simmel, “Nina B. lugu” (“Affäre Nina B.”). Eesti Raamat, 1995.
Ingrid Noll, “Apteeker” (“Die Apothekerin”). Eesti Raamat, 2001.
Ingrid Noll, “Punane roosike” (“Röslein rot”). Eesti Raamat, 2002.
Ernst Meckelburg, “Transmaailm: kogemused teispool aega ja ruumi” (“Transwelt: Erfahrungen jenseits von Raum und Zeit”). Eesti Raamat, 2004.
Martin Suter, “Kurat Milanost” (“Der Teufel von Mailand”). Eesti Raamat, 2007.
Julia Franck, “Keskpäevanaine” (“Die Mittagsfrau”). Eesti Raamat, 2009.
Arthur Schnitzler, “Armastus ja surm Viinis” (“Liebe und Tod in Wien”). Eesti Raamat, 2009.
Leonie Swann, “Glennkill”. Atlex, 2009.
Kathrin Schmidt, “Sa ei sure” (“Du stirbst nicht”). Eesti Raamat, 2010.
Julia Franck, “Armuteener” (“Liebediener”). Atlex, 2011.
Daniel Glattauer, “Hea põhjatuule vastu” (“Gut gegen Nordwind”). Varrak, 2011.
Natascha Kampusch, “3096 päeva” (“3096 Tage”). Ersen, 2011.
Pascal Mercier, “Öine rong Lissaboni” (“Nachtzug nach Lissabon”). Eesti Raamat, 2012.
Daniel Glattauer, “Kõik seitse lainet” (“Alle sieben Wellen”). Varrak, 2012.
Daniel Glattauer, “Igavesti sinu” (“Ewig Dein”). Varrak, 2012.
Thomas Hettche, “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”). Eesti Raamat, 2013.
Timur Vermes, “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”). Kunst, 2013.
David Wagner, “Elu” (“Leben”). Hea Lugu, 2014.
Anne von Canal, “Ei maa ega meri” (“Der Grund”). Varrak, 2014.
Maria Jotuni, “Kõik õige on vastupidav. Aforisme”. Loomingu Raamatukogu, 2014.
Robert Seethaler, “Tubakapoodnik” (“Der Trafikant”). Varrak, 2015.
Thomas Hettche, “Paabulindude saar” (“Pfaueninsel”). Eesti Raamat, 2016.
Martin Suter, “Montecristo”. Eesti Raamat, 2016.
Hans Platzgumer, “Serval” (“Am Rand”). Toledo, 2017.
Christine Nöstlinger, “Konrad ehk Laps konservipurgist” (“Konrad oder das Kind aus der Konservenbüchse”). Pegasus, 2017.
Robert Seethaler, “Kogu elu” (“Ein ganzes Leben”). Hea Lugu, 2017.
Gerhart Hauptmann, “Soana ketser; Fantoom” (“Der Ketzer von Soana; Phantom”). Eesti Raamat, 2018.
Erich Kästner, “Emil ja detektiivid” (“Emil und die Detektive”). Eesti Raamat, 2018.
Daniel Kehlmann, “Tyll”. Hea Lugu, 2019.
Mirko Bonné, “Heledam kui päev” (“Lichter als der Tag”). Eesti Raamat, 2019.
Daniel Wisser, “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”). Tänapäev, 2019.
Ottfried Preußler, “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” (“Räuber Hotzenplotz und die Mondrakete”). Eesti Raamat, 2019.
Uwe Laub, “Torm” (“Sturm”). Ühinenud Ajakirjad, 2019.
Bernhard Schlink, “Suvised valed” (“Sommerlügen”). Ersen, 2020.
Christine Nöstlinger „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ („Als mein Vater die Mutter der Anna Lachs heiraten wollte“). Pegasus, 2020
Lingid:
Eve Sooneste ja Piret Pääsuke said Austria tõlkepreemia (20.11.2020) –
https://kultuur.err.ee/1161406/eve-sooneste-ja-piret-paasuke-said-austria-tolkepreemia
Keelesaade. Tõlkija Piret Pääsuke (29.09.2019) –
https://vikerraadio.err.ee/980850/keelesaade-tolkija-piret-paasuke
Austria kultuuriminister andis tõlkepreemia Piret Pääsukesele (27.11.2017) –
https://kultuur.err.ee/645145/austria-kultuuriminister-andis-tolkepreemia-piret-paasukesele
Tõlkes leitud. Piret Pääsuke ja tõlkekirjandus (7.12.2014) –
https://vikerraadio.err.ee/791379/tolkes-leitud-piret-paasuke-ja-saksa-kirjandus
Loos on asju. Timur Vermes “Ta on tagasi” (12.01.2014) –
https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot
Taavi Eelmaa
Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.
2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.
Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.
Lapsepõlvest.
Luhtunud armastusest.
Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.
Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.
Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.
Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le
Halb vaim hülgas mu
aga head asemele ei tulnud.
Koht jäi tühjaks.
Ta pole aga kaugel –
haaramise kaugusel.
Nii nagu keha enamuses veest, koosneb
hea vaim nimeta igatsusest
ja alles siis soovist ja tahtest
mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.
Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses
kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need
kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,
liibuvad koorena korraks
kauni vana kinnismõtte ümber
mida teatava kohmetusega võib
Armastuseks nimetada.
Hea tahte, õnne nelja tuule ja
Fortunato suudluse kokkulangemisel võib
see koorik hingematvalt kaunis olla.
Nii õrn,
kerge naeruvääristada,
lihtne olematusse tõestada,
kasulik parem jampslikusse naerda, aga
sellest hoolimata ei keegi,
ei keegi
jää tema pöörisest puutumata.
Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.
Ilma liigsete tähenduste
muude allhoovuste,
kasutute teadmiste,
päheõpitud sõnade sasipuntrata.
Puhas ja jäägita.
Nii nagu iseendaga
ei ole võimalik kunagi temaga
ära harjuda.
Temaga,
kes püsib koos kõigest
elegantse suurustamise, valge vale ja
kaminatule varal.
Tundub,
koos vaibuva tuulega, koos elamine
vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.
Mõned teemad ja mõisted
jäävad kaugele maha.
Surevad meeltest,
kergendavad neid, aeglustavad,
sunnivad rahulikult istuma.
Ämbritäis jäätunud vett
osmiku pehkinud seina ääres.
Tilkudes külmunud.
Nõnda
jäine aur ümbritseb
inimvaimu juursemaid kihte,
Vana Folkloori,
Mandragorat.
Puhast keelt,
tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.
Mööda minust, mööda sellest avausest,
millest sihin olemise äärt.
Kirjeldamatut õrnust,
milles mälu tundlad
ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja
sünnisüü juurde.
Nii pisara
kui tema raskuse trummelduseni
inimesteks kärisenud kangal, mis
auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,
üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.
Tere.
Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,
mille on õunasse löönud sarnased kihvad.
Tõde ei saabunudki, et jääda.
Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud
ja rahus ärgata.
Tunded?
Mis on tunded?
Sapi köha?
Juure mullid?
Läige?
Millel?
Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.
Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.
Haua ja müüri vahel.
Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija
pingutus
hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.
Loobumise joovastuseks.
Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,
noomiv hardus, tema moment.
Loobuda leinadest,
loobuda magusast,
loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,
nii magusad,
kes ei leina nii, nagu mina,
loobuda matustest,
loobuda näost.
Tõsta selle asemele teemantmask.
Hoida meel kindel, ilme liikumatu
ja eneseväljendus isikupäratu.
Nagu ütleb hea nõuanne.
Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.
Iludest suurima,
valudest arusaamatuima,
õnnetustest õilsaima.
Voolata pargist paradiisi,
astuda peenralt aeda,
hirmude toast õuduste lossi.
MEGATON
Keedra lossi sulane Värten
on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –
Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.
Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,
ühtegi siduvat lepingut
ebaolulise ees.
Ainult aur kõige kohal,
vargsi, peaaegu nähtamatult,
Värtnat puudutades.
End igavesti edasi andes ja edasi liikudes
peatseks käepigistuseks.
Tunnustus
1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind
2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)
2006 – Ants Lauteri nimeline auhind
2008 – stipendium “Ela ja sära”
2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)
2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest
Filmi-ja telerolle
2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter
2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees
2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa
2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare
2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints
2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu
2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik
2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg
2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev
2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees
Teatrirolle
Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)
Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)
Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)
Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)
Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)
Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)
Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)
Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)
eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)
Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)
Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)
Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)
osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)
Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)
Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)
Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)
Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)
Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)
Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)
Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)
Nädala autor 